Üsna Haapsalu peatänava ääres asub linna kõige uuem galerii, mille peremeheks islandlasest kunstnik Sigurdur Örn Brynjölffson ehk Siggi ning perenaiseks tuntud eesti moekunstnik Liivia Leškin. Ajame juttu peremehega, multifilmide autori, kunstniku, graafilise disaineri, animaatori ja karikaturistiga, kes on juba kahekümne aasta jagu elanud Eestis, Haapsalus.

Galeriisse sisenedes vangistab pilgu töölaua kõrval olev stend 10×10 cm karikatuuridega, kus veidrad tegelased teevad argiseid asju ja tervik tekitab väikse tajunihke.

Tegin sada sellist pilti oma teise suure näituse jaoks 1983.aastal. Pildisarja nimi oli It takes all kinds (On igasuguseid) ja midagi pikemat ma ei planeerinud. Aga siis tegin neid juurde, teema läks keerulisemaks, hakkasin samade tegelastega veel filme tegema. Nii et „On igasuguseid“ on minuga koos käinud pikka aega.

Nende piltide järgi paistab su suhtumine religiooni üsna vallatu. Kas oled suhtumise kodust kaasa saanud?

Meil oli väga tavaline kodu, usust juttu ei tehtud ja kirikus me ei käinud. Nii et kriitilisus pole palvetamisest või kirikust, vaid mu meelest on veider, et inimesed religiooni nii tõsiselt võtavad. Mind ümbritseb kristlik kultuuriruum. Seepärast püüan huumoriga käsitleda just seda religiooni, karikatuure olen teinud peamiselt kristlusega seotud teemadel.

Kui aga toimus Taani Muhammadi karikatuuride jama ja muslimimaailm läks pöördesse, siis tundsin, et õigust eneseväljendusele ei tohi puutuda. Lisasin pilte ka Muhammadist.

Kas hirm ei olnud?

Need karikatuurid ilmusid kõigepealt Islandil ja siis Haapsalus Lääne Elus, neid lehti vist muslimimaailmas väga ei loeta. Olen endale seadnud piirid, millest üle ma ei lähe. Minu karikatuurid pole midagi muud, kui õigus väljendada läbi huumori enda arvamust ja esitada küsimusi ümbritseva kohta.

Sind võeti 16-aastaselt vastu Islandi Kunsti ja Käsitöö Kolledžisse. Mis enne toimus?

Joonistusi hakkasin tegema väga varakult ja tundsin, et see on minu tee. Armastasin joonistada. Keskkoolis sai harrastusest juba tõsine tegevus. Kodus kunstiharrastust polnud, pilte ei rippunud, isa oli jurist, ema kodune, polnud midagi, mis oleks mind joonistamise juurde tõuganud. Nii et eks igas peres on mingi hetk, mil keegi alustab millegi uuega.

Islandi koolisüsteem oli siinsest erinev. Kuni 12-aastaseni käisin põhikoolis ja kõik oli kenasti. Keskkoolis sai probleemiks matemaatika, see oli tõsine probleem. Õnnestus siiski lõpetada ja kunstikooli sisse saada.

Valida oli õpetajakutse, tekstiili ja graafilise disaini vahel. Neist viimane eriala oli koolis uus, meid oli grupis kuus inimest. Polnud raske valida, õpetajaks ma ei tahtnud ja kangakudumine ei köitnud.

Pärast said ikkagi õpetajaks. Kas on üldse võimalik kunstnikuks õpetada või on see lihtsalt tehnika edasiandmine?

Jah, aga jätkasin õpetajana kunstikoolis, mitte alg- või keskkoolis. Õpetajatööd kestis 10 aastat, see oli nagu võla tasumine selle eest, mis ma neilt ise olin saanud. Õpetasin graafilist disaini. Neid reegleid pole keeruline õpetada. Loovusega on teine asi, see kas on või ei ole.

Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et loovust on kõigis võrdselt.

