Prantsusmaa tunneb suurt puudust Jean-Paul Belmondost, kes lahkus jäädavalt 6. septembril 2021.

“On tunne, nagu Triumfikaar või Jumalaema kirik oleks prantslastelt ära võetud,” ütleb Jean-Paul Belmondo advokaat ja sõber Michel Godest ning lisab, et tegemist oli erakordselt südamliku inimesega, kellest kiirgas ümberolijaile erilist energiat, lausa vibratsioone. Rahva imetlus oma iidoli vastu on suur, sellest andsid tunnistust alates 6. septembrist toimunud vaibumatud auavaldused, sõnavõtud ja rahvahulgad.

Terve elu jagas filmistaar rõõmu enese ümber nii osatäitmiste kaudu kui oma olemusega. Positiivsus, naeratus ning äärmine heatahtlikkus – nii meenutavad teda lapsed, lapselapsed ning teda tundnud sõbrad.

Philippe Labro, kirjanik ja filmitegija, kes tundis näitlejat lähedalt, iseloomustas teda kui tõsiselt töökat, visa ja järjekindlat inimest, kes alati naeratas. Näitleja Richard Anconina, kellega staar Lelouchi filmis (1988) repliike vahetas, tunnistas: “Olin Belmondo surmast kuuldes löödud, nagu miljonid inimesed.”

“Tema olekus oli säärast lihtsust, mis iseloomustab suuri isiksusi,” ütles režissöör Alexandre Arcady, kes töötas temaga 1985. aastal filmis “Hold-up”. Ta oli ilma kapriisideta, suure südamega näitleja. Arcady jutustas ka ühe uskumatu, kuid tõese seiga seoses filmiga. Belmondo tegi talle ettepaneku õhtustada koos muusik Herbie Hankockiga ja pakkuda talle võimalust luua filmi jaoks muusikat. Restoranist lahkudes kavatses Hankock võtta takso, kuid taksojuht keeldus teda nahavärvi tõttu teenindamast ning sõitis edasi. Jean-Paul Belmondo, kes nägi stseeni pealt, sööstis sõidukile järele, klammerdus auto külge ning libistas end küljelt akna kaudu sisse. Nii nagu filmis, käitus ta ka elus, antud juhul lihtsalt pidi sõbra kaitseks välja astuma. Taksojuhi viis ta politseisse ning esitas kaebuse. Belmondo isiksuse kohta väga kõnekas intsident.

Helilooja, orkestrijuht ja viiuldaja Vladimir Cosma on kirjutanud muusika filmidele “Ässade äss” (1982) ja “Loom” (1977) just Belmondo ja mitte kellegi teise jaoks. Sest just Belmondo kuulub nende väga väheste näitlejate hulka, kelle isiksus inspireerib sedavõrd, et tekib tahtmine kirjutada muusikat mitte rolli pärast, mida ta etendab, vaid lausa isiklikult talle. Helilooja lisas, et ka neis filmides keeldus Belmondo dublantidest, sooritades kõik kaskadööritrikid ise, mis teeb temast samuti erakordse inimese. Ohtlikud kaskadööritrikid panid ta korduvalt surmasuhu, kuid tookord ta ei kartnud, tal oli õnne. Üks kriitilisemaid olukordi oli 1964. aastal Philippe de Broca filmi “Mees Riost” võtete ajal: ta pidi trossi abil minema ühest kõrghoonest teise. Kahe hoone vahel õhus tekkis aga tehniline probleem ning ta pidi jääma trossi külge klammerdudes lahendust ootama ja ilma igasuguse julgestuseta tühjuse kohal rippuma. 15 minuti möödudes tundis ta, kuidas käed muutusid sundasendist ning pingutusest tuimaks. Tänu oma tuntud tahtejõule pääses ta õnnekombel siiski terve nahaga.

Uus laine, millega Belmondo kaasa läks, tähendas ühelt poolt järsku modernsust filmimaailmas, mille eestvedajaiks olid noored filmiloojad, nagu näiteks Varda, Chabrol, Resnais, Truffaut, Godard, Rohmer – ja teisalt väga laiaulatuslikku ning põhjalikku muutust ühiskonnas, mida kino uuenemise kõrval iseloomustas ka hipiliikumine, koloniaalajastu lõpp, Prantsuse viienda vabariigi algus, televisiooni ja elektrotehnika areng. Uut lainet võib pidada kõigi nende ilmingute kogumiks, mis muutis põhjalikult ajajärku aastatel 1950–1960. Jean-Paul Belmondo kujunes selles olukorras ning oli paljuski ajastu sümboliks koos Alain Deloniga.

Esimene suur kohtumine Jean-Luc Godardiga, kes kaasas Belmondo oma filmidesse, tõi tohutu edu. Näitleja ei tundnud end selle modernsusega algul kuigivõrd kooskõlas. Filmikunsti uue laine teoste hulka kuuluvad tema osalusel kümmekond filmi, neist kuulsamad “Hingetu” (1960) ja “Hull Pierrot” (1965). Belmondo on jutustanud, et Godard andis vähe juhiseid, võimaldades näitlejal vabalt improviseerida, öeldes näiteks: “Sa lähed kohvikusse ja tellid õlle, aga see, mida ütled, on sinu teha.” Kord tuli Godard õhtustama Belmondoga, aga ei rääkinud pea sõnagi, viimane püüdis küll teemasid üles võtta, kuid jutust ei tulnud midagi välja. Lahkudes ütles Godard, et oli olnud tore õhtu, jutustas Belmondo naerdes. Näitleja kahetseb, et plaan teha Godardiga film “Reis öö lõppu” Céline’i raamatu põhjal ei teostunud.

