1979. aastal avaldas inglise sõjaajaloolane Michael Howard nüüd juba klassikaks saanud artikli “Strateegia unustatud valdkonnad”(1), milles ta osutas, et viimati otsustati sõja saatus lahinguväljal Napoleoni-aegsetes sõdades. Sealt edasi on üha suuremat rolli mänginud sõja laiem kontekst, olgu selleks siis tehnoloogiline üleolek, võimsam tagala või ühiskonna valmisolek toetada armee sõjalist jõupingutust. Siin tuleb rääkida ka sõjatüdimusest, millel on ajaloos olnud korduvalt määrav roll.

Näiteks sõdade algus on tihti kantud üldisest patriotismi tõusust, mida ka meie oleme Eestis näinud, aga pikaleveninud sõjad on tihti viinud riikide poliitiliste juhtkondade vahetuseni.

Esimeses maailmasõjas viis sõja ebapopulaarsus revolutsioonideni Venemaal, Saksamaal ja Austria-Ungaris. Hilisemast ajast võib meenutada, et USA armee ei kaotanud Vietnamis ühtegi olulist lahingut, aga kuna sõda oli Ameerikas muutunud väga ebapopulaarseks, lubas Richard Nixon valimiste ajal, et ta toob poisid koju. See määras ka USA sõjalise kampaania saatuse. Sama kordus Iraagi ja Afganistaniga, kus sõjalise jõupingutuse lõpetas eelkõige sõja ebapopulaarsus Ameerikas ja mitte taliibide otsene surve Ameerika vägedele.

Ka Ukrainas näeme tahtejõu konflikti, kus sõjaväljal hukkuvad iga päev sajad mehed, aga sõja tulemus otsustatakse tegelikult kaugel tagalas.

Ühelt poolt on selge, et Ukraina armee peab sõjaliselt vastu ainult tänu Läänest saadavale abile. Sellest on hästi aru saanud ka Vladimir Putin, kes tegutseb lootuses, et Lääne ühiskonnad ei pea vastu pikaajalist kütusekriisi ja mingi aja pärast Lääs loobub, nii nagu ta andis loobumisvõidu Iraagis, Afganistanis ja tegelikult ka Süürias. Teisest küljest on ka Vene ühiskond praegu järjest tugevneva surve all ja me ei räägi ainult sanktsioonidest.

Kuidas sellest aru saada?

Kas olete mõelnud, miks Putin ikkagi ei ole välja kuulutanud mobilisatsiooni. Mäletatavasti ei uskunud enne 24. veebruari paljud analüütikud sõja võimalikkusesse, kuna üldise doktriini kohaselt ei olnud venelastel piisavalt mehi, et üldse edukalt läbi viia Ukraina-vastast sõjalist operatsiooni.

Hiljem tuli välja, et Vene plaan eeldaski, et konventsionaalset sõjakäiku ei tule, sest Ukraina pidi kokku kukkuma sõja esimestel päevadel ja kõik pidi toimuma sama kiiresti kui Gruusias 2008. aastal. Läks aga teisiti ja Vene armee seisab taas vastamisi konventsionaalse sõja reeglitega. Ja taas on eelkõige vene rahvuslastest sõjablogijatel huulil küsimus: miks ikkagi ei kuulutata välja mobilisatsiooni? Kõigile on ju selge, et mehi ei jätku.

Üks võimalikest vastustest osutab, et Putin kardab sõjavastaste meeleolude levikut Venemaal. Hoolimata raudsest haardest Vene riikliku meediaimpeeriumi üle, mäletab Kreml hästi, et 2018. aastal toimusid üle Venemaa protestid pensionireformi vastu ja samal ajal tegi ka Putini populaarsuse reiting olulise hüppe allapoole, kaotades 20–30 protsenti oma toetusest. Juulis 2018 oleks Putini poolt presidendivalimistel hääletanud ainult 49 protsenti valijatest.

Mõnele Lääne poliitikule võinuks see paista hea tulemus, aga Putinile kõlas kui häirekell. Kõik järgnev näitas, et Putin pöördus populaarsuse otsingul tagasi vene rahvuslaste loosungite juurde. Ja otsekui vastuseks sellele poliitikale väitsid käesoleva aasta märtsi lõpu erinevad uuringud, et 70–80 protsenti elanikest toetab Venemaa sõjalist erioperatsiooni Ukrainas. Putin oli tagasi talle harjumuspärase populaarsuse juures.

Isegi kui me ei pruugi Venemaal tehtavaid uuringuid alati uskuda, siis antud suurusjärk vastas ka näiteks USA sarnastele näitajatele Vietnami ja Afganistani sõja algul. Kummatigi ütleb sõja sotsioloogia, et nii kõrge toetusreiting ei ole jätkusuutlik.