Kui seda on, siis võib see vajada väikest tõuget. Aga kui ei ole, siis pole. Olgu see kujutav kunst, kirjutamine või muu, midagi peab endas olema. Tudengeid peab ainult julgustama, et nad ei kardaks asju ette võtta. Tegema peab.

Disainis peab olema idee, plaan, enesekriitika ja see kõik peab töötama. Meie osakond oli väga populaarne, isegi liiga palju oli tudengeid. Halvad on kuhugi kadunud, ma mäletan ikka häid, nad on tõesti head. Facebooki plusspooleks on, et paljusid neist kohtad seal, saad teada, mida nemad teevad ja räägid, mida ise teed.

Kui kolisin Islandilt ära, oli sidet pidada väga keeruline. Tuli oodata öö otsa, et saada Islandiga telefoniühendust. Minuga jäeti jumalaga, läksin ju metsikule maale, kust tagasi ei tulda.

Reklaamiagentuur tõi toidu lauale?

Töötasin ühes reklaamiagentuuris 4-5 aastat, olin disainer ja illustraator. Mõned tollased tööd on ka galeriis väljas. Aasta olin grandiga Hollandi kunstiülikoolis, kus õppisin peamiselt maalimist ja joonistamist. Pärast naasmist Islandile jätkasin agentuuris ja tegin lisatöid illustraatorina. Kümne aasta jooksul olin samaaegselt disainer agentuuris, õpetasin koolis ja tegin karikatuure. Oli väga kiire periood. Islandis on vähe inimesi, kõigil tuli töötada mitmel alal.

Edasi töötasin koos ühe sõbraga, kes kujundas raamatuid ning mina tegin neisse illustratsioone. Kui hakkasin omapäi tegutsema, siis tuli kõike ise teha, tüpograafiad, lay-out’id, pildid, tekstid … See oli väga hea teenistus.

Olen kuulnud, et Islandil polegi professionaalseid tuletõrjujaid, vaid kasutatakse ainult vabatahtlikke?

Päris nii see siiski pole, tuletõrjujad ja kiirabi on olemas, aga päästjad on küll vabatahtlikud. Neile meeldib suurte džiipidega ringi sõita, see on osa vaba aja veetmisest. On ka professionaalne rannavalve, aga kui sa lumes ära kaod, siis sajad vabatahtlikud tulevad otsima, nii et ei pea muretsema – sind leitakse üles.

Multitasking sõltus siis väikse riigi olemusest, mitte vajadusest ise kõike kontrollida?

Ma olin kõva töömees ja väga kiire seejuures. Minu poole võis pöörduda, et tööd tähtajaks valmis saaksid. Aga jah, kõige rohkem teenisin siis, kui olin üksi stuudios, sain teha nagu tahtsin. Mul olid mõned kliendid ja tegin asju algusest lõpuni. 1980-90ndatel olin ise endale tööandjaks.

Graafilise disaini osas su veebilehel on näha, et alustasid ajal, mil ajalehed olid veel must-valged.

Jah, algusaastatel oli print must-valge. Polnud päris koopajooniste ajastu, aga alustasin tõesti väga ammu. Enam ei mäletagi, millal värv tuli reklaamidesse. Raamatukaaned ja postrid olid muidugi värvilised. Palju aega kuluski trükikodades, tänapäeval on see palju lihtsam.

Oma veebilehel kirjeldad töid animatsioonis alates aastast 1971. Lased sel kõlada nii, nagu oleks olnud üks lihtne lugu: olid animatsioonist huvitatud ja saidki valdkonna pioneeriks Islandil.

See oli tollal oluline, aga tagasivaates pole tõesti midagi erilist. Kui Hollandist tagasi jõudsin, siis üks klient tahtis animatsiooni ja küsiti minult, et kas saan hakkama. Islandil polnud enne animatsioone tehtud, aga ma vastasin, et jah, muidugi. Kui oleksin keeldunud, poleks ma praegu siin. Huvitav teekond selle “jah” tõttu.

