Kuidagi alata mittetahtev suvi on aeg, kus inimesed ei pööra eriti tähelepanu muule kui puhkusele, sõpradega suhtlemisele, reisimisele, muidu elu nautimisele. Sel ajal puhkusest erinevatel põhjustel ilmajäänud kadestavad neid, kel vedas rohkem. Meedia ja eeter on täis muusikat ja kergemat sorti sõnumeid ja kommunikatsiooni, sotsiaalvõrgustikud kubisevad peo-, loodus- ja reisipiltidest. See, mis toimub kusagil kaugel välisilmas kedagi eriti ei huvita. See kõik on loomulik ja arusaadav ning nii inimlik.

Aga kahjuks ei elu ega ilm ei peatu ning sündmused arenevad oma loogika alusel edasi. Olgu jaanipäeva-aegne või -järgne ükskõik millise ilmastiku mõjutatud. See suvi pole erandiks. Pigem on arvata, et just selle suve ja sügishaku jooksul võib toimuda nii mõndagi, mille mõju võib olla märkimisväärne ja kaugele ulatuv kui mitte pöördelise tähendusega. Püüangi panna kirja mõned märksõnad neist sündmustest või protsessidest, mis eelseisva veerandaasta jooksul võivad ilmneda.

Alustagem kodutanumalt – Eesti & Baltikum

Haldusterritoriaalse reformi jooksev etapp on lõppemas ning lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste hõngu on tunda nii riigipoolses kiirustamises kui omavalitsustegelaste aktiivsuse kasvus, mis nii mõnelgi korral muutub kohtuvaidluste esilekutsumiseks. Kohtuveskid aga, teadagi, ei pruugi suuta piisava kiirusega jahvatada, mistõttu pole välistatud, et mitte kõikide omavalitsuste valimised ei saa toimuma uue jaotuse alusel. Igal juhul pole välistatud teatud segaduste perioodi jätkumine mõnel pool ka vähemalt aasta lõpuni kui mitte kauemakski.

Eraldi teemaks on seejuures Tallinna kohaliku võimu ümber toimuv, kus uute võimalike valimisnimekirjade teke ükskõik mis nimede, loosungite ja põhjenduste sildi all tegelikult muudab üksjagu seni üpris jäigalt ja traditsiooniliselt toiminud võimu- ja valimiseelistusi.

Ühelt poolt killustatakse senise valitseva erakonna häälte baasi, aga teiselt poolt nõrgestatakse ka esmapilgul komfortsesse opositsiooni rolli ennast sobitava pikaajalise riigi juhterakonna, aga ka valimiskünnise ületamise raskustesse langenud kunagise võtmeerakonna toetust. Selle tulemusena võivad esmakordselt peale pikki aastaid pealinnas tekkida uued variandid võimukoalitsioonide formeerimiseks. Teisalt aga köetakse sellises keskkonnas alanud valimisvõitluses paratamatult üles meie ümber valitsevat olukorda silmas pidades eriti ohtlikku ja vastunäidustatud rahvuste vastandamist, sest mitmetele valimismadinas osalevatele osapooltele, nii uutele kui vanadele, on see ainuke jõukohane võte eneseupitamiseks. Samas teame sedagi, et all-linnas toimuv võib avaldada vägagi suurt mõju Toompeal käivale poliitilisele ringtantsule.

Kurb, kui see viib valitsuskriisini ja meie Euroopa Liidu eesistumisperioodi niigi keeruliste ülesannetega toimetulemise devalveerumisele.

Kahju, mis meile sellest sünniks, oleks palju suurem kui suvised liikluspiirangud ja mõningane ebamugavus Tallinnas liikumisel, mille tase on meie liikluskorraldusliku võimekuse juures mõneti küll võimendatud, kuid tervikuna siiski paratamatu.

