Mart Kase: lugemise mõõde

Foto: Teele Kase

On pühapäev, 29. august, lüpsan varahommikul kitsed ning pakin toorjuustud ja kitsevõi külmakasti ning külamees Sulev viib mind kogu lastiga Valka rongi peale. Pere on juba paar päeva varem Viimsisse Miiduranda sõitnud. Sel pühapäeval on kavas me tütre Anna viienda sünnipäeva tähistamine. Laste sünnipäevi tuleb ikka tähistada omamoodi, oma toidu ja oma sündmustega, igasugused mängutoad ja võileivatordid pole päris see.

Igatahes istun siis rongis, äärmiselt ebamugav on kanda maski, hingata ei saa, aga nii palju tõmban ette, kui vähegi suudan. Tahtsin rongis midagi head lugeda, nii haarasin kodust kaasa prantsuse popkirjaniku Michel Houellebecqi raamatu “Saare võimalikkus”. See raamat räägib ühest üksildasest koomikust, neelasin rongis 50 lehte, mõnus on lugeda, kui inimene oskab kirjeldada ning mingisugune side tänasega on kogu aeg sõnade vahel:

“Ma ei taha öelda, et minu sketšid ei olnud naljakad; need olid naljakad. Olin tõepoolest meie kaasaja tegelikkuse terav vaatleja; mulle tundus ainult, et see kõik on nii elementaarne, et meie kaasaja tegelikkuses on nii vähe asju, mida veel üldse vaadelda: oleme kõike sedavõrd lihtsustanud ja taandanud, kaotanud nii palju barjääre ja tabusid, põhjendamatuid ootusi ja mõttetuid püüdlusi; järele jäi tõepoolest väga vähe.”

Mõtlen endamisi siis rongis, kas Tapalt välismaa sõdurid ka peale tulevad, kes Ülemiste kaubanduskeskusesse šoppama sõidavad. Tulid. Erariietes prantslased ja neist kolm istus minu pingivahesse ja nad rääkisid väga elavalt. Mul aga oli Houellebecqi raamat väikese lauakese peal, nii et kirjaniku nimi oli suurelt näha ja siis üks prantslane vihjas teisele à la “Palun võta oma raamat siit laua pealt üldsegi ära, mis see vedeleb, kui sa ei loe!” ja teine vastas midagi stiilis “Pole minu raamat!”, seejärel piidlesid kolmekesi silmanurgast mind ja nende pilgus peegeldus justkui hirm, kas ma saan kõigest aru, millest nad omavahel aktiivselt räägivad. Aga ma ei saanud, ma ei oska prantsuse keelt, kuigi ülikooli ajal katsusin seda kaks korda õppima hakata, aga see minu hääldus oli pigem materjal koomikutele.

Igatahes võtsid prantslased Coca-Colad ja mingid väikesed lastešokolaadid välja ning kukkusid krõbistama, maski ei kandnud neist ükski. Ma veel mõtlesin, et issand jumal, kas tõesti pean ülevalt külmakastist teile värsket kitsejuustu otsima, et te kordki Eestis viibimise ajal sööksite miskit päristoitu. Kasarmus sööte ju importkartulit ja importliha ning metsas krõbistate neid kuivtoidupakikesi. Õnneks jõudis enne Ülemiste jaam kätte, kui toitu jagama oleksin hakanud. Kõik prantslased suundusid ostukeskusesse, tundusid vaba päeva üle õnnelikud.

Anna sünnipäev aga möödus meeleolukalt, Pipi käis ning mina tegin kazan-pottides kitselihahautist, samuti said külalised hapusaia ja värske kitsejuustuga võileibu. Anna sai kingituseks mitmeid asjalikke raamatuid, pealambi õhtuti voodis lugemiseks, päris ukulele, et saaks seda pilli õppima hakata ja ka näiteks merineitsi saba. Seegi lapsele vajalik asi, eelkõige et oma fantaasiailmas veel rohkem liuelda, mitte et päriselt selle sabaga ujuma hakkaks.

Esmaspäeva varahommikul sõitsime minibussiga kõik koos maale tagasi. Minibussi pakkimine on suur osa meie elust. Olgu see start maalt Tartusse või linna või linnast maale. Lapsed, koerad, asjad. Üldiselt selliste asjadega nagu pakkimine tuleb lihtsalt peale hakata, mitte halada. Kogu internet on viimasel ajal täis lapsevanemate hala, kui raske nende elu ikka on. Ei ole, see nartsissistlik enesehaletsus on üks ennast ketrav kehv muusikaplaat.

Maal käisid lapsed neljapäeval ja reedel lasteaias, algas uus hooaeg. Maal elamise võlu on see, et lasteaeda lastele järele sõites saan 30 minutiks metsa põigata ning korjata just täpselt nii palju seeni, kui õhtuseks kastmeks on vaja. Neljapäeval ja reedel sõime seenesousti, eks näis, kas veel teeme, mingist suurt seenehullust me perel ei ole, ainult kohe värskelt kõhtu paar korda aastas.

Lapsed käivad jalgratastega aeg-ajalt postkasti juures vaatamas, et kas Tähekese ajakiri on juba saabunud ning kui on, siis lehitsevad seda ning soovivad, et neile kõik jutud ja luuletused ette loetaks. See kõik on selleks, et saada maailmast aru. Lugemine annab ümbritsevale ühe mõõtme juurde.

Täna oli siis külm öö, kuigi meie kandis Valgamaal ei olnudki nii külm, kui lubati, viis kraadi vast ei teinud kõrvitsatele midagi. Edasi läheb soojemaks.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (119)