Ilma suve õieti ligi laskmata juba taas sügisenägu augustis kütavad kodutanumal meeli alanud valimiskampaania esimesed paugud, poliitilise pesupesemise näidiskohtuprotsess, paljukannatanud saartega ühenduse uuel viisil pidamise vaevad, rahvustelevisiooni senini lõpuni paika loksumata rolli kärarikas määratlemine läbi spordi, suhteliselt kesine kergejõustiku-MMi tulemus ja palju muudki. Ilmahädadest rääkimata, kus juba esimese dekaadiga sadas kogu kuunormi jagu vihma.

Õhus on tunda mingit vabinat, rahulolematuse ja tuleviku pärast muretsemise vibratsiooni. Eks see augustikuu on olnud ikka üks ebameeldivate, või vähemalt olulise tähtsusega sündmuste kuu olnud läbi ajaloo. Maailmas laiemalt on ta ikka kippunud militaaravantüüride ettevõtmist soosivaks ajaks olema.

Nüüdki on rahvusvahelise meedia tähelepanu köitnud lisaks halenaljakatele seikadele Valge maja elust järsult eskaleerunud pinged Korea poolsaare ümber. Vähem on tähelepanu jagunud järsule pingete kasvule India-Hiina kõrgmäestikus asuval piiril ja kodusõja ohtu üha selgemalt demonstreerivale Venezuelale. Lisaks juba mõnda aega lõõmavale Pärsia lahe äärsele diplomaatilis-majanduslikule pikeerimisele Katariga seoses. Või Venemaa-USA diplomaatilise tüli jätkuvale saagale pärast uute, palju karmimate ja presidendi vastavaid volitusi piirava USA Kongressi sanktsioonide paketi praktiliselt üksmeelset vastuvõtmist ja nende president Trumpi poolt pika hambaga allkirjastamist.

Hetkel täidab meediaruumi reaktsioon Charlottesville’s puhkenud valgete ülemvõimu pooldajate jõudemonstratsioonidele kokkupõrgetes vasakpoolsete demonstrantidega, ajendatuna Ameerika poolteise sajandi taguse (sic!) kodusõja haavadest ja neid lahti rebinud „monumentide sõjast“. Alles kogub tuure meie endi piiri taga järgmisel kuul korraldatava Vene sõjaväe suurõppuse Zapad-2017 võimaliku mõju hindamisest tulenev meie traditsiooniline kõigi hirmude summa.

Niisiis, kas on põhjust karta relvastatud konflikti puhkemist? Näiteks Korea kandis või Himaalaja mäestiku lõunaküljel. Või eskaleerumist Afganistaanis, Lähis-Idas, Ukrainas? Praegune vastus on ei. Kuigi olukorra pingelisus kindlasti säilub ja võib isegi eskaleeruda mõne aja möödudes.

Augustis kostab vaid kauget kõminat, millest ei saa veel eristada kahurite haukuvat häält. Tegu on esialgu vaid rahvusvahelise poliitika kõuekärgatustega.

Aga vaadelgem mõnda neist lähemalt. Lähtudes seejuures arusaamast, et eskaleerumist viimati nimetatud piirkondades välistada ei saa, kuid see oleks piiratuma mõjuga suures plaanis kui Koreas või Himaalajas toimuv.

Sõja puhkemine Korea poolsaarel on ebatõenäoline

Alustuseks muidugi Põhja-Korea raketikriis. USA eestvõttel ning seekord erandlikult ka Hiina ja Venemaa toetusel võeti ÜRO Julgeolekunõukogus vastu Põhja-Korea tuuma- ja raketikatsetuste lõpetamisele suunatud üpris ulatuslike sanktsioonide, sealhulgas ka Põhja-Korea väliskaubanduse tulusid oluliselt piiravate majandussanktsioonide pakett. Ajendiks järsult ägenenud Pyongyangi agressiivne retoorika lisaks raketikatsetustele, kus esmakordselt, väidetavalt, katsetati ka raketti, mis võib jõuda USA mandriosani. President Trump teatas talle omases ballistilises stiilis seepeale, et ameeriklased annavad hävitava löögi Põhja-Koreale, päästes lahti tõelise põrgu, kui Pyongyang kohe ei jäta oma raketi- ja tuumaponnistusi. Samuti intensiivistati plaaniliste õppuste tegevuskava USA ja Jaapani ning USA ja Lõuna-Korea sõjajõudude vahel.