Ühel disainerist sõbral oli animatsiooniõpik, mitte eriti hea, aga vähemalt oli. Helistasin talle ja küsisin selle laenuks, et järgmisel hommikul animatsiooniga alustada. Lugesin raamatut kogu öö, hommikul alustasime. Enam sellist asja ei teeks, aga siis tundus ok. Polnud meil tänapäevaseid fikseeritud statiive ega midagi. Tegime nii, et mina lebasin joonistatud lehtedega põrandal selili ja vahetasin neid oma rinnal, sõber oma kaameraga seisis minu kohal kolme tooli peal. Nii me seda animatsiooni kaks kuud üles filmisime.

Tegin hiljem ka 20-30 sekundilisi telereklaame niimoodi. Tegime ja õppisime. 1975. aastal sain kunstigrandi ja alustasin esimese Islandi multifilmi tegemist, millega sain ühele poole 1979. Islandi esimese animafilmi nimi oli „Thori vasar“.

Jälle algus eikusagilt?

Jah. Olin näinud multikaid vaid kinos, telekasse tulid need hiljem. Tunne oli alguses tõesti selline, et tule ei kusagilt ja tee millestki midagi.

Kas see oli Islandil suur asi?

Oldi veidi nagu segaduses, et mis see siis nüüd on, kas film või kujutav kunst või mis asi. Kui sain kunstigrandi, siis küsiti, et miks anti filmitegijale, mitte kunsti jaoks. See diskussioon jätkus päris pikalt, et mis on animatsioon? Miki Hiir sai samal ajal 60-aastaseks – sedavõrd kaugel olime suurest maailmast. Televisioon loodi Islandis samal aastal, kui alustasin tööelu, ehk 1968.

Kuidas on filmitegemine tänapäeva Islandis?

Nüüd on see väga erinev ja professionaalne. On tehtud ka pikki filme ja märksõnaks on koosproduktsioon üle maailma. Nii see tänapäeval käib. Lühifilme enam ei tehta.

Kas teadsid, et maailma esimene 3D nukufilm tehti 1977. aastal Eestis?

Tean ja olen Tuganovi filmi ka näinud. Tollal ei olnud meil Eestist mingit infot, see oli vaid täpp punasel kaardil NSVLi kohal, mis tähendas, et ole ettevaatlik ja ära sinna mine.

Mis on su jaoks erinevus animatsiooni või koomiksi tegemise vahel?

Pärast esimest filmi tegin kaks lühifilmi. Islandil polnud võimalik animatsioone teha, polnud stuudiot. Filmi tegemiseks tuli minna välismaale ja töötada koos animeerijatega.

Filmitegemist võib võrrelda viiulimänguga.

Kui mängid vaid kord aastas või kord kahe aasta jooksul, siis pole see kuigi kena. Peab harjutama ja pidevalt mängima. Ma tegin ju filme vaid kord paari-kolme aasta jooksul, sest see oli seotud suurte kuludega. Alguses tegin Rootsis, siis Ungaris ja Baltikumis. Vilnius oli Tallinnast odavam, aga Tallinnas sattusin Nukufilmis stuudiosse ajal, kui neil oli peaaegu pankrot silme ees. Mu film oli osalt põhjuseks, et nii ei läinud. Töötasin Nukufilmis kolm aastat ja pidin palju õppima, sest nukkudega tegelemine on täiesti erinev joonistamisest. Väga põnev periood.

Pidasin silmas ka mõtteviisi. Kas see on animatsiooni ja koomiksi puhul erinev?

Ei, teen visandid, loon karakterid, see kõik on üsna sarnane. Animatsioonis sai probleemiks, et tuli leida proffe. Esimene film, kus ma ise kõike ei teinud, oli Vilniuses tehtud film Viikingitest aastal 1991. See oli 10 minutiline film, kus tegin käsikirja ja taustad, aga animeerisid kohalikud, pärast olingi oma filmide juures vaid režissööriks ja produtsendiks ning muidugi kunstnikuks.

Kui “Pu ja Pa” jõululood ja reklaamid kaasa arvata, siis tegin kokku ca 80 filmi. Lühemad 20-30 sekundit, pikemad olid nukufilmid ja viikingisaagad.

