Vaatasin jalatseid, hinges arusaamatu äng. Kõigest jalanõud. Mõnikord on sigar lihtsalt sigar, märkis Sigmund Freud, kes kippus igas mõttekatkes nägema seksuaalseid alatoone.
Jalavarjud olid omadega läbi ja need võinuks mõtlemata minema visata. Ent hing nõudis mingit rituaali. Jalavarjud olid mind truult teenides kaitsnud maailma vastikuse eest, mille kõrval hoolisid nad oma ilu hoides minu kui inimese väärtuse eest. Kingad surnud, ise oled elus. Lihtsa panemise asemel asetasin lahkunud paberkotti ja sättisin vaikuses prügikuhja peale. Adjöö! “Mu arm” olnuks siiski liiast.
See polnud esimene kord. Prügi sorteerijad on võinud kohata pakendisse volditud väsinud rattariideid. Kord olin sentimentaalne isegi mälestustega seotud taskurätiku suhtes. Põhjus, miks asjad lõpu leiavad, tuleneb termodünaamika teisest seadusest.