Liikugem nüüd pisut edasi, Balti regiooni tasemele. Jooksev veerandaasta on nii taristualase koostöövõimekuse proovikiviks Balti riikide vahel ja sees, olgu tegu raudtee, gaasi või elektrienergia valdkonnaga. Kuid mis veelgi olulisem, ees ootavad suurimad ja väga meie jaoks ebameeldiva ülesehitusega pretsedenditu ulatusega sõjalised suurõppused idanaabrite juures, mis iseenesest juba kütavad pingeid, lisaks aga ka prognoositavad pisi-intsidentide provotseerimise juhtumid, mis eksisteerivate pingete foonil kujutavad endast palju suuremat ohtu kui tavaliselt. Need, kes jälgivad pikemalt ja pidevamalt seda teemat on pannud tähele ka teatud suurenenud rahutust lääne kaitsealliansi tegevuses ja arvamistes, paljudest valdkonna ekspertide murelikest arvamustest rääkimata. Pole ime, seda enam, et alliansi juhtriik on samal ajal haaratud oma sisemistest poliitheitlustest ja ebajärjekindlusest puretud. Aga sellest veel allpool.

Euroopa & USA

Et suvi tuleb ebatraditsiooniliselt dünaamiline, on märgata ka laiemalt rahvusvahelisel areenil toimuvat vaadates. Alustagem Euroopast. Siin peatuks neljal märksõnal.

• Esiteks, Prantsusmaa.

Äsjastel presidendi- ja parlamendivalimistel saavutas seninägematut edu Napoleonist saati noorim riigipea Emmanuel Macron ja tema äsja asutatud partei La République en Marche (Vabariik, edasi! (sic!)), kes koos oma liitlasega Mouvement Démocrate (Demokraatlik Liikumine) omavad nüüd Rahvusassamblees 350 kohta 577st. Macroni võit on tegelikult märgiks senise traditsioonilise nn. 5. Vabariigi poliitilise süsteemi lagunemisest, mille taga oli valijaskonna rahulolematuse kasv valitsenud korraga. Lihtsalt seekord toetati valimistel uut ja õnneks mitte niipalju vasak- ja paremäärmuslikku populismi, kuigi ka seda esines üksjagu, vaid pigem sotsiaal-liberaalset ja ratsionaalset igas mõttes värsket jõudu ning eelkõige selle kaheldamatult karismaatilist liidrit Macroni.

Küll aga on nüüd küsimus selles, kuidas Macron ja tema valitsus suudavad realiseerida iseenesest atraktiivset ja mõistlikku tegevusprogrammi.

Ootuste manageerimine on üks ütlemata raske ja keeruline töö alati, aga rigiidse, liigselt riigikeskse majandusmudeliga Prantsusmaal veel eriti.

Ja pidades just silmas lubatud majandusreforme, kus vastas on militantlikud ja barrikaadidele oma liikmeid kutsuma harjunud mõjukad ametiühingud. Seega võib arvata, et just tööhõive ja tööturu reformides on karta poliitiliste vastasseisude eskaleerumist enam kui uue valitsuse ettevõtluse soosimist ja maksureformi puudutavates programmilistes tegevustes.

Macron on ka algusest peale hoidnud väga Euroliidu-meelset positsiooni ning võib arvata, et Prantsusmaa kui EL-i võtmetelje Berliin-Pariis vahepeal nõrgenenud ots tugevneb taas. Ka laiemalt on arvata Prantsusmaa välispoliitilise profiili tugevnemist ja aktiivsuse kasvu. Ainukeseks tõrvatilgaks võib osutuda tema suhtumine Poola ja Ungari olemasolevate valitsuste poliitikasse, mis pole alati vastavuses euroopalike väärtustega nii, nagu tema neist aru saab.