Samal perioodil valmis Jean-Pierre Melville’iga koostöös paljukiidetud “Preester Léon Morin” (1961). Sellest ajast on tuntud ka Peter Brooki M. Duras’ ainetel valminud “Moderato Cantabile” (1960). 1962. aasta filmiga “Cartouche” sai alguse viljakas ja kestev koostöö Philippe de Brocaga ning see märkis samas Belmondo tõelise tegelaskuju sündi – väle, osav ning võluv aumees või sarmikas kelm.

Järgnes tohutu edu. Belmondo, kes ühtviisi rõõmsalt kehastas nii politseinikke ja õigusemõistjaid kui seadusesilmast mööda vaatajaid, tõi oma filmidega prantslased koos perede ja sõpradega aastakümnete jooksul korduvalt kinodesse neid kangelasi vaatama. Seejärel jätkati filmide uuesti vaatamist televiisorist, laskmata end häirida kohatistest korduvatest mustritest, etteaimatavusest või liiglihtsast huumorist. Filmidest tuntud repliigid on saanud käibeväljenditeks. Vaadati eelkõige staari, oma kangelast, filmi tase oli teisejärgulise tähtsusega. Mitmekülgsete võimetega näitlejana võis ta endale lubada mängimist väga erinevates žanrites.

Publik väljendab tõde, oli staari seisukoht. Ja publik jumaldas teda.

Draamakunsti õppejõule Pierre Duxile, kes oli talle õpingute ajal öelnud, et oma välimuse tõttu ei saa ta oma käte vahel hoida kauneid naisi, vastas ta edasises elus omapoolse torkega. See võimalus tekkis tal Champs-Elysées’l, jalutades koos Ursula Andressiga, keda peeti tol ajal üheks maailma kauneimaks naiseks (šveitsi näitlejanna, kes sai tuntuks James Bondi tüdrukuna). Endise õppejõu ära tundnud, läks ta tema juurde ning osutades oma kaaslannale, ütles: “Teeme, mis saame…”

Rtl.fr-ile antud intervjuus räägib näitleja oma elulooraamatust “Tuhat elu on parem kui üks” (ilmunud 2016. aastal), kus üks peamisest teemadest on vabadus. Belmondol oli vabadus valida oma rolle, improviseerida, vabalt väljenduda – suur osa tol ajal laiemalt kombeks olnud süütutest naljadest oleksid tänapäeva ühiskonna vähemusgruppide esindajate poolt keelatud. Kuid peab ütlema, et Belmondo ei sekkunud kunagi poliitikasse. Näitleja jaoks olulisteks teemadeks olid rõõm, vanemate tähtsus, õnnelik lapsepõlv hoolimata sõjaajast. Tuleb säilitada oma sisemine laps nii palju kui võimalik, ütles Belmondo.

Jean-Paul Belmondo sündis 9. aprillil 1933 Pariisis. Kunstiga tegelevad vanemad lõid soodsa õhkkonna poisi edasise kutsumuse avaldumiseks, kes juba lapsena oli nagu tulekera, armastas tembutamist ja näitlemist. Draamakunsti õpingute algus ei olnud lihtne, tal tuli palju vaeva näha, kuid see viis teda tõeliselt edasi, ütles ta. Julgustust sai ta vaatajate vaimustusest. Alustanud peale õpinguid oma karjääri lühiajaliselt teatris, jõudis ta sinna 1980ndate aastate lõpul ringiga tagasi, etendades siis juba “Cyrano de Bergeraci” väljamüüdud saalidele. Teater jäi talle südamelähedaseks tänu otsekontaktile publikuga ning ka seetõttu, et tema isa oli nii väga soovinud, et Jean-Paulil oleks tõeline roll teatris. Oma vanemate hinnangud olid talle alati olulised.

Augustis 2001 tabas näitlejat insult, mille tagajärgedest ta täielikult ei taastunudki: kõnevõime jäi kõhklevaks ja pingutust nõudvaks (ent prognoosidega võrreldes oli seegi suur saavutus), kuid paraku ei saanud ta enam kasutada oma paremat kätt. Tema võime olla ka peale insuldi üleelamist õnnelik oli hämmastav. Läbinisti optimistliku meelelaadiga Belmondo tunnistas terrorismist rääkides, et praegune ajastu on üpris nukker, see vapustab teda, kuid tuleb olla optimistlik. Mis puutub isiklikku ellu, siis leidis näitleja, et ei ole vajadust seda eksponeerida.

Riiklik mälestustseremoonia 9. septembril 2021 Pariisis tõi kokku tuhandeid inimesi, Prantsusmaa president Macron ütles oma kõnes, et prantslased armastasid Jean-Paul Belmondod, sest ta oli nendega sarnane.

Peab tunnistama, et Belmondo on olnud võimas nähtus sotsioloogilises plaanis. See, et ta suutis olla ainulaadne ja mõjuv ajal, mil filmimaailm oli täis kuulsaid ning andekaid isiksusi, oligi üks keerukamaid trikke ja väljakutseid, kunst omaette. Ajad on muutunud, kuid Belmondo on jätnud kustumatu jälje prantslastele nende filmikunstis ning toonud kõikjal oma maale kuulsust.

Belmondo on öelnud: “Ärge kunagi kirjutage oma elu viimast peatükki ette, jätke ruumi uuteks võimalusteks.”

Refereerinud Tiina Richard, Prantsuse ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal.