Hiljutisel lähisuhtevägivalla-teemalisel konverentsil nimetas üks sõna saanud ohvritest muu hulgas seda, kuidas vägivallatsejast abikaasa oli nõudnud nii talt kui ka lastelt, et söögilauas tuleb alati olla rõõmsa, naeratava näoga. Miskipärast sööbis see mulle mällu eredamalt kui kõik muud, olgu asjaosaliste või ekspertide räägitud lood. Elu, kus sa pead alati paistma rõõmus. Sul võib valutada pea, sa võid olla väsinud, mures või päeva sündmustest löödud, hajevil või liimist lahti, hirmul või segaduses, aga su nägu peab naeratama.
Õigupoolest jäi mulle omal ajal ka filmist “Seltsimees laps” natuke kripeldama, et väikesele Leelole öeldi ühtepuhku: “Selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe!” Ma oleks Leelo asemel tahtnud küll vahepeal kerra tõmbuda ja peatäie tönnida. Põhjust ju oli.
Ja ometi olen minagi oma lastele korduvalt ütelnud või vähemalt vihjanud, et söögilauas ei olda nii- või naamoodi vingus näoga, vaid võiks ikka rõõmsalt suhelda. Ikka tabad end mõttelt, et tegelikult võiks nad end vähemalt neiks põgusateks hetkedeks kokku võtta ja püüda olla pisut sõbralikumad, lahkemad, kontaktsemad. Kusjuures pole kahtlustki, et ma ise pole seda sageli suutnud. Karta on, et vahel pole ma ilmselt isegi mitte üritanud. Enda puhul on aga vabandusi nii palju kergem leida. Ometi olen ma ju teadnud, et teiste nimel ja teiste jaoks on võimalik end natuke kokku võtta – mitte rikkuda oma mistahes põhjusel halvaks pööranud tujuga teiste mõnusat õhkkonda, mitte võtta neilt ära kerget, pisut üle võlli naljatuju, mitte rikkuda õhtut oma väsimuse ja vaikimisega.
Olen jätkuvalt veendunud, et me saame seda üksteise jaoks teha, ning mingi piirini võiksime ja isegi peaksime seda tegema – pingutama selle nimel, et teistel me ümber oleks võimalikult hea ja rõõmus olla. Selle nimel tasub ju vähemalt mõneks ajaks ületada oma väsimus või heita kõrvale mingid tumeda pilvena peas tiirlevad mõtted. Magada, edasi mõtelda või põdeda saab ka natuke hiljem. Teiste, võõramate inimeste, kolleegide või sõprade jaoks suudame seda ju küll. Miks siis mitte omade jaoks?
Aga ometi saab ja tohib seda teha tõesti vaid mingi piirini, ning sedagi vaid siis, kui me ise selle tee kasuks otsustada suudame ning ka seda mööda minna jaksame. Sundida hea näo tegemist ja rõõmu teesklemist peale teisele inimesele on tõepoolest vägivald. Sest kus saaks üks inimene, saati siis veel laps, üldse oma päristundeid tundma ja väljendama õppida, kui mitte oma kodus? Tõsi, teiste pereliikmete jaoks ei pruugi see just meeldiv olla – olgem ausad, mõnikord võib see ikka päris kole olla – aga kus ta siis veel seda tegema peaks?
Mäletan selgelt seda umbes 22 aasta tagust õhtupoolikut, kui läksin oma lapsele tema uude lasteaeda järele. Hommikud olid meil kodus kohati ikka päris jubedad, ka selle päeva hommik polnud erand. Ta suutis jonnida kõige üle – sukapüksid olid vale värvi, teksapüksid tegid teda paksuks ning pats oli liiga kõrgel või madalal, vasakul või paremal – mida iganes, jonnipõhjuste ampluaa oli lõputu. See pani igasuguse kannatuse proovile ning tegi mõnikord täiesti jõuetuks. Ja kui selle sama päeva õhtul teatas tema kasvataja, eakam proua, et tal pole kunagi olnud rühmas paremat, toredamat ja rõõmsamat last kui see minu oma, siis vaatasin ma talle paar sekundit otsa veendumusega, et too vanem daam naerab mu üle. Viskab lihtsalt kohatult rumalat, iroonilist nalja. Võttis aega, enne kui ma taipasin oma ammulivajunud suu kinni panna, et oma maailma parim laps käekõrvale võtta ja koju minna. Mitte ei mäleta, kas märkasin ka midagi viisakat vastu ütelda või jäingi mõneks ajaks keeletuks.
Seda hetke meenutan sageli, kui tuleb trööstida mõnd lapsega pikalt haiglas viibivat ema, kes on nukker, et laps on temaga püsti pöörane; seevastu koju jõudes ning oma isa või vanavanematega koos olles võib ta olla lausa kukupai. Ehk lohutab see mõnd oma lapse jonnist väsinud vanemat, et see võib olla lapse suure usalduse väljendus. Peale pikka ja koormavat tubliolemist julgeb ja usaldab ta olla sinuga see mittetubli ning elada välja ka lakkamatu tubliolemise pinge. Elada välja selle, et ta on natuke ebakindel ja natuke kardab ja natuke ei tea ka ise, mida tahab. Nõnda on meie kõigiga ning on ikka hea küll, kui saab seda kellelegi välja elada, ilma et peaks pelgama, et too inimene meile seepeale selja keerab ja meid maha jätab.
