Karl Koppelmaa (28) on näitekirjanik ja lavastaja, kes ei sõida päris peavoolus, ent on leidnud äratundmist isikupärases stiilis ja teemades. Ka tunnustust Eestist ja väljastpoolt. Ühelt poolt on tema pilk suunatud tulevikku, teisalt praegusajas inimeseks olemisse ja enese leidmisse – on düstoopia ja argipoeesia. Kuid nii siin kui seal koonduvad tekstides autor-lavastaja ja tema põlvkonnakaaslaste maailmatunnetus.

Koppelmaa uusim lavale jõudnud tekst, Rakvere Teatris 10. septembril esietenduv “Katk.Est.Used” on pseudodokumentalistlik lugu, mis pakub vastandlike pilkude kaudu vaadet Eesti elule ja inimesele. Trupi nooremad liikmed, eakaaslased, istusid kokku, et lavastusest tõukunud teemade najal arutada selle üle, mida nemad näevad, mida tunnevad ja millest mõtlevad. Vestluse pani kirja Rakvere teatri dramaturg Triinu Sikk.

Lavastuses “Katk.Est.Used” saavad ühes ruumis kokku vanemad ja nende lapsed, kes peagi ise lapsevanemateks saamas, linna- ja maainimesed. Üheks läbivaks teemaks on eelmiste põlvede taaga ja trauma edasikandumine järgmistele põlvedele, mainitakse ka mõistet “konstellatsiooniteraapia”. On teil enda elust tuua näiteid selle kohta, kuidas varem toimunud sündmused, mis isiklikult pole puudutanud, on vanemate või suguvõsa kaudu teieni edasi kandunud?

Karl Koppelmaa: Sellele on võimatu vastata, sest me pole keegi konstellatsiooniteraapias käinud. Ma ei oska öelda, kas ma tunnetan, aga ma võtan seda kui fakti, et nii kindlasti on. Kunagi kooliajal rääkis Merle Karusoo sellest, et Eesti rahval üleüldiselt on 20. sajandist posttraumaatiline stress. Sinna läheb ikka veel mitu põlve aega, enne kui sellest üle saadakse. Mingi suurema sotsiaalse käitumise põhjal võib järeldada, et päris terve meie ühiskond veel ei ole.

See on selline ühiskondlik trauma.

Karl: Aga ühiskond koosneb üksikisikutest ja sealt see algab. See, mis eelmisel sajandil siin toimus, ongi mõjutanud igat üksikisikut eraldi ja lõpuks moodustab see ühiskonna. Aga kas me jõuame nii lõpuks põhjasõja ja katkuni välja?

Lavastuses räägitakse vanaisast, moonakate järeltulijast, kes ise ei ole taluperemees olnud. Lapsest saati on ta näinud, et ta peaks olema ja tegema moonaka-asja, sest ta ei ole nii väärtuslik kui see inimene, kes otsustab. Kui kasvada selles teadmises üles, vanemad on selles teadmises üles kasvanud, siis on selge, et see mõjutab.

Imre Õunapuu: Kui kirjutasin Viljandis lõpu- või seminaritööd, mille pealkiri oli vist “Hirm – kas pärssiv või motiveeriv jõud laval?”, siis rääkis Kalju Komissarov tagasisidet andes ka sellest, et meie hirmud ja foobiad tulevad põlvedetagusest traagikast. Seesama posttraumaatiline stress, mis tuleb ei tea kust.

Grete Jürgenson: Mul on sutsu helgem tunnetus selle koha pealt. Olen enda puhul tajunud kohamälu. Muidugi on need kohad seotud mulle oluliste inimestega – vanemad, esivanemad – aga vahel tundub, et ei ole ka. See on võib-olla pool-esoteeriline, aga ma tunnen ennast mingis piirkonnas juurdunumalt, rohkem kodus ja oma paigas. Lihtsalt see geograafiline asukoht mõjutab.

