Kas teadsid, et taanlastel on oma “laulu- ja tantsupidu”? Asja nimi on DGI Landsstævne, mis toimus tänavu 29. juunist 2. juulini Aalborgis – Taani suuruselt neljandas linnas Põhja-Jüütimaal (tead, kus see on?). Umbes pooled osalejatest olid akrobaatid, ka 70-aastased (sic!). Peo õnnestumisele aitasid seekord kaasa ka eestlased.

WTF is DGI Landsstævne?

DGI Landsstævne on nelja aasta tagant toimuv Taani ja ilmselt ka Skandinaavia suurim rahvaspordifestival, täpsemalt võimlemis-, spordi- ja muusikapidu, kus ainuüksi osalejaid oli 25 000. 4-päevast suursündmust korraldab DGI ehk Taani Võimlemise ja Spordi Liit, mis koondab 6 300 spordiklubi ning poolteist miljonit sportlast. Festivali olulisust ilmestab nii kuninganna Margarethe II kui ka peaministri kohalolek. Vaatamata paduvihmale.

Õhtuti täitub Aalborgi vanalinn tavaliselt kümnete tuhandete osalejate, kohalike ja turistidega, kes neljal laval mängivate live-bändide saatel cool’i sündmuse melu naudivad. Nii paljudele inimestele meeldejääva kogemuse andmine pole lihtne – üks korraldaja kirjeldas festivali organiseerimist elu suurima peavaluna -, kuid imemoodi suudab seda teha ligemale 3 000 vabatahtlikku. Jah, vabatahtlikku. Neid leidub igal pool – lavade juures teadvustajatena, õlleletis müüjatena, infopunktis abiandjatena ning kõikides teistes mõeldavates kohtades.

Hoolimata vabatahtliku rollist ning vanusest, on kõigi näol suur särav naeratus, mis annab tunnistust, et oma tööst tuntakse ülimalt suurt rõõmu.

Muideks, sarnast fanatismi ja fänlust oli näha ka talvisel Lahti suusatamise MMil 2017 Soomes.

Landsstævne tähendab taanlastele sama palju kui laulu- ja tantsupidu eestlastele. Tegemist on väga erilise spordipeoga, kuhu tulevad kohale igas vanuses osalejad ning mille korraldusõigust soovivad saada kõik linnad. Seekord võis näha, kuidas hirmjulgete saltodega pealtvaatajaid ahhetama pannud noorte tantsutrupile järgnes 60- ja 70-aastastest memmedest ja taatidest koosnev võimlemisgrupp, kes rahvast teistmoodi lummas. Võimlemisriistadeks näiteks tühjad õllekastid. Lisaks painduvatele noortele ja vitaalsetele vanadele peeti sõbralikke võistlusi käsi- ja võrkpallis, tänavajalgpallis ja paljudel teistel spordialadel. Sündmused toimusid kümnetes kohtades üle Aalborgi vanalinna, nii siseruumides kui linnatänavatel.

Kohalike sõnul üritavad kõik taanlased festivalil elus korra esineda, aga mitteõnnestumise korral soovitakse vähemalt vabatahtlikena suurel rahvuspeol osaleda. Kui ka see ei õnnestu, saab kõiki üritusi ja mänge neljal päeval täiesti tasuta külastada. Rõõmsad inimesed ja ilmast mitte hoolimine võtabki imelise festivali ja saadud emotsiooni kokku. Ühest mitmest paralleelist eestlaste tantsu- ja laulupeoga eelneb ka taanlaste avamistseremooniale paraad, seegi paduvihmas.

Kuidas eestlane Põhjamere äärde sattus?

DGILandsstævne on hea näide sellest, kuhu heaoluühiskond heas mõttes välja võib jõuda. Selle spordi-keha-kutuuri-peo korraldamise eest sai palka täpselt üks inimene. Edasi tuli vabatahtlike armee – 3 000 inimest. Tasuta. Iseenda töö-, öö- ja pereajast. Või siis toidupaki, T-särgi ja uute vahvate kogemuste-tuttavate eest. Selles pundis oli ka 5 eestlast Rahvusvahelisest Spordivabatahtlike Liikumisest SCULT.com. Olümpiamaratoonar Evelin, spordireporter Hindrek, sumbatreener Mariann, eesti filoloog Sigrid ja majandusekspert Ott.

Ma ei tea, kas DGI on poliitikute tööriist ja Landsstævne püsib ainult sakslastele näitamiseks, kui parafraseerida Mikk Pärnitsa provokaltiivselt lahedat lugu laulupeo kohta Sirbis.

