Olev Remsu: kas uskuda usutavat või usutamatut?

Mis siis, kui tekivad kõhklused? Kui kahtled selles, kas ikoonide kummardamine ikka aitab? Kas on tulu säilmete poole pöördumisest? Võib-olla on see kõik mitmete tekstide autorite kunstiline liialdus? Foto: Shutterstock.

Kirjanik Olev Remsu heidab pilgu avalikku ruumi ja hindab, millist elu elavad piibli sõnumid tänases maailmas, ning uurib meie suhet kristliku kirikuga. “Kui kirik ei luba ennast kritiseerida, kõige vähem oma dogmades kahelda, on raske öelda, kas selline hoiak ühendab kirikut jumalaga või hoopis lahutab,” nendib Remsu. Millest tervik-piibel räägib, mida tähendab uskumine, mis siis kui tekivad kõhklused ja mis inimesi siiski kirikusse tõmbab?

Meie kristlusepublitsistikas leidub tekste, millel peaaegu puudub side kontekstiga. Palad, tulgu need raadiost või olgu trükitud, ripuksid otsekui omaette õhus, ilma millelegi toetumata, ilma millegagi seostumata. On võetud piiblilause (enamjaolt uuest testamendist; edaspidi UT) ning lisatakse sellele kommentaariks kaunist poeetikat. Hermann Hesselt snitti saades olen seda suundumust nimetanud klaaspärlimänguks. Tehniliselt käib siin apelleering staatusele, mitte mõistmisele. Piiblitekst on teadagi pärit jumalalt (olgu siis viimase silbini tema dikteeritud või vähemalt tema inspireeritud), selle edastab meile pühitsetud vaimulik, järelikult jagub autoriteetsust küllaga ning igasugune argumentatsioon oleks liiast. Niisugune tekst räägib meile seda, mida tänane ütleja-kirjutaja tahab, et see räägiks, ei anna aga teada, mida sellega mõtlesid piibli autorid-koostajad. Tundub, et võõrastatakse piiblit kui tervikut oma kontekstiga, lahutatakse pühakiri eraldi kildudeks, mis pannakse rääkima parajasti vajalikku juttu.

Teaduskirjutistes ja avalikel -loengutel (näiteks YouTube’is rippuvail) hakkab tihti silma vastupidine tendents: valgustatakse tausta, Iisraeli (ja üldse Lähis-Ida, antiikse nimetusega Aasia) ning Rooma ajalugu, piibli enda ja kristluse eri suundumuste teket, ent hoidutakse puudutamast niisugust fenomeni nagu jumala võimalik olemasolu. Miks? Ilmselt põhjusel, et selles küsimuses ei ole ju täit selgust, võib-olla ka seetõttu, et ei soovita riivata nende tundeid-veendumusi, kellel kahtlusi ei teki, ning niimoodi usaldust enda vastu kõigutada.

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (5)