Valner Valme: Richard H. Kirk ja Cabaret Voltaire – tagasi teispoolsusse

Cabaret Voltaire. Foto: mute.com.

21. septembril suri ootamatult, täies loomejõus, 65-aastasena elektroonilise ja eksperimentaalse muusika üks maailma suurkujusid: Richard H. Kirk, tuntud eelkõige ansamblist Cabaret Voltaire, mille ta asutas 1973. aastal koos Stephen Mallinderi ja Chris Watsoniga, aga mida ta viimasel ajal esindas ainuisikuliselt. Ilma Cabaret Voltaire’ita poleks pöörasem osa maailma (elektroonilisest) muusikast see, mis ta on. 

1982. Ma olen 12-aastane. Tollal rändasid muusikahuviliste seas üle ja üle lindistatud kassetid. Minuni ulatus album “Mix-Up”. Juba bändi nimi tundus äge: Cabaret Voltaire.

Punki olin juba kuulanud, süntpoppi ja postpunki ja punk-funk’i ja uusromantismi ja mis kätte sattus, mingil määral ka, vahelduseks suvalisele popile ja rockile, mis lihtsamalt kätte sattus. Ega ma midagi millestki ei teadnud, aga huvi oli.

Ja siis selline asi: keegi pomiseb, oigab. Manab. Kriginad, kärinad, mingi lihtne, aga kurjakuulutav bassikäik. Mulinad, plõginad, hüüded. “No escape!”. Lummab, raisk. See on midagi ebamaist! 

Terve elu ma otsin seda, et miski muss viiks rööpast välja, jahmataks, haaraks jäägitult. Järjest keerulisem on, et mingi akt tunduks tulevat väljastpoolt seda maailma. Kõik on kuuldud, kõik on käe-jala juures, kõik on tavaline. Hetki esineb. Sädemeid lendab aeg-ajalt ikka. Kanalid tuleb valla hoida, uut ja hullu tuleb peale küll. Aga mõned asjad jäävad, nagu Cabaret Voltaire. Jäävad sama sõgedateks, nagu nad olid.

26 aastat oli vahet, ja siis ilmus eelmisel aastal, ilma erilise eelkärata, Cabaret Voltaire’i uus album “Shadow Of Fear”. Legendide uutest albumitest pärast pikka vaikimist ehk ei peakski alati joovastunult rääkima. Pink Floyd näiteks pakkus hiljuti mingit ülessoojendatud jõesuppi. Fausti kunagised põhimehed on ise öelnud, et kuulake meie 70ndate esimese poole plaate, need on päris Faust. Hilisem on lihtsalt tegevuse jätk sektsioonides ja äärmiselt ebaühtlaste tulemustega. Näiteid kunagise jumaliku puute kaotusest maailma muusikat muutnud artistide loometeel võib tuua sadu.

Ainult et Cabaret Voltaire’i “Shadow Of Fear” on briljantne, kehastades kõike seda, mille poolest Cabaret Voltaire nii tähtis bänd oli ja on: täiesti omaette keskkonda loov elektrooniline saund, mis pulbitseb mässulisest vaimust ja iginoorest energiast, mis kumbki ei tunnista mingeid piiranguid produktsioonis: punktoonis bass, vastupandamatu tantsupõks, veidrad kooskõlad, kummituslikud vokaalkatked – see kõik loob maailma, mis on seda ligitõmbavam, et sinna ei ole kerge tungida.

Sheffieldis sündinud Cabaret Voltaire nimetas end sageli kunstiprojektiks ja neid mõjutasid dadaistid kunstis, biitnikud kirjanduses või sürrealistid filmikunstis sama palju kui saksa 70ndate alguse elektroonikud ja avangardistid, briti art-popparid nagu Bowie või Roxy Music ja ameerika rebel-rock nagu Velvet Underground või The Stooges, aga ka soul ja disko. 

Millegi vastu liigset aukartust tundmata ning ülimalt kehva masinapargiga hakati tegema oma muusikat katse-eksituse meetodil, ainult et tulemused, mida enamik bände peaks eksituseks, oli nende jaoks just see õige kõla.

