Valner Valme: kuidas teha head põnevusfilmi ja kuidas teha halba põnevusfilmi

Vahepeal, eriti suvel, tekib isu põnevike järele. Tahaks kerget meelelahutust, aga mitte otse tapmist ja tagaajamist, vaid mõnusat närvikõdi ja väikest ajuharjutust: mis juhtub järgmisena? Mis motiivid peituvad ühe või teise teo taga?

Jutt on eelkõige filmidest, aga miks mitte ka raamatutest.

Põnevuseks ei piisa järskude sündmuste üksteise otsa kuhjamisest ega lõputust võitlusest või jälitamisest. Need kuuluvad rohkem aktsioonifilmide juurde. Vaja on algselt põhjendamatuna tunduvaid salapäraseid tegevusliine, esmalt hämaraks jäävaid juhtumeid, kahtlasi tegelasi, üllatusi, süžeepöördeid.

Selline film nõuab nutikat stsenaariumi ja hiilgavat teostust. Filmikunstis on üks hullemaid asju äpardunud põnevik, kus tegelased justkui sahmivad ringi, aga nende tegevusel mõtet polegi või on see täiesti ebaveenev. Võib-olla sellepärast tehaksegi põnevikke viimasel ajal suhteliselt vähe, õigupoolest tehakse ikka, aga need ei jõua eriti meie ekraanidele.

Praegustes kinokavades puhtaid põnevikke eriti ei kohta. Peamiselt leiab kinodest lugusid lastele (nende hulgas päris häid, “Luca”, “Sõõrud”) ja lapsemeelsetele (nende hulgas ülihalbu, milliseid lastele ei soovitaks, nagu uued osad seriaalidest “Kiired ja vihased”, “Suitsiidisalk” jm).

Põnevikke kavades kirjade järgi esineb, neist läheb plusspoolele ajalooline triller “Kuller” (“The Courier”), kus pinget kruvitakse nii, et püss praktiliselt ei paugu. Nägema pole jõudnud veel M. Night Shyamalani müsteeriumi “Vanad” (“Old”) ja Michael Sarnoski friigifilmi “Põssa” (“Pig”) igihullu Nicolas Cage’iga peaosas, mis mõlemad tuleb kindlasti ära näha.

Seevastu “Põgenemistuba 2” ei tõmba ja “Ära hinga 2” on ilmselt rämps, ei lähe ju selleks kinno, et oma pettumusele kinnitust saada. Eelarvamused on lubatud, sest kõik filmid ei ole kõigile mõeldudki.

“Beckett” ja “Kriis”

Mõte läks põnevikele kaht filmi võrreldes. Esimene neist kinno ei jõudnud: Itaalia lavastaja Ferdinando Cito Filomarino “Beckett” on loodud Netflixi jaoks ja jõudis tubastele ekraanidele 13. augustil. “Beckett” on näide põnevikust, mis ei tööta, sest idee on nõrk ja tegevustik kangutatud, nagu vägisi klaviatuurist välja imetud.

Ameerika režissööri Nicholas Jarecki linateos “Kriis” (“Crisis”) vilksas Eesti kinodest läbi millalgi kevade lõpus, suve algul, mingit jälge jätmata ega erilist vastukaja tekitamata. Ometi võib seda lugeda pigem õnnestunud näiteks klassikalisest põnevikust, mis valmistatud kaasaegsete vahendite ja lahendustega. “Kriis” jõudis nüüd Telia tasulisele filmiriiulile.

Seejuures on “Beckett” visuaalselt haaravamgi ning esteetiliselt paremini läbi mõeldud ja välja timmitud.

“Kriis” on põnevikele nii tavalises kõhedas, kahvatus toonis ja hõredas värvigammas, haaravus ja efekt ei tule niivõrd pildikeelest kui süžeepööretest ja konfliktsete sündmuste laetusest. Ja see toimib.

“Beckett” seevastu ajab kunsti taga ja visuaalselt see tõesti õnnestub: VHS-ajastu ülekeeratud kirkad värvid on taotlus, mis Kreekas filmitud teose puhul on ülimalt põhjendatud – kirgas sinine taevas, ergavad künkad, värvilised riided, pastelsed toonid vaheldumas sügavate siniste, kollaste, rohelistega. Kreeka maakohtade maalilisus, Ateena kutsuvad tänavad, üks kütkestav kaader teise järel.

Tegevuse kulg ei meenuta niivõrd 80ndaid, nagu värviriba, kui 70ndate põnevikke. Just Euroopa, täpsemalt Itaalia ja Prantsuse kino, näiteks selliseid, kus peaosas Alain Delon. Filme, kus sündmusi ja vaatajat küpsetati aeglasel tulel, et siis aeg-ajalt õli leekidesse valada ja vaatajat ehmatada.