Kusjuures mina küll alati ei tea, mis mu tuju ära rikub. Mõnikord peangi seisma jääma ning päeva lausa tund-tunnilt tagasi kerima, et sotti saada, mis hetkel või millest see asi nüüd kiiva kiskus. Ja kui hetk on käes, siis panen ma sellele näpu peale ja mõtlen natuke, miks see sõna, hääletoon või juhtum mu tasakaalu nõndamoodi rikkuma pääses. Ja mida ma nüüd õieti peale seda tunnen.
Tundeid tasub ära tunda. Neid on hea nimepidi nimetada.
Natuke nagu loomisloos, kus Jumal tõi loomad ja linnud inimese juurde, et too neile nime annaks. Võtad oma sees sipleval või vingerdaval, ussitaval või ringi hiilival tundeloomakesel natist kinni ja vaatad talle pikalt otsa. Tuvastad tema algupära ja iseloomu ning annad talle nime. Ja siis vaatad, mis temaga edasi teha, kuidas teda valla lasta, taltsutada või vaigistada, silitada, taandada või lihtsalt annulleerida. Aga mitte enne, kui sa oled ta tuvastanud ja teda aktsepteerinud – ah siis selline ta on, karvane ning solvunud, ehk isegi tigedate silmadega, või siis erakordselt sile, nunnu ja helesinine. Ja mina tunnen teda enda sees. Kas see pole mitte huvitav? See kõneleb mõndagi nii minu enda kui selle tunde, aga tegelikult ka teiste inimeste ja nende emotsioonide kohta. Ja siis, kui see tunne on ära tuntud, võib ta rahus minna oma teed.
Ma usun, et on neid, kel see kunst on hästi käpas. Ma ise pean seda elupõliselt õppima ja harjutama. Ning täiesti võimalik, et olen ka lapsevanemana selle lõbuslahke näo tegemist rohkem eeldanud, kui pidanuks. Mis seal salata, seda ongi meeldivam näha. Selle nägemisega saab aga ka oma südant rahustada ning probleemidest mööda vaadata.
Aga eks see inimese kasvatamine – ja inimeseks kasvamine – ongi üks paras kunst. Ühelt poolt tuleb meil panna lapse teadvuses idanema mõte, et tema olemine ja käitumine või käitumata jätmine mõjutab teisi, ja maailm ei lähe sellest tingimata paremaks paigaks, kui ta enda kanda oleva sopaga ka kõik ümbritsevad täis pritsib. Ka tema enda enesetunne ei pruugi sellest pikas perspektiivis paraneda. On ikka hea küll, kui laps õpib arvestama ka teiste tunnete ja vajadustega. Ning tõepoolest, mõnikord aitabki just see, kui selg sirgu lüüa ja rõõmsa näoga edasi minna, sest süda joondub rühi ja näo järgi ning saab ka ise rõõmsamaks.
Teisalt tuleb meil anda lapsele kaasa kogu see julgus, kindlus ja turvatunne, et ta võib ja tohib oma tundeid tunda – et tunded ei ole valed, keelatud, lubamatud või taunitavad, et neid ei tohiks maha salata, ning nendega toimetulekuks on vaja neid tunnistada endale ja võimaluse korral jagada ka mõne teise inimesega.
Tundub ütlematagi selge, et rõõmu ei saa käskida ega sundida. Ja ometi on ka Piiblis mitut puhku öeldud, et me oleksime rõõmsad. Nõnda näib see imperatiivina kõlavat ka kirjas filiplastele: “Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!” (Fil 4:4) Aga Paulus ei anna siin korraldust söögilauas rõõmus nägu ette manada ja kasvõi läbi pisarate naeratada. Ta tuletab kannatuses olevatele inimestele meelde midagi, mis annab põhjust rõõmustada ka keset vaeva: Issand on ligidal, ning see tähendab, et kusagil meie läheduses, üle ja ümber on nii lootus kui ka halastus.
On hea, kui me keset vaeva ja tüdimust suudame meelde tuletada selle, mis on peamine – selle, mida meilt keegi ära ei saa võtta. See on miski, mida me ise võime silmist kaotada, ent mis ei kaota ära meid. Läbi kõige häiriva, murettekitava, kaootilise, valusa, lameda või hirmutava saan ma kahlata uuesti olemise põhjani ja jõuda välja kõige selleni, mis mind tegelikult kannab ja määratleb.
Ja kui ma seda ei leia, kui mul ei tule enam üldse meelde, mis põhjust võiks olla rõõmustamiseks, siis palun ma nõnda, nagu on läbi aegade palunud paljud minusugused segadusesolijad ja heitunud: “Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!” (Ps 51:12–14) Ja vaata imet, ühel viivul, mida ma ei suudagi tuvastada, veel vähem sellele näppu peale panna, ilmub rõõm uuesti mu tuppa ning saab mu kätte.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (70)