Krigisev, jultunud minekuga motoorika, ebatraditsioonilised kooskõlad, mürajäägid, saundimanipulatsioonid, hääled “väljastpoolt”, tulnuklik autoripositsioon, võõrandumus, masinate väärkasutus, meloodiate peitmine imelike helikonstruktsioonide vahele – kõik need sammud olid omal ajal julged, visionäärlikud ja avantüristlikud. 

Järgnevate aastakümnete jooksul sündisid Cabaret Voltaire’i lähenemisest helikunstile aga normid, stiilid, terved koolkonnad ja žanrid: Warp Records, industriaalmuusika, punkfunk, nihilistlikumad electro-popi voolud (electroclash, electropunk) jne, briti reivikultuur hardcore’ist jungle’ini – need kõik on otsesemalt või kaudsemalt lähtunud Cabaret Voltaire’i vabastavast, huligaansest, loomingulisest käekirjast. Mitmed 21. sajandi suunad nagu UK bass või dubstep on samuti mõjutunud Cabaret Voltaire’ist ning paljude ikooniliste artistide nagu Aphex Twin või Burial muusika ei oleks ilma Cabaret Voltaire’ita sel kujul ilmselt sündinud. 

Albumid “Mix-Up” (1979), “Red Mecca” (1981) ja “2×45” (1982) on avangardistliku/elektroonilise muusika klassikute seas, aga sinna võib lugeda ka saundträkkplaati “Johnny Yesno” (1983) või varaste palade kogumikku “1974–1976” (1980).

Heliinsener ja sämplispets Chris Watson lahkus bändist juba 1981, Mallinder ja Kirk jätkasid aga hoogsalt, vaimustudes üha enam tantsumuusika tärkavatest tehnoloogilistest võimalustest. 1980ndate lõpus ja 90ndate algul muutus Cabaret Voltaire “traditsioonilisemaks”, sulandudes radadele, mida ta ise oli aidanud (vähemalt Suurbritannia poolel) sillutada: techno, house, stiilipuhtam electro, muutudes laialiminekuhetkeks peaaegu normaalseks tantsupopi bändiks. Selleks ajaks tehti koostööd Andrew Weatheralli, Mark Brydoni (Moloko), Chicago house-pioneeri Marshall Jeffersoni jpt-ga. Teaduslikult on seda keeruline tõestada, aga ma arvan, et Cabaret Voltaire on muutnud ka meinstriimi Madonnani välja, kelle 1998. aasta album “Ray Of Light” oli varjamatult briti elektroonikast mõjutatud.

1990ndate keskel vajus Cabaret Voltaire ära, minemata ametlikult laiali. “Ametlikuks” (nende puhul polnud iial midagi ametlikku) ajendiks oli Stephen Mallinderi kolimine Austraaliasse. Küllap oli selle taga ka mingi ammendumine: Cabaret Voltaire’iga tehti kõik ära: tehnopopist elektropungini, põranda alt jõuti põranda peale. Briti indi-edetabelis oldi singlite ja albumitega algusest peale sage külaline, aina enam jõuti ka üldise tippsaja sekka ja tantsutabelisse. Mallinder rajas endale akadeemilise karjääri, Richard H. Kirk pulbitses sooloartistina, tehes ilusat, kütkestavat, ja kohati ka veidi mõttetumat elektroonikat nii oma nime all kui Sandoze või Electronic Eye’na ning koostöö korras näiteks Sweet Exorcisti või Kora’na.

Kuradi kahju on. Ma ei teagi. Tavaliselt ma ei võta muusikute surmi eriti isiklikult, kuulata saab neid ju ikka. Richard H. Kirki surma uudis pani pealkirja mitu korda lugema. Mis mõttes?

Eestis on kandnud ja kannab edasi Cabaret Voltaire’i vaimu näiteks Röövel Ööbik. Käisin nende kontserdil 17. septembril Mutant Discol ja ega vist ehedamat sugulust sellele plahvatuslikult hetkeloovale sõgedusele, mida esindas ka Cabaret Voltaire, naabruskonnas ei kohta.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (131)