Venemaa koos Hiinaga soovis, et vastutasuks ei provotseeritaks õppustega Põhja-Koread tolle raketikatsetustest hoidumisele. Kim Jong-Un ei teinud kõigest sellest mängust teist nägugi ja ähvardas USA-d oma uute rakettidega pommitada. Samuti koostati ja kiideti tema poolt avalikult heaks ka vastav rünnakuplaan. Esialgu küll USA oluliseks piirkondlikuks sõjabaasiks oleva Guami saare suhtes, kasutades töökindlamaid Musudan rakette.

Pinget on küllaga, aga sõjalist aktsiooni karta pole.

Miks? Vastus koosneb väga paljudest detailidest, aga põhilisemate momentidena märgiks ära järgmised viis.

1. Põhja-Koreal pole veel piisavalt kompaktset tuumalõhkepead välja arendatud, mida nende raketid kanda suudaksid.
2. Põhja-Korea tegelik jõuargument on hoopis nende massiivse suurtükiväe võimes katta laustulega märkimisväärne Lõuna-Korea territoorium piki piiri kuni 40 km sügavuselt, mille sisse jääb ka pealinn Seoul. See aga tooks kaasa väga suured inimkaotused ja seepärast hiljuti valitud uus Lõuna-Korea president Moon Jae-in võitleb kõigi vahenditega igasuguse eskaleerumise võimaluse vastu, deklareerides, et mitte kunagi ei tohi Korea territooriumil puhkeda uut verist sõda. Ning ammugi ei tohi seda algatada kolmandad riigid (loe USA).
3. Täiesti seninägematud sammud on astunud Põhja-Korea peasponsor ja toetaja Hiina, kes mingite jooksvate manöövrite käigus lasi merel laevadelt mõned demonstratiivsed paugud Põhja-Korea suunas ning tegi ka ametniku suu läbi avalduse, et kui Põhja-Korea suvatseb rünnata kolmandat riiki, siis tolle vastulöögi puhul Hiina ei sekku. Pidagem seejuures meeles et neil on põhja-korealastega omavahel kaitsepakt.
4. Trumpi sõjaka pasunapuhumise helide saatel astus USA kõrgem sõjaline juhtkond pretsedendituid samme, kus, näiteks, USA Armee Staabiülemate Komitee esimees neljatärnikindral Joseph Dunford külastas Hiinat ja just Põhja-Korea piiril asuvaid väeosi (mille hiinlased on mõnda aega tagasi juba kõrgendatud lahinguvalmidusse seadnud!). Aga veelgi mõjukam oli Kindral Dunfordi ja kaitseminister James Mattise ühine esiküljelugu mõjukas ajalehes Washington Post, kus nad teatasid, et tegelikult ei plaani USA sõjalist jõudemonstratsiooni ega valitsusevahetust Pyongyangis, vaid püüavad järjekindla ja pikaajalise süstemaatilise tööga survestada Põhja-Koread loobuma oma tuuma- ja raketiambitsioonidest eesmärgiga muuta Korea poolsaar tuumavabaks. Too viimane sisaldab ju ka nende endi võimekust Lõuna-Koreas! See meeldib kõigile osapooltele selles partiis ning oli väga selge signaal eelkõige Hiinale, et too ei kardaks ameeriklaste järske liigutusi liialt.
5. Kõige eelneva tulemusena oli ka Kim sunnitud oma retoorikat tagasi pisut tõmbama ja nüüdseks on ta avalikkuse jaoks kinnitanud vaid plaani, kus võidakse sõltuvalt USA „käitumisest“ lasta välja rakette mitte tuuma- vaid tavaliste lõhkepeadega ja sedagi mitte Guami pihta, vaid selle lähedale vetesse. Seega puht sümboolne kava. Trump jõudis teda selle eest isegi kiita…Kuid ka selle plaani suhtes on USA lubanud lasta alla need raketid ja Jaapan on kaalumas võimalust, et teeb seda juba siis, kui Guamile teel olevad raketid ületavad õhuruumi tema kohal.

Kokkuvõte: tärinat ja kõminat jätkub küllaga, aga ükski osapool ei soovi seda eskaleerida sõjaliseks aktsiooniks. Ainuke oht on mingi ettekavatsematu intsident, mis võib kogu olukorda järsult pingestada.