• Saksamaa

Teiseks, juba mainitud Euroopa Liidu võtmetelje teises otsas – Saksamaal – on septembris tulemas üldvalimised ning seal on valimiskampaania juba täies hoos. Kui vahepeal tundus, et koos Brüsselist naasnud Martin Schults’iga on sotsiaaldemokraatidel tekkinud uus hingamine ja nad suudavad asendada Mutti (kantsler Angela Merkel’i hüüdnimi) ja kristlikke demokraate võimu juures, siis viimase aja arengud näitavad, et see nii ei kipu minema ning Angela Merkel on kordamas oma „poliitilise isa“, äsja meie hulgast lahkunud Saksa suurmehe, endise kantsleri Helmut Kohl’i ametis olemise rekordit – 4 korda jutti. Mutti on tegelikult omamoodi poliitilise paindlikkuse musternäide ning viimase aja esinemiste käigus muutnud oma seni kõige ebapopulaarsemaid immigratsiooniga seotud seisukohti. Ka andis ta jõulisi sõnumeid seoses Saksamaal ebapopulaarse Ameerika presidendi ütlemiste ja tegevusega, olgu Pariisi kliimaleppest väljumise või NATO ühiskaitsega. Palju loodetakse ka Macroni ja Merkeli elik MM-i omavahelisest koostööst, mida hõlbustavad ka personaalse sobivuse märgid, mis ilmselgelt puudusid Macroni eelkäija puhul.

See koostöö on aga määrava tähendusega kogu Euroopa projekti jaoks, tahame seda tunnistada või mitte.

• Brexit ja laiemalt Ühendkuningriigis toimuv.

Peaminister Theresa May esile kutsutud erakorralised üldvalimised andsid tema loodetud Brexiti mandaadi tugevnemise asemel hoopis konservatiivide vähemusse jäämise parlamendis ja leiboristide ootamatu tugevnemise. Viimane pole muidugi mingi õnn arvestades nende liidri ja tema siserühmituse vasakradikaalseid vaateid, kusjuures mitte niipalju isegi sotsiaal-majanduslikke, vaid hoopis julgeolekualaseid, mis on meie seisukohast lausa ohtlikud. Aga olgu, see on ühe teise arutluse teema. Fakt on aga see, et konservatiivide sisuliselt vähemusvalitsuse, mis küll võib toetuda Põhja-Iiri paduparemkonservatiivsetele unionistidele, võimalused hoopiski ahenesid igas mõttes. Brexiti kontekstis aga veel eriti.

Ärgem unustagem ka, et Lordide Koda on enamuses nagunii Brexiti vastu olnud.

Kuid peaminister May’le tuleb au anda, et Suurbritannia siiski alustas 19.juunil lubatud läbirääkimisi Brexiti üle. Siiski tehti seda mitte lubatud teemade järjekorras, vaid viisil, mida selleks hetkeks enam-vähem seljad kokku pannud EL soovis. Elik üldistest väljumistingimustest. Seejärel peaks need jätkuma oma kodanike vastastikute õigustega teise poole territooriumil ja Londoni jaoks palju emotsioone tekitava väljumisarvega, mitte aga brittide soovitud tulevase majandusliku läbikäimise võimaliku lepingulise režhiimiga. Kui sellele Londoni positsioonide nõrgenemist näitavatele asjaoludele lisada veel eelpool räägitud Berliin-Pariisi telje tugevnemine, samuti ilmselgelt ka mitmetes teistes Euroopa riikides tugevnenud Euroopa-meelsus, siis polegi midagi imestada, kui äsjasel EL-i tippkohtumisel väljendas eesistuja Donald Tusk avalikult lootust, et järsku britid siiski jäävad EL-i…

• Donald Trump

Neljandaks märksõnaks on ikka jätkuvalt president Donald Trump. Jätaksin praegu kõrvale muud sisepoliitilised heitlused või prognoositud loobumise Pariisi kliimaleppest, milles püüdsid teda ümber veenda G7 teised liidrid maikuises Taorminas Sitsiilias, millest sai kirjutatud eelmine kord. Peatuksin vaid meile kõige olulisemal julgeolekupoliitilisel temaatikal. Selles osas oli, mäletatavasti, lääne riikide hämming suur, sest vaatamata sellele, et tema abilised ja vastavate küsimustega tegelevad kabineti liikmed olid ette valmistanud vastava sõnastuse, keeldus president Trump visiidi ajal Brüsselis kinnitamast traditsioonilist pühendumist NATO leppe artiklile 5. Selle peale tõusnud tomu osutus siiski nii suureks, et president lõpuks võttis selle kõneks 9.juunil suhteliselt vähetähtsa kohtumise järgsel ühisel pressikonverentsil Rumeenia presidendi Klaus Iohannis’ega. “Ma seon USA artikliga viis. Kindlasti oleme olemas, et kaitsta,” ütles Trump ajakirjanikele.