Kirjatükk, mille kohta seisukoha võtmine jagab eestimaalased tuimalt kaheks, täpselt nagu ka feminism, Savisaar, gei-abilelud või Purtse jõgi. Või nagu Pepsi ja Coca Cola jagavad ameeriklased.

Minu ajaloolasest saksa sõbra Benjamini, kellega üheskoos kunagi Taanis õppisime, sõnul on sakslaste ja taanlaste vahel tegemist sõbraliku natsionalismiga (i.k. friendly nationalism). Kes ei tea, siis kunagistel Taani aladel Lõuna Schleswig’is (pealinn Kiel) (3) elab elab 50 000 – 100 000 end taanlasteks tituleerivat saksamaalast; niisamuti elab Taani pool piiri 20 000 – 30 000 sakslast. Saksamaa piirialadel elavad taanlased õpivad seejuure valdavalt taani keeles, neist nii mõnigi on jõudnud Kiel’i kui liiduma pealinna parlamenti ning Berliin on taani noorte jaoks esimene miljonilinn, kus nad väljaspool Taanit nö maailma minnes elavad. Täpselt nagu Eesti noored Londonis.

Olgu kuidas on, meie olime Taanis vabatahtlikena ja vabatahtlikult – eesmärgiks näha DGILandsstævne korraldamise telgitaguseid, ammutada uusi kogemusi ja saada vahva spordifestivali elamus. Ja muidugi promoda spordivabatahtlike liikumist SCULT, mida me Eestist maailma lükkame. Kusjuurs, SCULT akronüümina tuleb inglise keelsetest sõnadest sport ja culture (või ka cult). Olla sportlik tähendab ju midagi märksa enamat kui tiitlivõistuse medal või sõbraga rammukatsumine mõnel rahvaspordivõistlusel. See on elustiil ja mõttemudel. Ütleb ju ka vanasõna, et terves kehas asub terve vaim. Ja vastupidi.

Mida naabrite paremaks tundmiseks ette võtta?

“Inimesed reisivad suure kiirusega ja hulgakaupa,” ütles president Rüütel juba 2001. aastal. Seega on igat sorti turism või töö teises riigis lihtsaim viis teisi riike ja kultuure tundma õppida. Näiteks tegid Euroopa Liidu residendid 2015. aastal 225 miljonit vähemalt ühe ööbimisega reisi teise Euroopa Liidu riiki. Osad neist reisijatest on vabatahtlikud – heas mõttes oma riigi saadikud ja spioonid teises riigis, kel on erinevalt tavaturistist võimalus näha sündmuste ja teiste kultuuride köögipoolt.

Kuna vabatahtlikus tegevuses domineerib üha enam lühiajalisus (i.k. shot termism), siis sobib see suurepäraselt asendamaks või rikastamaks klassikalist turismireisi.

Meie teise presidendi, Toomas Hendrik Ilvese sõnul aitab Euroopas valitseva kolkamentaliteedi vastu välismaal õppimine. “Kui praegu on kõigest 2 protsenti kõigist eurooplastest õppinud välismaal,” siis eesmärgiks võiks olla “selle tõusmine 45 protsendi peale,” rääkis Ilves usutluses väljaandele Thought Economics. Ilvese sõnul väheneb provintslikkus maades tuntavalt, “kui peetakse normaalseks, et õpid vähemalt aasta keskkooli või ülikooli ajast välismaal.”

Välismaal õppimisel on Ilvese sõnul kaks tulemust: “esiteks hakkad oma maad rohkem hindama ja teiseks mõistad, et inimesed on erinevad ja see on okei.”

Olles ise elanud ja õppinud viis aastat väljaspool Eestit, toetan Ilvese lähenemist kahel käel. Kusjuures, teiste maade tundmaõppimisega võiks alustada isegi varem, juba lasteaiast või põhikoolist. Infoajastul ei ole kuigi keeruline leida endale lasteaia sõprus-rühm või põhikooli sõprus-klass. Seega, avaramat mõttemaailma ja rohkem maailmaavastamise eestvedamist, mudilasorganisatsioonide juhid!

Lõpetuseks, oma naabreid ja kaugemaid riike aitab paremini tundma õppida ka riigi inforuumi teadlik laiendamine ja meedia laiem vaade. Seda mõttemudelit mööda käivad tavaliselt suurlinnad või linnriigid maailmas, näiteks Singapur. Olgu meedia riigi kontrolli all või mitte, käsitleb see järjepidevalt regiooni arenguid laiemas geograafias – seda nii majanduse, kultuuri, hariduse ja teaduse kui ka poiitika vallas. Samuti räägitakse ka välispoliitikas kaasa laeimate piirondade arengus – Singapur on näiteks üks Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni ASEAN (i.k. Association of Southeast Asian Nations) asutajariik.