Konflikt Hiina & India vahel

See väide kehtib täiel määral ka teise tuure koguva sõjalise vastasseisu kohta Himaalajas. Ajaloost mäletame, et 1962. aastal oli sealkandis juba korra sõda kahe suurriigi vahel, mille tulemusena läks hiinlaste kätte osa territooriumist piki Tiibeti piiri, mida India siiani peab omaks. Hiina pool aga väidab, et neil on Tiibeti valitsejatena õigus veel mitmele tükile mägialast, sealhulgas Bhutaniga külgnevas Doklamis. Kokku on kahel riigil 3,5 tuhat kilomeetrit ühist piiri Himaalaja mäestikus, mis sisuliselt kogu ulatuses on vaieldavas staatuses, kuigi kuni viimase ajani sellist üle piiri käivat tulistamist – nagu Pakistaniga Kashmiris – toimunud pole.

Samas sealsamas Kashmiris India-Hiina piiril on olukord samuti hakanud pingestuma ja kahe riigi piirijõudude vahel on toimunud äsja juba ka esimesi vastastikusi paugutamisi. Kuid peamine fookus on praegu siiski India-Hiina-Bhutani piiride kokkupuutealal asuva mägede vahelise platoo ümber juunist käivitunud konfliktil. Puht formaalselt peab seda endale kuuluvaks Bhutan, kes aga väikese ja rahuarmastava riigina praktiliselt ei oma mingit jõudu. Julgeoleku- ja kaitseküsimustes on tema liitlaseks ja juhtivpartneriks India. India on sinna nüüd paigutanud ka üpris tugeva sõjalise kontingendi. Põhjuseks on see, et just selle lähedalt kulgeb Indiale strateegiliselt ülioluline Siliguri Corridor (hüüdnimega Chicken Neck elik Kanakael), mis ülikitsa mägise maa-ala kaudu ühendab India kirdeosa ülejäänud riigiga. Seega on mõistetav, et kui juunis hiina sõdurid ilmusid sinna platoole teed ehitama, toetudes Hiina ametlikule tõlgendusele, et see platoo, mis muidu vaid bhutanlastest karjuste päralt, kuulub Hiinale ja neil on kõik õigused ehitada seal omale vajalikku teed. Bhutani piiripatrull püüdis neid kohe tõrjuda, aga jõudude vähesuse tõttu tuli India jõud appi kutsuda, mida nood eelviidatud põhjustel ka kohe hea meelega tegid. Ühtlasi kasutasid viimased juhust ja puht sõjalis-tehnilisest huvist pisut nihutasid oma varustust üle senise vaikimisi kehtinud piirijoone mõned sajad meetrid Hiina poolele, saavutamaks paremaid positsioone.

Hiina läks selle peale omakorda pöördesse ja nõudis kohest India sõjaväelaste lahkumist piirkonnast, mida ta peab kogu ulatuses oma territooriumiks. Hiina pool teatas, et valmistub sõjalise jõu abil kõrvaldama seal „ebaseaduslikult viibivad India sõjaväeüksused“. Seda serveeritakse kui riigi territoriaalse terviklikkuse rikkumist, mis on suurriikide jaoks alati eriti räige solvang. Eks me teame seda oma naabri tõttu isegi.

India on vastuseks tõstnud oma sõjajõudude valmisolekutaset piirkonnas, dislotseerinud sinna lähemale oma mägiküttide diviisi ning valmistudes pikemaks vastasseisuks paigutanud üksusi mägedesse aklimatiseeruma suurte kõrgustega, sest sealkandis on kõrgused isegi platoodel üle 5000 meetri. Ikkagi Himaalaja mäed…

Tegelikuks taustaks kogu sellele esmapilgul kohaliku iseloomuga dispuudile aga on hoopis laiem ja põhimõttelisem konflikt.

Hiina kogub üha jõudu ja on tasapisi liikumas domineerivamale positsioonile Kagu-Aasias.

Sisuliselt on ainsaks suuremaks vastukaaluks tema teel, lisaks USA-le toetuvale Jaapanile, just suurriiklike ambitsioonide ja ka mõõtmetega India, kes on viimasel ajal samuti hakanud aktiviseerima vastukaaluks oma sõjalist koostööd USA ja Jaapaniga. See on suur geostrateegiline mäng, kus Hiina kompab ennetavalt oma võimalusi. Kasutades ära ka seni vaieldavat pikka mägismaa-piiri teemat India kui ainsa piirkonnas arvestatava oponendiga. Kuid just seesama taust annab lootust, et päris tulistamiseks kahe tuumariigi vahel siiski ei lähe ja lahendus leitakse diplomaatilisel teel, pärast mõnda aega kestvat agressiivset verbaalset vastastikust paugutamist.