Siiski on eelseisva teise aastapoole dünaamika murettekitav.

Tahaks eksida, aga ideed nn. Suurest kaubategemisest („Grand Bargain“) Venemaaga pole president Trump ilmselt maha matnud. Vaatamata sellele, et sisepoliitilised rünnakud seoses tema tiimi liikmete Venemaa-sidemetega jätkuvad hoolimata tema poolt väga ebaharilikul viisil FBI direktori James Comey vallandamisele viimase keeldumise tõttu sulgeda juurdlus selles küsimuses. Samuti tema ähvardustele vallandada ka nüüd seda juurdlust vedav endine FBI direktor Robert Swan Mueller III, kes on kuulus oma haarde jõulisuse poolest ja kes on oma juurdlusmeeskonda värvanud rea varem kõrge profiiliga poliitikuid kukutanud juriste. Seda enam, et nüüd on see uurimistiim tundmas huvi selle teemaga seoses ka presidendi enda isiku vastu.

Teadupärast on 7.-8. juulil Hamburgis toimuval G-20 tippkohtumisel oodata president Trumpi esimest vahetut kohtumist Vladimir Putin’iga. Pole selge, kui palju seda mõjutab enne seda toimuda võiv Trumpi lühike vahepeatus Poolas, küll aga näitas äsjane põgus ja protokolliliselt nn. madalaprofiilne kohtumine Ukraina presidendi Petro Poroshenko’ga Valges Majas, et teatud distantsi hoidmine Venemaa ärritajatega on märgata. Et soov kuidagi olemasolevast patiseisust väljuda on olemas, annab tunnistust kaks suhteliselt värsket sündmust.

Esiteks, USA Senat võttis suure häälteenamusega (98 poolt ja ainult 2 vastu! elik siis ka vabariiklaste kui presidendipartei senaatorite suure enamuse osalusel) vastu seaduse, mis lisaks sanktsioonidele endile ei luba president Donald Trumpil ühepoolselt leevendada olemasolevaid piiranguid Moskvale. Kuid Valge Maja kulisside-taguse intensiivse tegevuse tulemusena ja vormiliselt pugedes teatud protokollilise traditsiooni taha, peatas Esindajatekoda selle seaduseelnõu menetlemise ning selle mõjuvõimas juht ja Trumpi lähimaid liitlasi Paul Ryan, ehkki sõnades toetas sanktsioone, põrutas otse, et sellisel kujul seaduseelnõu jääda ei saa. Seega võideti aega ja hakatakse seda ümber tegema ning siis veel Senatiga kooskõlastama. Igal juhul jääb see Trump-Putin tippkohtumise-järgsesse aega. Peale vastuvõtmist aga peaks President seda allkirjastama, mis oleks veel omaette näitajaks. Juhul kui ta seda ei tee. Kuigi siis on võimalik tema vetot ületada kvalifitseeritud häälteenamusega Kongressis.

Veelgi kõnekam aga on see, mida ütles ja teeb riigisekretär Rex Tillerson.

Viimane teatas 6.juunil pressikonverentsil Uus-Meremaa visiidi ajal, et president oli piisavalt selgesõnaline („has been quite clear”) et peab saavutama progressi suhetes Venemaaga, kuna see maa on oluline globaalne mängija (“as the country is an important global player”). “President palus mind alustada taas-suhtlemise protsessi Venemaaga nägemaks kas me saaks stabiliseerida seda suhet nii, et see ei halveneks edasi, ning seejärel kas me saaks identifitseerida ühise huvi alad, kus me võib-olla saaksime alustada teatud tasemel usalduse taastamist, mingil tasemel kindlust, et on valdkondi, kus me saaks töötada koos”, ütles Tillerson (“The president asked me to begin a re-engagement process with Russia to see if we can first stabilize that relationship so that it does not deteriorate further, and then can we identify areas of mutual interest where perhaps we can begin to rebuild some level of trust, some level of confidence that there are areas where we can work together.”)