Imre: Sinu esi-esi-esi-esiema on mingis kohas möllanud?

Grete: Jah, siis ma tunnen selle ära. (Naeravad.) Seda ei saa nii üks ühele võtta ja muidugi on see läbisegi ilusate lapsepõlvemälestustega. Aga selline tunne on.

Karl: Muidugi kanduvad ka positiivsed asjad täpselt samamoodi edasi.

Elar Vahter: Isiklikus plaanis ma ei näe seda tunnet fataalsena. Selle koorma võib ka endalt maha lükata.

Kas seda traumat üldse tuleb tunnetada ja endas kaasas kanda või pigem üritada lahti lasta ja ainult ise olla?

Imre: Oleneb, kui romantiline sa oled.

Karl: Põhimõtteliselt ei tule mitte midagi. Sa võid käituda seda kõike teadvustamata, sellest aru saamata ja minna kohati nagu masin inertsist edasi. Võib-olla sa suudad olla selle kõige juures õnnelik ja elu laabub hästi. Aga teiselt poolt võib juhtuda, et sa teed kõike edasi ja ei saa aru, miks sa oled õnnetu. Sellest hetkest alates, ja kindlasti sealt, kust hakkad teistele inimestele mingisugusest ajaloolisest inertsist haiget tegema, võiks teemaga tegelema hakata. Sinnamaani ei ole vahet, kas sa oled romantiline ja kas see sind huvitab. Siis sa tegeled sellega nii või teisiti, ilma valu ja haiget tegemiseta.

Elar: Kui sa tunned, et sa vihkad millegi pärast venelasi, siis võib-olla tasub uurida Eesti ajalugu.

Karl: Kui sa sakslaste suhtes oled natuke skeptiline, siis jällegi, vaata Läti Henriku Liivimaa kroonikat. (Naeravad.)

Veel üks suur teema on töökultus. Lavastuses on see seotud erinevate põlvkondade ja peamiselt maaeluga, aga teisalt tekkis kohe paralleel teatritööga. Kas teie jaoks haakub töökultus teatrimaailmaga ja kas näete ohtu siia ära uppuda?

Imre: Loomulikult, päris tugevalt.

Ära ei tohi uppuda mitte kuhugi. Kui unustatakse ära, et elu koosneb ka millestki muust kui vaid tööst, siis on halvasti.

Mul endal on kindlasti see tendents ja ma näen väga palju seda ka teiste puhul. Kõrvalt vaadates on see kurb.

Elar: Mina tegelikult teatris seda väga ei tunne. Siin on ikka mingid vaimsed väravad rohkem lahti kui maatöös. Ma kujutan ette, et kuskil mujal ära panetuda on oluliselt lihtsam, ja seeläbi maandada oma pingeid näiteks alkoholiklaasi ees. Ma tunnen teatritöös teatavat kergust, mida ma võib-olla kraavikaevamises ei näe.

Grete: Teatritöö annab võimaliku väljundi otsesemalt või kaudsemalt tegeleda nende teemadega, millega inimesena niikuinii tegeled. Ilmselt tegeled sa nende teemadega ka lilli istutades ja kasvuhoonet parandades. Iseenda eest ei pääse. See ongi inimeseks olemine ja elamine üldse.

Karl: Minu jaoks on asi lihtne. Ma teadvustan endale, et lõppkokkuvõttes ei ole mul üldse teatrit vaja teha. Ma kujutan väga vabalt ette oma elu ilma selleta. Ma oleksin isegi õnnelik. Ja see, et ma nii mõtlen, annab taustale tohutu vabaduse ja naudingu – ma ei suhtu teatrisse kui töösse. Mul on lihtsalt õnn elada praegu riigis, kus teatrisüsteem lubab vabakutselisena ära elada. Ma ei tahaks, et see muutuks tööks ja rutiiniks. Siis oleks minu jaoks isiklikult aeg ära lõpetada seda tüüpi teatri tegemine, mida ma teen. Olla see, kes otsib riiulist meeleheitlikult materjali, sest on vaja teha lavastust – ma ei näe sellel mõtet. See suhtumine annabki hea vabaduse – null stressi.

