Alar Tamming: raha kui väärtuse säilitaja. “Jalutuskäik raha alkeemiasse” 2. osa

Illustratsioon: Ulla Välk.

Avaldame katkeid Alar Tammingu raamatust “Jalutuskäik raha alkeemiasse”. Tegemist ei ole õpiku ega klassikalise majandusteemalise raamatuga, vaid eelkõige elava jutustusega, mille aluseks on ligi kolmekümne aasta jooksul finantsmaailma vaatlemine ning selle vaatluse tõlgendamine läbi siseprisma, ütleb autor ise.

Alar Tamming: “Raamatus luban endale kõikvõimalikke mõtteuperpalle, liikuda mõne teema juures radadele, mis selle teemaga näiliselt üldse seoses pole, kirjutades ühtlasi ka oma kahtlustest ja ideedest, mille tõepärasuses võin ka ise osaliselt kahelda. Lähtun ühest filosoofist, kes küsimusele “Kas te olete valmis oma ideede eest surema” vastas: “Loomulikult mitte, sest võib-olla ma eksin.” Pigem luban juba esimesest peatükist oma mõtteradadel kulgeda ootamatutes suundades. Kui mõnel lugejal tekib tänu sellele raamatule mõni uus insait või teadmine – või ta hiljem ütleb, et selle raamatu lugemine oli mõistlikum tegevus, kui lugemiseks kulunud aja ulatuses Facebooki silmitsemine, siis on see lisavõit.”

Raha olemus: raha kui väärtus säilitaja

Kirjutades eelnevalt rahast kui vahetusväärtusest, liikusin läbi Rooma riigi ja Hiina, inflatsiooni territooriumile ning see seostub otseselt raha olemuse teise aspektiga, ehk raha olemuseks on olla ka väärtuse säilitaja. Ja kui mõelda veel kord paberraha peale ja imetleda selle eeliseid kulla ees, kui on vaja teha erinevaid kaubandustehinguid, ehk midagi vahetada, siis arutledes raha kui väärtuse säilitaja üle, kaovad paberraha eelised olematusse. Paberraha kui väärtuse säilitaja kohta on kõige tabavamalt väljendanud filosoof Voltaire. Ta kuulutab ilma igasuguse keerutamiseta, et paberraha pikaajaline väärtus on null, sest eranditult kõik paberrahad lõpetavad ajaloo prügikastis. Eranditult.

Ma ise nii kategooriline ei oleks, sest peale seda kui paberraha on jõudnud nullini ehk tema vahetusväärtus on olematu, hakkab tal tekkima ajalooline väärtus(1), mis siiski ei sõltu sellel paberil olevast numbrist, vaid eelkõige selle paberi siiani säilinud tiraažist, kvaliteedist ja selle endale soovija rahalisest võimekusest(2). Teatavasti on kõikidel kaupadel kolm staadiumi. Kõigepealt on asjadel väärtus, siis muutuvad nad vanaks ja väärtusetuks ning piltlikult surevad, seejärel toimub aga fööniksiline taassünd, justkui klassikalises reinkarnatsiooni õpetuses, ning asjad muutuvad antiikseks ja ärkavad uuele elule ning on taas väärtus. Paraku võib aga juhtuda, et paberraha omanik ei soovi oodata paarsada aastat, et siis vahepeal väärtusetuks muutunud paberitüki eest taas midagi eluliselt olulist saada. Sajast aastast ei pruugi ka piisata.

Mõeldes rahale kui väärtuse säilitajale, liigume nüüd korraks aastavahemikku 1895–1915. Kahekümneaastane periood, mille alguses Venemaa moderniseeris oma rahasüsteemi ning viis oma rubla kullastandardile. 20 aastat oli võimalik iga päev minna panka, asetada letile paberist viie- või kümnerublane ja saada vastu samas väärtuses kuldmünt. Loomulikult ka vastupidi, igal hetkel, kui kesköö ja sellele järgnenud kullaga liikumiseks ohtlikud tunnid välja arvata, oli võimalik pangaletile asetada viiene kuldraha ja saada selles eest paberraha. Tegelikult ei pidanud letile asetama kuldrubla, kõlbasid ka kullast Prantsuse 20-frangised ja Soome 20 margased, ühesõnaga kõik, kus kaal ja metallisisaldus olid paigas. Kuna mõlemat pidi toimus vahetus ilma igasuguste tõrgeteta, siis oli selge, et inimesed hakkasid eelistama paberraha. Rahal peavad olema ka teatud omadused, neist eraldi mõne peatüki pärast, kuid etteruttavalt mainides on üks nendest kasutamismugavus ja selle omaduse poolest on paberraha kullast mäekõrguselt üle. Ainult rumal kaupmees soovis tassida kaasas kullakoormat ja siis sellega arveldada. Ja kuna paberi ja kulla hind ning vahetusväärtus olid samad, siis ei olnud kahtlust, mida inimesed kasutama hakkasid.

Teatavasti on aga elu üks aluspõhimõtteid see, et kõik muutub, mitte midagi ei jää kunagi samaks.

Hiinlased räägivad isegi sellest, et ühte jõkke ei saa kahte korda astuda, sest vahepeal on see jõgi oma elu edasi elanud ja temas on muutused tekkinud, ning see jõgi pole enam sama jõgi. Uskudes küll hiinlasi, et ühte jõkke kahte korda astuda ei saa, siis sama kindel ei ole ma ämbrite koha pealt. Kui see kahekümneaastane periood lõppes, siis ootamatult selgus, et paber ja kuld järsku enam ei olegi võrdsed. Kullaga sai peaaegu samamoodi arveldada, kuid paberi eest ei andnud enam keegi kulda.

