Liisa Soolepp on disainer, kes nii kodumaa kui piiriülestele moemaanidele Viljandis eetilisi kudumeid loob. Küsisime disainerilt ühtteist, mis meid tema kudumimaailma kannaks.
Oled oma loomingus keskendunud kudumitele. Millest selline valik?
Umbes kümme aastat tagasi oli Eestis kohaliku disainerkudumi nišš veel suhteliselt täitmata ja kuna mul oli orgaaniliselt ka huvi selle valdkonna vastu olemas, siis tundus taoline valik loomulik jätk. Ka disainerina üldiselt võlub mind rohkem võimalus luua materjale, kui näiteks mäng lõigetega. Niisiis on kudumitega tegelemine minu jaoks igatepidi loogilisem.
Mis sinu loomingut iseloomustab?
Faktuurid ja mustrid, kantavus ja lihtsad lõiked.
Lood eetilist moodi. Mida see sinu jaoks tähendab?
Eestilisest moest räägitakse palju, aga võib-olla võiks selle teraviku vahelduseks ümber pöörata ja küsida, milline on eetiline tarbija? Ma arvan, et poleks olemas ühtegi ebaeetiliselt toimivat rõivabrändi, kui ei oleks inimeste pandeemilist iha pideva uue järele. Oma loomingus soovin luua pigem ajatut disaini ja ei lähtu nii väga hetketrendidest. Võimalusel sooviksin tulevikus koostööd teha ka materjaliteadlastega, et tooraine, millest oma tooteid valmistan oleks veelgi kvaliteetsem ja vastupidavam.
Millised sinu iseloomuomadused toetavad disaineritööd, millised mitte?
Toetavateks asjaoludeks on vist püsivus ja järjepidevus, mittetoetavateks asjaoludeks on asjade viimasele minutile jätmine.
Oled otsustanud luua endanimelise kaubamärgi. Mis on selle protsessi juures kõige väljakutsuvam?
Tegelemine asjadega, milles puudub otsene kompetents, kogu numbrite pool, raamatupidamine, turundamine, müügitöö jne. Need kõik on ühe ettevõtmise püsimajäämise seisukohast väga olulised komponendid, kuid kuna alguses puudub jõudlus kõiki neid teenuseid sisse osta, siis tuleb mingil määral orienteeruda kõiges.
Kuidas sa kirjeldaksid enda stiili tarbijana?
Riiete puhul soovin, et umbes 90% kapi sisust moodustaksid lihtsad, ajatud, kergesti hooldatavad ja kombineeritavad riided. Need peavad olema valmistatud heast materjalist ning minu jaoks on tähtis, et lõige oleks hästiistuv. Ülejäänud 10% on niinimetaud riidekapi pärlid, millega aktsente lisada. Meeldivad põnevad vintage leiud ja võimalusel soetan ja toetan ka teiste (väike)disainerite loomingut. Mitmed lemmikud olen lasknud õmblejal mõnest teise ringi leiust ümber teha.
Miks sinu jaoks aeglane mood oluline on?
Aeglane ja kiire ei ole mitte ainult moes väljenduv duaalsus, vaid laieneb kõigile eluvaldkondadele. Küsimus on siin teadlikkuses ja püsiväärtustes ning neil põhinevatel valikutel.
Kui oleks rohkem aeglast ja vähem kiiret, siis oleks rohkem personaalsust ja vähem anonüümsust.
Lugesin hiljuti Mika Waltari romaanist “Sinuhe” üle kohti, kus autor kirjeldab pidevat moe muutumist Teeba linnas ja väljendab läbi peategelase imestust kõikvõimalike rõivastusega seonduvate veidruste ja moe muutlikkuse üle. Loetu tekitas tunde, et põhiolemuselt on inimesed neis asjus ikka samasugused, mis sest, et aeg on 4000 aastat edasi liikunud. Kangrud ja käsitöölised on küll asendunud tööstusega ja moemängud, mis muidu olid pigem kõrgklassi pärusmaa, on nüüd demokraatlikult kättesaadavad kõigile, kuid kirg rõivaste järele on põhiolemuselt sama.
Paljud inimesed väidavad, et rõivastus on osa nende eneseväljendusest, aga kui vaadata, kui ühesugused inimesed välja näevad, siis tekib ikkagi küsimus, et kas tegu on isikliku eneseväljendusega või hoopiski rõivatööstuse osava turundustööga. Kuidas saab olla, et uus Adidase botasepaar aitab ühtäkki inimestel üle maakera väljendada oma personaalsust ja omapära? Millalgi võideldi koolivormi vastu, kuna see pärssivat inimeste vaba eneseväljendust, nüüd ostetakse seda grupikuuluvust raha eest.
Tutvusta palun oma argipäeva. Mismoodi sa toimetad?
Hästi erinevalt. Mõiste argipäev kadus tegelikult mu sõnavarast siis kui ma enam niinimetatud palgatööl ei käinud. Kui kõik päevad koosnevad enda valitud tegevustest, siis on nädalas lihtsalt erineva dünaamikaga päevad. Tihti ei sõltu minu puhul tulemus mitte sellest, kui palju ma ajaliselt millessegi panustan, vaid kui õigel hetkel see panus tuleb. Seetõttu püüan vältida tühja rahmeldamist ja teha asju pigem õige kõhutunde pealt. Pikalt asju ette ei meeldi planeerida ja liiga tihedaid päevaplaane ka ei soovi. Vajan päris palju lihtsalt olemise aega lugemiseks, filmide vaatamiseks ja teisteks meelistegevusteks.
Mis sinus elevust tekitab, inspireerib?
Elevust tekitab võimalus millessegi süveneda ja inspireerib see, millesse on süvenetud.
Millisena näed Eesti disaini tulevikku?
Nähes ja kogedes, kui palju on Eesti disaini arenguks loodud tugistruktuure, ja protsess loodetavasti jätkub, siis usun, asjad liiguvad tõusvas joones.
Millist nõu jagaksid noortele tegijatele, kes kaaluvad disaineri ametit?
Soovitan asjad hästi realistlikult läbi mõelda. Mida teed, miks teed, kellele teed. Ühe äriplaani koostaminegi võib väga silmiavav olla. Kui ikka paned eesmärgid numbrites ja visioonides paberile kirja, siis on palju keerulisem niisama udutada. Ja kui oled enda jaoks põhilised asjad ära sõnastanud, siis on juba oluliselt lihtsam ka teisi oma ideede vettpidavuses veenda ja seeläbi toetust ja abi leida.
Liisa Soolepa uusi suviseid kudumeid saab soetada üle Eesti sellistes disainipoodidest nagu Tallinn Design House, Les Petites (Kalamaja), Estonian Design House (Solaris), Tartu Design House Shop, Noos, Siluett ja Slow. Samuti on disaineril veebipood.
Egle Loit
Egle Loit on Tartu Ülikooli ajakirjandusharidusega moe-ja reisihuviline, ta on teinud kaastööd ajakirjale Mood, Säde ja Catwalk. Egle kirjutab Edasile tema jaoks põnevatel moeteemadel. Loe artikleid (6)