Väga selge ja mõistetav sõnum, kas pole? Et asi aga on jutust kaugemale jõudnud, sellest annab tunnistust lekkinud või pigem meediasse lekitatud nn. Tillersoni salajane plaan, mille eesmärgiks olevat arendada Putiniga töiseid suhteid piiratud küsimusteringis. Esimeseks tugisambaks olevat ülesanne selgitada Moskvale, et agressiivsed sammud USA vastu on määratud läbikukkumisele ning on kummalegi poolele kahjulikud. Kui Venemaa võtab ette jultunud samme USA huvide vastu — näiteks tarnib Afganistanis Talibanile relvi või pitsitab Moskvas USA diplomaate, siis asub USA seda takistama. Teiseks sambaks väidetakse koostöösoovi küsimustes, millest USA on strateegiliselt huvitatud, milleks peaks olema Süüria sõda, küberkaitse ja küberluure. Tillerson tahab peatada kaubanduse Moskva ja Põhja-Korea vahel ning üritab ühtlasi saavutada paremat koordineeritust Venemaa tegevusega ISIS-e vastu. Ning kolmandaks sambaks olevat rõhuasetus „strateegilise stabiilsuse” tähtsusele suhetes Venemaaga, mis hõlmab tervet hulka pikaajalisi vastastikuseid geopoliitilisi eesmärke.

Olgem ausad, kaks esimest sammast on täiesti mõistetavad, aga kolmas on kuidagi murettekitavalt laialivalguv.

On põhjust uskuda, et just taoline kondikava võib vabalt olla päriselus olemas ja eelseisvate sammude aluseks, sealhulgas jutupunktideks ka otsekohtumisel Putiniga. Kas see ka nii on, seda näeme üpris varsti, selle suve jooksul kindlasti. Eks neid punkte/sambaid käibki jaanipäeva paiku Sankt-Peterburis „ventileerimas“ ja tippkohtumist ette valmistamas Riigdepartemangu väga mõjukas tippametnik Tom Shannon, kes pidavat arutama muuhulgas nö.häirivaid asjaolusid Moskva suhetes Washingtoniga, sealhulgas venelastele nii olulist küsimust USA linnaäärsete komplekside tagasiandmisest, mille president Obama administratsioon Venemaa diplomaatilistelt esindustelt möödunud aasta „sekkumisskandaali“ raames ära võttis. Aga eks näis, varsti hakkab nagunii midagi välja joonistuma ning julgen prognoosida, et nii selles esinduste pisiküsimuses, kui vähemalt „Tillersoni plaani“ teise samba teemades mingi areng kindlasti toimub.

Lähis-Idas toimuv

Omaette tähendusega rahvusvahelisele poliitikale nii lühi-kui pikemaajalises perspektiivis on sel suvel Lähis-Idas toimuv. Olgu tegu Süürias alanud ISIS-e viimaste lahingutega ja selle tippjuhtkonna võimaliku hukkumisega ning sellest tulenevalt islamistide tugevneva kiusatusega terroristlike aktide intensiivistumiseks eelkõige Euroopas või eri osapoolte võidujooksuga seni ISIS-e kontrolli all olnud territooriumide haaramiseks. Või USA poolt alla tulistatud Süüria valitsuse lennuki või Iraani drooni, aga samuti Iraani poolt oma territooriumilt Süüria territooriumile sooritatud raketirünnaku tõttu kerkinud pingetele ning sellega seoses USA-Venemaa pikeerimisele või Qatari suhtes Saudi-Araabia juhtimisel korraldatud politiilise, majandusliku ja isegi sõjalist laadi blokaadiga. Või ühe Lähis-Ida regionaalse juhtriigi – ülikonservatiivse Saudi-Araabia – võimu absoluutses tipus toimuvate muudatustega seoses. Jne. Aga seda tuleks ilmselt käsitleda juba mõnes järgmises loos.

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)