Kellele need olid suunatud?

Perefilmid, rohkem ikka lastele. Mu filmid olid peamiselt tehtud Islandi TV jaoks, neist esimene oli Islandi saagadest, Thorist. 1982 aastal anti Jaapanis välja ka mu samasisuline raamat. Mulle meeldivad väga saagad ja viikingid. Kas viikingid olid tänapäeva mõistes terroristid või kuidas neid täpselt kujutada? Väga põnev kultuur.

1990ndate alguses kuigi paljud välismaalased ei tihanud siia tulla, oli päris ohtlik aeg.

Esimest korda käisin Tallinnas veel nõukogude ajal koos teiste põhjamaade kunstnikega, kes olid – nagu minagi – Suomenlinnas Nordic Art Centeris kunstnikustipendiumiga. Olime ühe päeva Tallinnas ja jõime kinomajas koos eesti animaatoritega viina. Väga veider kogemus. Mul oli varasemast üks tuttav ees, kellega olin tutvunud Põhjamaade filmifestivalil, kunstnik Kalju Kivi. Oma naise Liiviaga kohtusimegi hiljem just Kalju sünnipäevapeol.

Olin ostnud tänavalt odavalt igasuguseid merevaiguehteid ja vene sõjaväemütse. Mul raha oli, aga suurt midagi muud osta polnud. Lennujaama tollis avas tolliametnik mu kohvri ja ütles, et neid asju ei tohi riigist välja viia. Liivia oli juba läinud, ei saanud talle jätta ega kellelegi teisele anda. Niisiis otsustasin, et teen nüüd midagi, mille eest lähen kas vangi või lennukile. Võtsin 50 Soome marka ja panin sõnagi lausumata asjade peale. Ametnik ei öelnud midagi, võttis raha ja ütles, et ma oma raske pandlaga mereväevöö ka kohvrisse pistaksin, ja head reisi. Oli nõukogude aeg, 50 marka oli mehele vähemalt ühe kuu palk, lootsingi, et ta ei saa keelduda ja laseb mul minna.

Endiselt on kuulda, et kui looming müüb liiga hästi, siis pole kunstnik või et keegi on kunstnik, sest ei müü mitte midagi. Sul on õnnestunud kombineerinud kunstniku mina kaubandusliku minaga.

See oli tõesti üsna levinud hoiak. Ka mulle vaadati veidi viltu kui lihtsalt disainerile. Reklaamijoonistaja oli veel hullem kui disainer. Tegin ka karikatuure ja lasteraamatute illustratsioone. Kõigi osas oli suhtumine selline, et aktsepteeriti, kuid kunstnikud hoidsid veidi eemale.

Ma olen alati püsinud kusagil keskel, mõnikord lähemal disainile, mõnikord lähemal kunstile. Minu jaoks pole nende kombineerimine probleem, peab lihtsalt teadma miks ja kellele teed.

Maalikunstnikuks õppinu ei saa kohe müüvaks.

Enamik õpetasid, samal ajal oma kunsti tehes. Läheb 10-15 aastat, et enda käekiri või stiil välja kujundada. Siis tulevad näitused, kus neid esitled ja alles siis hakkad müüma. See polnud minu tee, teenisin ju raha graafilise disainiga. Ma ei müünud maale, kogu aeg muutsin stiile. See andis vabaduse.

Kui ma su töid vaatasin, siis sama küsimus tekkiski. Ma ei oska oma kunstikauge pilguga mingit ühist joont tabada. Kuidas sa ise oma käekirja defineeriksid?

Nagu ütlesid, on need väga erinevad. Mu peamine töövahend on olnud pliiats ja tušš, nagu väikestest piltidest näha. Lisaks vesivärvid. Need töötavad nii must-valge kui värvilisena ja on tõenäoliselt mulle kõige omasemad. Stiilimääratlus pole aga minu probleem, see on teiste mure.

Galeriistuudios on pooleli õlimaale, kus sinise taeva taustal hõljuvad pilved. Kas see on praegune kirg?