Kolmandaks suureks teemaks on ühest eluetapist teise astumine. Kas see tuleb juhuslikult, läbi töö või millegi muu?

Karl: See on lihtsalt elu. Põhimõtteliselt on võimalik mingisse etappi kinni jääda. Inimese elus on erinevad etapid – sünnid, õpid, kasvad. Kui arvutimängu analoogiat kasutada, oled 18 aastat n-ö tutorial’is. Siis saad päris mängu juurde, on vabadus ja paned hullu. Järgmise etapina peaks vabadusele lisanduma vastutuse võtmine, tavaliselt on see lemmikloom, laps, pere loomine. Või täiesti vabalt ka see, et lähed maale ja hakkad kapsast kasvatama. Küpsemise periood. Ja siis hakkab vaikselt lagunemine, aga ka see võib väga lahe olla.

Üks etapp tüütab ära – ma arvan, et see on igavus. Kaua sa ikka prassid ja oled ööklubides, kui kaua need kella neljased vestlused ikka huvitavad on. Siis tahakski järgmist asja teha. Minu jaoks on see siiamaani olnud loomulik ja loogiline protsess.

Grete: Peeter Lauritsalt küsiti ühes “Ööülikoolis”, mis tunne on vananeda. Ta ütles, et jube lahe, aga tal on kahju, et protsess on ainult ühepidine, ei saa võrrelda. See nüüd kummitab – kui hea oleks võrrelda, kui saaks teistpidi ka proovida.

Millises eluetapis teie praegu olete – isiklikult või tööelus?

Karl: Ma kirjutasin sellest näidendi, minu vastust sa tead.

Grete: Räägitakse, et 25-aastaselt on see pool-keskeakriis (quarter-life crisis – toim) või kuidas seda nimetatakse. Ma olen praegu 26. Natuke tundub, et äkki on. Mingite normide või nii-öelda üldise plaani järgi peaks olema selles vanuses mingi murrukoht ja nii ma tunnen ka, aga võib-olla veel täpselt ei saa aru, milles see väljendub.

Jaune Kimmel: Need normid mõjutavad väga olema teiste moodi. Kõik on juba ühes punktis ja ma pean ka olema, aga seejuures jään ise õnnetuks. See on kõige õudsem asi. Kui sa oledki 26, lastetu, kellegi arvates ühiskonnale kahjulik element, siis sa oled. Need konstellatsiooniteraapiad, eluetapid ja töökultus – mina nendele absoluutselt ei mõtle, sest minu ainus mõte on väga egoistlik – olla ise õnnelik ja oma otsustega rahul. On need otsused kedagi kahjustavad, halba tegevad või vastupidi, kedagi rõõmsaks tegevad. Aga võib-olla ongi see eluetapp, et luua iseendale võimalus olla õnnelik. Mitte mõelda, et tema saab lapse, temal on see, aga kes ma olen, kus ma olen? Appi, ma olen 26, varsti olen 35, kas ma olen siis lastetu? Siis sa tegeled ju tulevikuga, mis tuleb nagunii.

Hetkes elamine on kõige tähtsam – et sa ise oleksid rahul ja iseendaga rahul.

Mis see elu mõte siis muidu on, kellele sa siis elad? Võib-olla tõesti kui lapsed saan, siis räägin teist juttu, küllap räägingi. Siis elan lastele ja ainult lastele, aga selline faas on praegu.

Grete: Kriis on ka jube hea koht, kus olla, sest seal toimub kasvamine. Isegi kui on valus, siis naudi!

Jaune: Seda tahaks küll, et oleks võimalikult erinevaid elukogemusi, mis õpetaks ja annaks. Teatris on vajalik, et oleks võimalikult palju niite, mida ühel hetkel vastavalt tegelaskuju loomisele tõmmata. Emotsionaalne mälu.

