Järgmisel aastal saab mul finantsturgude alal töötatud 20 aastat. Selle aja jooksul on üle elatud kolm olulist kriisi, loetud väiksema raamatukogu jagu analüüse ning vahitud korraga tavaliselt minimaalselt kahte ekraani. Samuti on kogetud erinevaid majandustsükleid ning jälgitud seda, kuidas see, mida tähtsad onud räägivad ja mis tegelikult toimuma hakkab, on kohati kahtlaselt erinev. Samuti on tekkinud selge arusaam, et väga paljud inimesed teevad majanduse teemal mõtete mõlgutamist alustades kohe mingi väikese vea, mis muudab edasise mõttekäigu väärtuse küsitavaks. Siinkohal proovingi mõningaid neid esialgseid ja väga inimliku mõtlemise vigu kaardistada – eesmärgiga, et majanduse tõmbetuulte käes olles tekiks mõni pidepunkt ning kasvaks iseteadlikkus.

Turg toimib ka siis, kui on tehtud kõik selleks, et ta ei toimiks

Ajaloo prügikasti kukkunud plaanimajanduses arvati, et on võimalik ette näha nii nõudlust kui pakkumist ning seega saab planeerida ka kauba/ressursi hinda. Esiteks oli juba selline eeldus vaimupime, sest ei eksisteeri absoluutset intelligentsi, mis suudaks vajalikus ulatuses täpseid plaane teha. Muutujaid on paljuvõitu. Teiseks aga on inimloomuses selline huvitav komponent nagu kasumimotiiv – tegevusi võetakse ette siiski selle nimel, et midagi saada.

Plaanimajandus sellega ei arvestanud ja proovis hindu määrata administratiivselt. Tumehallides ülikondades seltsimehed otsustasid, et ressursi/kauba X hind peaks olema Y. Kuna plaan oli vale, ning hind ei arvestanud nõudluse ja pakkumise vahekorraga (turuga!) tekkis defitsiit. Defitsiidi kontekstis tekkis aga nö. must turg, kus defitsiidiga kaubeldi selle hinnaga, kus nõudlus ja pakkumine tegelikult kokku said. Seega – turg sisuliselt toimis ka siis, kui sellele kui ebaõigluse allikale taheti anda surmahoop ning mõned seal osalejad pandi vangi.

Turg on hinnakujunemise mehhanismina seega sisuliselt paratamatu ning sellega võitlemisel on edu lühiajaline. Turuhind on kõige ausam ja õiglasem võimalik hind.

Kõige lihtsam on turgu võtta neutraalse objektiivse paratamatusena, mis toimib alati ja igal juhul.

Mida rohkem selle toimimist takistada, seda valusam ja kallim (!) on hetk, kui selgub, et ajaloo prügikasti plaanimajanduslik eksperiment jälle ei õnnestunud.  Siit jõuame järgmise, ilmselt paljude jaoks vastuolulise järelduseni…

Sinu oskused ja teadmised on tööturul väärt täpselt nii palju, kui nad on…

Kui sulle pakutakse palka X, siis on see pakkuja meelest sinu kui tööjõu hind. Kui see pakkumine alahindab sinu oskusi ja isikuomadusi, ei pea sa seda tööd vastu võtma ja saad minna tööandja juurde, kes maksab rohkem. Sinu järele on turul nõudlus esialgsest pakkumisest kõrgema hinnataseme juures.  Aga, kui seda on (summana) ikkagi vähe?

Olgem ausad – alati on vähe.

Samas eelkirjeldatud turg-toimib-igal-juhul-protsessi meenutades ei ole võimalik tööjõu hinda administratiivselt määrata, sest see ei arvesta nõudluse ja pakkumise vahekorda (turuhinda) ning tekitab olukorra, kus see, kes tööd pakub, võib leida võrreldava väärtusega tööjõudu odavama hinna eest juba kuskilt teisest riigist.

Jutud tööjõu massilisest alahinnatusest, ei tundu kuidagi usutavad, sest kui kuskil selline ressurss eksisteeriks, tuleks keegi ja korjaks selle tööjõu üles ning tasakaalupunkt tekiks uude kohta. Ka siin on turg paratamatu ja neutraalne ning konkurents tänaseks selgelt üha globaalsem. Meetmed, mis on suunatud teenistuse suurendamisele muude muutujate (tootlikkus) samaks jäädes, ei evi loogilist majanduslikku sisu. Parandama peab tööjõu teenimisvõimet, mitte palka.

Poliitikud teevad seda, mis toob neile hääli

Me teame, et indiviid on sageli päris intelligentne. Ometi pannes hulga intelligentseid indiviide massi, ei saavuta me intelligentsi võimendumist. Vastupidi – mass näib taanduvat madalaimale ühisele nimetajale. Mass kujutab ette, et absoluutselt parim viis eksisteerida oleks lamada kuskil soojas kahe palmi vahel võrkkiiges ja juua kokakoolat. Nii et tööd ei peakski tegema. Kuna selline arusaam „õnnest“ on teatud tasandil isegi inimlik, siis poliitikas võidab läbi demokraatlike protsesside see, kes suudab massile tulevikust just sellele võrkkiige-pildile kõige lähedasema pildi maalida.

Kuna valimised on kohe, siis eelistatakse alati rääkida varblasest peos. Kohe. Kiiresti.

Seda tehakse vaatamata sellele, et need üksikud juhused majanduse ajaloos (muide ka Eestis), kus varblasele peos on eelistatud tuvi katusel, on see tuvi osutunud priskeks kalkuniks. Tänases demokraatias on vähe neid, kes suudavad müüa narratiivi sellest, et loobudes täna vähesest, võib (!) tulevik olla palju (!) parem. Edukas majanduspoliitika on selline, mis lähtub realiteetidest ja vaatab kaugemale kui järgmised valimised. Täna võib öelda, et selline lähenemine eksisteerib ainult teoreetikute peas ning „võrkkiik ja kokakoola“ on see, mida pakutakse ideoloogiast sõltumata. Majanduslik iseteadlikkus tähendab ka sellest protsessist läbi nägemist.

Riik ei saa kellelegi anda midagi, mida ta pole kelleltki ära võtnud

Riigi raha tuleb maksudest. Maksustatava väärtuse loob ettevõtlus. Loomulikult eksisteerib riike, kus see reegel ei kehti, sest raha tuleb toormete näol maa seest. Kui aga toormeid ei ole, siis kehtib see reegel vaatamata sellele, kas see meeldib või mitte. Mida parem ettevõtluskeskkond, seda rohkem väärtust luuakse ja seda rohkem saab riik makse. Seda paremini elatakse. Kui see ära unustatakse ja riik muutub masinaks, mis võtab vaikselt majanduses osalejatelt maksudena (üha rohkem) raha ära ja annab seda üha suurema kisa saatel (üha vähem) tagasi, siis saab majanduslikult iseteadlik inimene aru, et helge tulevik jääb ilmselt ära.

See, et maksustatava väärtuse loojaks on ettevõtlus, on samasugune karm, külm ja paratamatu fakt nagu turg. Selle mõtte ümber keerutatav diskussioon on majanduslikult iseteadliku inimese jaoks ehk lihtsalt intellektuaalselt huvitav.