Sinine taevas, pilved ja maapind. Islandil pole muud loodust nagu metsa siin. Loodus on minu jaoks taevas ja pilved.

Ühe maaliga sellest teemast alustasin Hollandis, aga see on siiani lõpuni valmis tegemata. Molbert kingiti mulle 40. sünnipäevaks, nüüd saan 70. Nii et kingitus on 30 aastat oodanud ja viimaks otsustasin maalid ette võtta. See on nii erinev kõigest, mida olen teinud. Ma ei joonista visandeid, plaane ega visioone. Lasen värvidel voolata. Pilvepildi peale tuleb kindlasti mingi kiiks, nagu see üksik inglikuju. Mul on mõte, et neist tuleb aasta-paari pärast näitus.

Kunagi Suomenlinnas istusin suures stuudios ja joonistasin pisikesi pilte oma filmi jaoks, storyboarde. Tundus ühel hetkel, et avarat stuudiot peaks ikka paremini kasutama. Nii leidsin paberi, ostsin pastelle ja maalisin üsna sarnaselt – teadmata, kuhu välja jõuan. Mõned pildid sellest ajast on ka galerii seinal.

Maalimise protsess on vabastav, pole visandi- või ideeraamatut nagu väikeste piltidega, ei jää millessegi kinni.

Sa ei vaja inspiratsiooni kelleltki või millestki?

Kui ma näen midagi tänaval või telekas, saan mõtte oma pildi või karikatuuri jaoks. Peab silmad kõrvad lahti hoidma.

Näiteks kolm pilti tegin kuninga argipäevast. Ühes seisab kuningas vannis, talle avatakse uks ja vesi voolab välja. Kunagi filmifestivalil oli sama motiiv ühes kanada autori animatsioonis – ma peaaegu hüppasin üles, et see on ju minu idee! Polnud aga võimalik, et ta oleks mu tööd varem näinud. Samad ideed tulevad hõlpsalt väga erinevatele kunstnikele erinevates maades.

Paistab, et oled alati võtnud poliitilisi seisukohti. Kas ka Pu ja Pa on mingi statement? Nagu ka mees ristil?

Mees ristil pole ainult Jeesus, see oli omal ajal väga levinud hukkamisviis. Otseselt poliitilisi asju olen teinud plakatite juures. Kui ma kunstikooli lõpetasin 1968. aastal, olid Islandil kõik Vietnami sõja pärast kas parem- või vasakpoolsed, kas tahtsid USA sõjaväebaase või mitte. Mina olin vasakul ja tegin kommunistidele plakateid. Lugesin Lenini ja Marxi teoseid, päris huvitavad. Samas ei võetud mind parteisse, sest ma olin liiga anarhistlik. Mulle ei ole reeglid kunagi meeldinud, olen kehv reeglite järgija.

Lõpuks läksingi oma teed ja pole kunagi parteis olnud, see tähendaks minu jaoks liiga suurt vabaduse kaotust. Olen kinni hoidnud oma elus kõige tähtsamast – vabadusest ennast väljendada niimoodi, nagu ise tahan. Disainerina järgid kliendi soove ja see on ok. Aga enda asjade juures ei taha ma kellegi teise reegleid. Olen autoriteetide vastu. Näiteks uudised kuningatest on tänapäeva Euroopas kõige naeruväärsem.

Minu naljad on ehk poliitilised, aga pigem intellektuaalsed kui lõkerdava naeru jaoks.

Mu pildid küsivad küsimusi, mitte ei anna vastuseid. Kui suudad vastata, siis on see sinu vastus, võib olla mitmeid vastuseid. Ma ei tea isegi vastuseid, lihtsalt naeran autoriteetide üle. Kui need panevad mõtlema, siis on tore.

Ka religioon on üks autoriteetidest. See on naljakas, et kõigil on oma tõeline jumal, aga kes see ütleb, milline neist see kõige õigem on.

Kust “Pu ja Pa” sari üldse tuli?

