Susan Luitsalu kirjutab teeninduskogemusest. Kui inimesed teevad plaane, siis jumal naerab.
Suviselt kolumnipuhkuselt tagasi olles on tunne, nagu peaks kohustuslikus korras raporteerima, et mis ma siis tegin augustikuus ajal, mil oleksin pidanud oma Edasi kolumni kirjutama. Kuna ideaalis peaks kolumn ilmuma 20. kuupäeva paiku, hakkan kuu keskel vaikselt mõtteid mõlgutama. Seekord oli igasuguste mõtete asemel aju hoopis screensaver’i peal – lisaks minu kolumnipuhkusele võtsime abikaasaga ka igasugused muud puhkused ja läksime paaripäevasele matkale pulma-aastapäeva tähistama. Meil on tekkinud selline komme teha kõigepealt pikk metsas ööbimistega jalutuskäik ning kui juba seljakoti maitse suus ja jalad villi käidud, lõpetada see pull kuskil tsiviliseeritud kohas, soovitavalt sanatooriumis, kus saab raha eest pehmes voodis magada, massaaži valutavatele lihastele ja söögiks midagi veidi peenemat kui keedetud järveveega valmistatud Tactical Foodpacki eine.
Sanatooriumi valik langes ühele mõisas pesitsevale asutusele Lääne-Virumaal, mis defineerib end muuhulgas “luksusliku peatuskohana”, ning et kõik läheks pulma-aastapäevale vastavalt romantiliselt ja ladusalt, broneerisime kogu elamuse detailselt ette juba nädal aega varem. Olles sealses restoranis varem söönud, siis isegi kindla laua “kõige taga, akna all, vasakus nurgas”. Erakordselt mage oleks läbi vettinult ja rampväsinuna kohale jõudes avastada, et tube pole ja restoran on puupüsti täis, mis näis augustikuus üsna tõenäolise stsenaariumina. Suve lõpp oli ju pidude ja seltsielu osas täielik koroonapaanika uues kuues – inimesed justkui ei kartnud enam viirust, vaid nüüd juba seda, et kõik pannakse uuesti lukku ning nalja enam üldse ei saa. Sabad seljas joosti mööda lõbustusasutusi ja lahutati meelt tagantjärele, käesoleva eest ja igaks juhuks ka ette ära.