Venezuela

Venezuela, mis ärgem unustagem, on üks suurimaid naftatootjaid ja suurimate naftavarudega riik, seisab kodusõja lävel, kuid esialgu on president Nicolas Maduro suutnud ikkagi hoida oma poolel enamust sõjaväest ja politseist. Kuigi esimesed intsidendid opositsiooniliste sõjaväelaste ja politseinike rünnakutega on siiski juba toimunud. Rahva rahulolematus koos riigi majandusraskuste süvenemisega üha kasvab. Kauaks jätkub kannatust jõustruktuuride esindajatel, eks näis. Aga ega kauaks ei pruugi.

Olgu tõestuseks kasvõi äsja internetis levinud üpris kõnekad pildid rahutustega võitlemisel silma paistnud jõustruktuuride töötajate premeerimisest … toidu ja tualettpaberiga….

Lähis – Ida, Afganistan, Ukraina

Lähis-Idas pingeline olukord jätkub, aga otsest sõjalist kokkupõrget pole karta, sest Katar on kaasanud oma kaitsetegevusse ka türklased, kes kiirendatud korras käivitasid seal oma sõjaväebaasi, kus paikneb 3,5-tuhandeline Türgi eriväelaste kontingent. Türgi on sedavõrd võimas piirkondlik sõjaline jõud, et temaga konfliktist hoiduvad saudide juhitud koalitsiooni riigid igal juhul. Seda enam, et ilmselt koordineeritakse kuidagi seda tegevust ka iraanlastega, kuivõrd äsja külastas Türgit Iraani armee Kindralstaabi juht.

Afganistani osas käib praegu pingeline strateegiline vaidlus USA-siseselt, kas suurendada oma sõjalist kontingenti seal või out-source’da aktiviteedid hoopis eraturvaüksustele, mille toetuseks tehakse tugevat lobby’t. Kuigi Taliban tasapisi tugevdab survet sealsele Kabulis istuvale valitsusele ja pea igapäevaselt lõhkevad enesetapjate pommid, suurt murrangut lähiajal veel oodata pole.

Ukraina puhul jätkub kaevikusõda üksikute aktiivsuspuhangutega veel mõnda aega. Asja võib hakata pingestama Ukraina kindralstaabi teatel uute üksuste teke tema piiridel nii Venemaal kui ka nende prognoosi järgi Valgevenes, pärast Zapad-2017 õppusi. Samuti ägeneb vastu sügist traditsiooniliselt sisepoliitiline võitlus Kiievis. Küll aga võib Venemaa eelseisvate presidendivalimiste kontekstis oodata mõnda poliitilist žesti Ida-Ukraina vene kontrolli all olevatel aladel, nn. „Lugandonias“. Teisest küljest üheks vähestest lepetest, mis saavutati presidentide Trumpi ja Putini kohtumisel, oli USA-poolse eriesindaja määramine Ida-Ukraina kriisi otselahendamiseks Moskvaga, sisuliselt Normandia formaadi läbirääkimiste mehhanismi kõrvale. Kremli üllatuseks nimetati sellele kohale tuntud välispoliitika raskekaallane, Euroopa ja Euraasia spetsialist, endine suursaadik NATO juures, Venemaa silmis „pistrik“ Kurt Volker. Seda arvestades jällegi on raske uskuda, et Moskva tahaks väga suuri ebameeldivusi Ukrainas lähiajal korraldama hakata.

Üks asi aga kipub küll ekspertide prognooside kohasel toimuma. Nimelt, ISISe kaotused Süürias ja Iraagis tõepoolest tekitavad täiendavat aktiivsust nendega seotud terrorirakukestes Euroopas ja toovad kaasa terrorirünnakute aktiviseerumise, mida viimaste päevade sündmused näivad vaid kinnitavat.

Kuid siiski, kokkuvõtteks võib öelda, et pingete kasv mitmetes maailma piirkondades on küll ilmne, kuid halvimat siiski karta pole põhjust. Päikest ja ikka edasi!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)