Kohtusin 1993 disainerist ja kirjanikust sõbraga, kellel oli idee advendikalendri jaoks. Sünopsises oli kaks inglit Pu ja Pa, kes päästsid jõulud kurja ingli käest. Läksime selle ideega telesse ja nad otsustasid teha nukufilmisarja. Siis tulingi Tallinna ja hakkasin Nukufilmi stuudios tööle. Mu ülesanne oli teha kõigile 24 osale storyboardid ja luua tegelaste karakterid. Sõbraga oli tööjaotus selline, et ta tegi lood ja ma olin režissööriks. Valmis sai 1994a lõpuks ja kokkuleppe järgi näidati seda Islandis teles, Nukufilm müüs sarja ETV’le ja lõpuks levitati filmi nii Skandinaavias kui Euroopas, see oli päris populaarne.

Erinevalt teistest advendikalendritest ei tahtnud me jutlustada ega õpetada, vaid teha lõbusat programmi. Tihti juhtub, et laste meelelahutusel peaks justkui olema mingi õpetuslik pool, aga pärast pikka päeva ei taha ka laps moraalilugemist. Islandis lapsed armastasid seda, idee töötas.

Mõni aeg hiljem võtsin loo uuesti ette, kontsept oli ju hea. Paraku ei leidnud filmile tellijat ehk rahastajat. Siis otsustasin, et teen hoopis koomiksid. Tegin mõned visandid, saatsin ühele Islandi ajalehele ja kahe aasta jooksul sündis üle 700 koomiksi. Lisasin hulgaliselt uusi tegelasi nagu Nostradamus, Püha Peetrus, arstid ja palju teisi.

Milline on tellija roll?

Tööd peavad jõudma avalikkuse ette, Facebookist ei piisa. Muide, Kroonika avaldas mu koomikseid algusaastatel. Nüüd on pildid juba tehtud ja avaldamiseks andmine lihtsam, kuid alguses peab olema tellija. Enda jaoks seinale panemiseks ma ei tee, ehkki ka tegemine ise on lõbus.

Kas galerii avamine on mingi unistuse täitumine või lihtsalt kasutasid õiget hetke?

Ma ei ole kunagi oma galeriist unistanud, aga Liiviaga oleme mõelnud erinevate võimaluste peale. Aga kolm aastat tagasi tuli kõrvalmaja Haapsalus müüki, mida olime näinud peamiselt oma aia seinana. Seal oli saun ja garaaž, naabrid hoidsid seal oma kola. Kui aga kolast mööda vaadata, siis märkad siin lihtsaid ja selgeid vorme, pole mingeid keerulisi soppe ega keldreid. Kui hind sobivalt langes, otsustasime osta. Tegime ruumid täiesti tühjaks ja kolm suve kulus renoveerimisele. Tänavu juulis saigi valmis ja tuleb välja, et oman nüüd galeriid. Siin on hea töötada ja Liiviale tulevad samuti siia tööruumid.

Saan septembris 70, aga minu pidu oli suvel galerii avamine. Sünnipäeva jaoks pole sa ise mingit vaeva näinud, lihtsalt järgmine aasta möödub. Galerii omamine 70-selt on midagi võimsamat.

Pead nüüd ennast tagasi reklaamitegijaks mõtlema ja ütlema, miks keegi peaks su galeriisse tulema?

See on väga erinev nendest galeriidest, mida olete Eestis näinud. Galeriis on väljas mu tööde retrospektiiv aastast 1968 kuni tänaseni. Väljapanek muidugi muutub pidevalt, sest töötan ju uute asjade kallal edasi. Kui meeldib, siis autorikoopiaid mu töödest saab kaasa osta. Galerii on alati erinev veebilehest, nii et tulge vaatama.

Siggi on Edasi kaasautor, kelle koomiksid ilmuvad ajakirjas igal nädalal. Siggi galerii ja töödega saab tutvuda Haapsalus Kalda tn. 3 -2.

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja, Eesti Noorsooteatri kommunikatsioonijuht. Loe artikleid (21)