Sõja sotsioloogia on üldse kummaline asi, sest osutab, et ühiskond käitub tegelikult teistmoodi, kui ajakirjanduse põhjal võiks arvata. Ajakirjandus võimendab alati vähemusi ja äärmusi, samal ajal kui sotsioloogiline analüüs osutab, et kõige suurem osa elanikkonnast hoidub äärmuslikust käitumisest kõrvale.

Võtame lihtsa näite. Teise maailmasõja ajal võitles püssi all kas Saksa, Soome või Nõukogude armee ridades kokku umbes 100 000 eestlast. See teeb Eesti elanikkonnast kümme protsenti. Järelikult tegi ülejäänud 90 protsenti eestlastest samal ajal midagi muud. Püüdis ehk lihtsalt ellu jääda.

Sellest fenomenist on põhjalikumalt kirjutanud näiteks prantsuse mässutõrjeteoreetik David Galula juba 1960ndatel aastatel. Galula märkis, et Alžeeria vabadusvõitluse aegu jäi kõige suurem osa elanikkonnast tegelikult neutraalseks. Järelikult ei peeta sotsioloogilises mõttes sõda kunagi kogu rahvaga, vaid alati mingi radikaalse osaga.

Mao Zedong arvas oma revolutsiooniteoorias, et kui revolutsiooniline rahvas suudab endaga liita 15 protsenti elanikkonnast, siis sellest piisab, et vägivallaga ühiskonnas võim võtta, aga samal ajal tuleb vaadata, et mass jääks neutraalseks ega libiseks vastaspoolele. Ühel hetkel on küsimus lihtsalt arvudes, sest on suur vahe, kas protestijaid on üks miljon või kümme miljonit.

Kuidas on meeleolud siis Venemaal vahepeal arenenud. 20. juulil käesoleval aastal rääkisid mitmed ukraina allikad, nende hulgas Oleksii Arestovitš, et Ukraina luure sai oma valdusesse hiljutise uuringu, mille Kreml oli teinud vaid enda jaoks. Selle neli kuud pärast sõja algust tehtud uuringu kohaselt soovib 30 protsenti venemaalastest sõja jätkamist igal juhul, 25 protsenti on sellega nõus teatud tingimustel, 28 protsenti ei oska ütelda, ülejäänud vastu. Võrreldes märtsi lõpuga on juba toimunud toetuse langus umbes 30 protsenti.

Muidugi ei saa ka seda uuringut lõpuni uskuda, sest antud informatsiooni taust ei ole päris selge, kuid see langeb kokku ühiskondade käitumise üldiste trendidega sõja ajal.

Kui me lisame Vene üksuste formeerimise ja mobiliseerimise mustri, kus üritatakse säästa Vene metropolide elanikkonda ja samal ajal saata kahurilihaks vaesemaid sotsiaaldemograafilisi gruppe Venemaa perifeeriast, siis paistab selle taga väga selgelt Kremli hirm võimalike sõjavastaste meeleolude kasvu ees. Meenutades esimese Tšetšeenia sõja aegseid meeleolusid on tõenäoline, et rahulolematuse katel on vaikselt podisema hakanud.

Pealiskaudsel vaatamisel ei ole Vene ühiskond praegu kaoses. Riigi kontrollitud meedia teeb kõik võimaliku, et sõda inimeste teadvusest eemal hoida, kuid see võib olla vaikus enne tormi. Kuivõrd lõhe meedias esitatud tegelikkuse ja inimeste enda tajutud reaalsuse vahel aina suureneb, siis sõltub kõik mingist päästiksündmusest ja selleks võib olla Hersoni võtmine Ukraina armee poolt.

Praegu alanud Ukraina pealetung Hersoni oblastis ei kujune pöördepunktiks otseselt lahingute operatiivtaktikalisel tasandil, vaid Hersoni tähendus sõltub nende lahingute üldisemast sõnumist.

Kui ukrainlastel ei õnnestu Hersoni tagasivõtmine lähima kahe kuu jooksul, siis on nad ammendanud Läänest antud usalduskrediidi. Lääne ühiskondadel on omal küünilisel moel vaja eduelamust, sest muidu ei näe nad mõtet nendel ohvritel, mida tuuakse energiasõjas. Võimalik, et ka Ukraina sees tähendaks ebaedu Hersonis valmisolekut leppida ebasobiva vaherahuga.

Kui aga Venemaa kaotab Hersoni kui ainsa oblastikeskuse, mis neil on nelja kuu jooksul õnnestunud vallutada, siis suureneb hüppeliselt tõenäosus, et ka venemaalaste toetus “sõjalisele erioperatsioonile” saab väga suure paugu. Ja see tekitab järgmise väga olulise küsimuse: “Kuidas Kreml reageerib olukorrale, kus sõda muutub ebapopulaarseks ja sõjaline kaotus Ukraina pinnal muutub tõenäoliseks?”

Allikad:

• (1) Howard, Michael, The Forgotten Dimensions of Strategy, in Foreign Affaires, summer 1979