Niisiis, olin Eestist kaks nädalat ära. Postitasin vihaleajavaid fotosid päikselistest kohtadest ja nautisin kõike, mis on amoraalne või paksuks tegev. Kuna selleaastane kohustuslik päikesereis talvel jäi ära, siis oli tegemist hädaabi korras tehtud meditsiiniliselt näidustatud turgutustripiga. Eestis, nagu ma saan aru, jätkus sel ajal tavaline Eesti talveilm. Lumi, torm, vihm, miinus neli, nutt ja hala. Ent midagi on nagu muutunud ka vahepeal.

Esiteks, päikest on rohkem

Tõepoolest, päev on pikem, juba päris polaaraladele iseloomulikult hilja läheb pimedaks. Naljakas mõelda, et kohevarsti ongi käes jaanipäev, niiöelda suve keskpunkt. Alles sulas lumi ära. Talv on sel aastal küll ikka rämedalt veninud. Lohutuseks, kui selline asi kedagi lohutab, siis ka Prantsusmaal on külm ilm sel kevadel juba rõvedal kombel sigatsenud. Nimelt veinitootjad hindavad kahjusid 1,1 miljardi euro peale. Sealhulgas on kahjukannatajateks tippkeldrid nagu Chateau Petrus. Niiet sel aastal vintage numbrit pudelitel ei näe. Meil õnneks Eestis selliseid muresid pole. Kogu traagika seisneb talvekummide vahetamises ja korraliku riietuse valimises. Ja no muidugi vingumises.

Inimesed naeratavad

Teine asi, mida Tallinna tänavatel näeb harva ja lühiajaliselt – inimesed naeratavad. Küll väga mokaotsast ja huuleservast, ent ikkagi põhjamaalase kategoorias on tegu naeratusega. Ma pole julgenud küsida, et mille üle muigame, selle peale võib ikka sõimata saada. Aga no eks ta kevad on. Kas on päike rõõmsa meele toonud või on keegi sõbra kaasasse armunud või lihtsalt kahjurõõmus kolleegi vallandamise üle.

Soovitan proovida tänaval võõrastele naeratamise mängu.

Mitte lihtsalt lollakas naeratus näol tänavat mööda triivida, vaid otse ja konkreetselt kellegile naeratada. Reaktsioonid varieeruvad kõvasti ning nalja saab rohkelt. Ühed kaotavad sekundiga naeratuse näolt, justkui oleks midagi kohatut teinud. Või tahtes öelda, et ei ma ei naeratanud üldse teile. Või teevad lausa mõtliku, tõsise, ebaleva näo, justkui oleks neid mingilt piinlikult tegevuselt tabatud ja vaatavad mujale või kõnnivad minema. See paneb imestama, et huvitav mille peale ta siis naeratas, mis rõvedus see küll oli, mis tollel meeles mõlkus. Tahaks ka teada.

Osad jälle üllatuvad. Vahivad enda ümber, et kas ikka neile naeratati või neile tundus, kas kuskil on keegi tõenäolisem naeratusobjekt või aetakse neid segamini kellegagi. Sel puhul saab neid reageeringuid terve spektri: üllatus, küsiv ilme, segadus, imestus ja veel erinevaid varjundeid. Osad ütlevad igaks juhuks “tere” selle peale, et ilmselt on tegu minu näol mingi häbeliku tuttavaga, kes ise tere ei julge öelda ja naeratab prooviks. See on päris tore variant.

Leidub ka inimesi kes saavad pahaseks. Need on vist inimesed, kes kindlalt teavad, et ma pole nende tuttav ja kes kahtlustavad teisi kõiges ja pidevalt. Sellele reageeritakse kulmukortsutuse, vihase näoga, järsu ärakeeramise või küsimusega “mida/tševo?”. Vales kohas ja valel ajal valele inimesele naeratamise eest võib ka muuseas peksa saada. Tõsijutt. Need pahaseks saajad peavad naeratajaid tihti ka opakaks. Üks tüdruk, kellele naeratasin, näitas sõrmega meelekohta ja kõndis minema. See oli küll ammu, eelmisel sajandil. Tol ajal polnud viisakas naeratada avalikus kohas tungiva vajaduseta.

Õnneks on ka Tallinna tänavatel selline seltskond õnnelikke inimesi olemas, kes naeratavad vastu. Täiesti põhjuseta, täiesti avalikult, täiesti julgelt. Ja siiralt, otse südamest. Kui päeva jooksulühe sellise leiad, siis on põhimõtteliselt päev korras ka. Sealt saab sellise laksaka positiivset vaibi, et selle peal kannatab pikalt trippida. See tekitab kohe sellise mõnusa emotsiooni, kõdi ja emotsionaalse laengu.

Vahel ka paneb mõtte lendama, et huvitav, mis inimesega tegu on, tundub selline lahe, tore, soe ja päikseline inimene. Sellisega tahaks tuttavaks saada. Või et huvitav miks ta naeratas? Kas seetõttu ainult, et mina naeratasin? Kas see oli automaatne reaktsioon, oli see viisakus? Või äkki sellel inimesel on midagi head juhtunud, tal läks midagi hästi või on lihtsalt õnnelik.

Kolmandaks, pori ja sodi on vähem

Seda on kogu linnas vähem näha ning loodus on hakanud ellu ärkama. Kevad jääb vist küll vahele sel aastal, sest suvi murrab juba ukse servast sisse. Lilled õitsevad, linnud lõugavad ja põiepõletikukleidis tütarlapsed on ilmunud Tallinna tänavapilti. Aga mõned on ka sellised, kes panevad endale järele vaatama.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)