“Becketti” plusspoolele läheksid justkui ka mitmed head tuntud näitlejad. Aga kahjuks mitte tuntud headuses. Alicia Vikander jääb mingiks hõllanduseks, loo nimitegelast kehastav John David Washington on vaheldumisi hirmul ja lauspaanikas, ent eksistentsiaalne kriis jääb tal seekord tabamata. Vicky Krieps teeb ühesuunalised sutsud, nagu tema tegelaskuju ette näeb. Vaid Boyd Holbrook suudab mitmeplaanilise osatäitmise teha, aga tal on ka huvitavaim roll.

Film algab müsteeriumina, ei peategelane ega vaataja aima, miks on Beckett sattunud nii õelate ja õõvastavate sündmuste keerisesse. Mingi hetkeni tähendab see, et film krutib üliosavalt. Kuni hakkavad katted langema, ja iga paljastusega muutub sündmustiku kude aina tobedamaks ja otsitumaks. Täielik konstrui!

Mida teeb Jarecki “Kriisis”? Infot antakse jaokaupa, ja seda mahub filmi ohtralt. Hakkab jooksma kolm lugu, mis omavahel peagi põimuvad. Üks turd ja pahur tüüp Jake (Armie Hammer) integreerib omavahel rahvusi ja kultuure narkokaubanduse pinnal, võib vist neile, kes näinud pole, ette öelda, et see on varioperatsioon. Üks karismaatiline professor Tyrone (Gary Oldman) annab säravaid loenguid ja pusib samal ajal teadust: sooritab laboris tellimustöid, peamiselt katseid võimsale ravimikorporatsioonile. Üks endine narkosõltlane, nüüdne korralik üksikema Claire (Evangeline Lilly) on eluga just joonele saanud, kui tema ellu sekkub jõhkralt maffia.

Erinevalt “Beckettist” pikki poeetilisi kaadreid ei anta, tegelaste iseloomustamiseks on loodud lühikesed, aga kõnekad stseenid: Jake tegelemas oma narkosõltlasest õega (Lily-Rose Depp), Tyrone koduses keskkonnas võõrustamas ülemust (Greg Kinnear), Claire eksnarkarite tugirühmas istumas.

Mida enam kolm liini põimuvad, seda rohkem pöördeid tekib. Mida rohkem pöördeid tekib, peavad tegelased valima: kas järgida südametunnistust või minna kaasa mugavuse ja rahaga. Kas kuuletuda politseiülemale või viia operatsioon lõpule. Kas tappa ennast või maksta kätte süüdlasele. Jne.

Tundub nii lihtne – põnevust loovad stseenid, kus inimene on viidud oma tavalisest rutiinist välja. Seda aga tehakse ka “Beckettis”. Siinkohal on tähtsad taustsüsteemid. “Beckettis” on nendeks vasakpoolsete rakuke, poliitikud, samuti maffia, korruptiivsed politseinikud, kõik aga äärmiselt ebausutavalt ja visandlikult edasi antutena.

“Kriisis” on loodud tugev maffiabande eesotsas isikupäraselt tülgastava bossiga (Guy Nadon), narkopolitsei oma riskidega (millise piirini saab viia variaktsiiooni), ülikool, mis peab valima püsimajäämise ja ausa teaduse vahel, kasuahne ravimifirma eesotsas lakutud juhtkonnaga (Veronica Ferres ja Luke Evans). Ma küll mõtlesin, et ajal, kus vaktsiinist on saanud lisaks ühiskondlikule mõõdetavale kasutegurile ideoloogiline valik, pole õige ravimifirmasid kuritegelikus valguses näidata, aga selle kujutuslaadi põhjendab ära narkosõltlaste surmade arv USA-s, pealegi on tegemist põnevusfilmiga, kus ikka on head, pahad ja need, kes peavad nende kahe vahel valima.

“Kriisile” võib samuti mõndagi ette heita, see on lihtsalt žanrifilm, aga kvaliteetne ja arukas.

Muidugi on see omaette tööstusharu, paljastavad filmid. Viimasest ajast meenub Todd Haynesi “Dark Waters”, mis avas keemiakorporatsiooni kulissidetaguseid ja sellega seonduvat riiklikku korruptsiooni, või Steven Spielbergi “The Post”, kus vaatluse all poliitika ja ajakirjanduse suhted. Alati on need filmid lihtsustatud, aga parem ikkagi sõnumiga põnevusdraama kui järjekordne eel- või järellugu koomiksisaagast, kus superkangelased purustavad maailma päästes terveid linnu.

Selline filmimõtisklus täna, järgmine kord komöödiatest.