Elar: Mina mingeid suuri level’eid ei tunnetagi väga, aga mul on selline tunne, et ma olen iga päeva lõpus kriisis.

Oled sa sellega rahul?

Elar: Jah. See on teadlik kriisi minek – ma panen ennast teadlikult surve alla – mis järgmiseks? Mis ma nüüd tegin? Mingi enesekaemus.

Imre: Mulle tundub jälle, et ma olen iga hommik kriisis. Ja siis terve päev tegeled, et sellest välja tulla ja õhtuks on tipp-topp, oled juba mingid asjad selgeks mõelnud. See, mis hommikul tundub nahhui, siis võib-olla päeva jooksul tuleb mingi vastus. Ja ööks tuleb rahu.

Grete: Nende etappide kohta, mis sa küsisid. Kui vaadata tagasi selle pika elu peale, mis ma olen elanud (muigab), siis alles tagantjärgi saad aru, mis oli või kui kaua mingi periood kestis. 17-aastase tuul ja torm on tagantjärele tajutav, selles hetkes sa lihtsalt livin’ la vida loca.

Jaune: Kui me vanemaks saame, siis unustame ära hetkes elamise. Ema ütleb noorena, et ära mine sinna peole, aga sa lööd ukse pauguga kinni ja ikka lähed. Kui saad suuremaks, siis on mingid etapid, kus hakkad raiskama oma aega tulevikule mõtlemisele, samal ajal kui võiksid märgata olemasolevaid asju. Selle me unustame tihti ära.

Karl on öelnud, et see lavastus peaks inimesele andma suuna “ole parem sina”. Mida see protsess teile õpetas, mida parendas ja parandas?

Grete: Ma olen mõelnud noorukieale, kus pilk on paljuski enda peal. Tänu sellele lavastusele olen hakanud nägema vanemate poolt asjast. Mina lähen ülikooli ja mul on meri põlvili, aga mis neil on? Neil kolib laps kodust ära, enam ei helista ja kui helistab, siis on ka “Tšau, ma pean minema”. See, kuidas vanemad meid näevad, on huvitav.

Imre: Mitte õpetanud, aga kinnistas teadmist, et lõpuks leiad sa oma vastused iseendast, mitte kellestki teisest, mitte vanematest. Nagu see lause on Rästal (Peeter Rästas, lavastuses mängib äia – toim): “Kuskilt peab hakkama ka iseenda vastutus”. Lõputult ei saa jääda lootma teistele ja süüdistama kedagi väljastpoolt selles, miks sa selline oled.

Karl: See, et olla parem sina. See ei pea olema elumuutev. Ole üks päev, ole pool tundi parem. Proovi mitte ärritada teist inimest garderoobis, kui sa oma mantli kätte saad, või parklast välja sõites ära kohe tuututa, kui ta ei liigu. Lõpuks tähendabki see parem olemine ju enda elu eest vastutuse võtmist.

Me kuuleme pidevalt sellest, kuidas keegi võtab poliitilise vastutuse. Mis kuradi poliitilise vastutuse? See on minu jaoks värdmõiste, sest kas on vastutus või ei ole vastutust. Poliitiline vastutus ei tähenda, et tegemist oleks mingi teistsuguse vastutusega. Ei saa olla. Miks me lisame?

Imre: Üldjuhul tähendab see, et poliitik astub tagasi ja see ei ole mingi vastutuse võtmine, vastupidi.

Karl: Lihtsalt saba jalge vahele. Olgu, peab tunnistama, et ma tegin vea, aga lõpuks ei ole see vastutuse võtmine. Me oleme hästi palju rääkinud konstellatsioonist – justkui see oleks paratamatuse asi, et nii ongi. Aga tegelikult ei ole. Ühel hetkel peab inimene ise vastutuse võtma.