Kasutasin väljendit “peaaegu samamoodi arveldada”, sest kõigil ajalugu uurinud lugejatel võib siinkohal mälust tulla üles teadmine, et peale Tsaari Venemaa lõppu võimule saanud Lenini jüngrid ei lubanud sugugi inimestel kullaga ametlikult arveldada, ainuke ametlik tehing, mida teha tohtis, oli kulla riigile müümine etteantud hinnaga. Kellel aga jätkus mõistust seda mitte teha, siis tema järeltulijad said eksperimentaalse kinnituse sellest, et üheks raha olemuse väljendajaks on just raha väärtuse säilimine. Tänapäeval on tsaari viiesele paberrublale tekkinud taas midagi väärtuse taolist. Ühe paberist viierublase hind on ca 10–70 eurosenti, olenevalt muidugi sellest, kas sa tahad osta või müüa. Tsaari viiese kuldrubla hind on aga 150–180 euro vahemikus. Kui vaadata seda väärtuse säilimise perspektiivist, siis isegi parimal juhul on paberraha säilitanud alla 0,5 protsendi oma väärtusest võrreldes kuldrublaga.

Mõeldes rahast kui väärtuse säilitajast, on siin selge vastuolu üksikisiku kui terve mõistusega ja loogiliselt mõtleva olevuse ning riigi kui kollektiivse üksuse vahel. Riigil puudub igasugune huvi tegutseda selles suunas, et raha väärtus säiliks. Igasugused retoorilised mõtisklused à la, et riik koosneb ju nendest samadest riigis elavatest inimestest ning riigi otsused on kollektiivsed ja targad, mis tehtud inimeste huvides, ning kogu rahasüsteemi eesmärk on see, et inimesed oleksid õnnelikud(3), on õiged ainult riikide tekkimise algetappidel. Kui riik on juba moodustunud, siis hakkab ta iseseisvat elu elama. Algsed õiged ideed hakkavad aja jooksul moonduma ning lõpuks pöörduvad iseenda vastandiks.

See, et igasugune protsess areneb spiraalselt ja mingil hetkel muutub iseenda vastandiks, on objektiivne loodusseadus, mida on kirjeldanud mitmed filosoofid, kuid mille füüsikalistesse ja matemaatilistesse valemitesse panemisega mina küll hakkama ei saa. Kõige lähemal selle arengulise protsessi mõistmisele on kaoseteooria, kuid nagu sõna “kaos” juba ise ütleb, tähendab see, et korrastatusest on asi kaugel. Kaose teooria seletab päris hästi ära selle, mismoodi toimub protsessi iseenda vastandiks pöördumine ja kuidas jõuab kätte situatsioon, kus algsed ideed on unustatud ja süsteem ei suuda enam stabiilselt funktsioneerida. See on siis olukord, mida iseloomustavad erinevad terminid ja laused – näiteks alamklassid enam ei saa ja ülemklassid ei taha samamoodi edasi elada(4), mis tõlgitult tähendab seda, et inimesed nälgivad ja elatustase langeb; samuti termin revolutsiooniline situatsioon ja filosoofiliselt väljendudes kvantiteedi üleminek kvaliteediks.

Kuna iga areneva süsteemi, protsessi, idee, otsuse või tegevuse iseenda vastu pöördumine teatava ajaühiku pärast on objektiivne paratamatus, siis ei maksa ka riiki süüdistada selles, et riiki ei huvita inimeste säästude säilimine, kuid tavainimesele tuleb kindlasti kasuks toimuvate protsesside mõistmine. Samas ei ole see ka nii, et riik tahaks inimeste vara hävitada. Kui inimesed oma raha kaotavad, siis tähendab see ka seda, et majandus jääb riigis seisma ja riigi kui omaette struktuuri(5) püsimine satub ohtu.

Riigi jaoks on kõige tähtsam stabiilsus, mis siis tähendab seda, et keegi riiki kukutada ja vallutada ei saaks, ning riigi kui omaette egregori(6) areng ja püsimine. Rahasüsteem on justkui vereringe, mis süsteemi enda jaoks enam peale süsteemi hukku mingit tähtsust ei oma. See tähendab ka seda, et riik ei ole huvitatud sellest, et rahal oleks pikaajaline väärtus. Pigem huvitab riiki, et inimesed ei koguks, vaid kogu raha kohe ringlusse laseks. Selle jaoks on välja mõeldud isegi mõttekäik, mis siis seisneb sõnades “Väikene inflatsioon on majandusele kasulik”.

Taas tasub jälgida sõnastust: “…on majandusele kasulik”. Millegipärast ei öelda, et “…inflatsioon on inimestele kasulik”. Kui öelda, et inflatsioon on inimestele kasulik, siis saaks igaüks aru, et see on mingi jama, kui aga öelda, et on kasulik majandusele, siis on inimestel keeruline vastu vaielda, sest kust teab tavainimene, mis on majandusele kasulik ja mis mitte. Kuna inimestele meeldib usaldada autoriteete ehk nagu Sigmund Freud ütleb “Inimesed soovivad riigis näha isakuju, kes neid kaitseb”, siis tänu sellele isakujule usutakse tähtsate nägudega lipsustatud härrasmeeste väidet, et väikene inflatsioon on majandusele kasulik.

Siinkohal tekib ka küsimus, et kas nad siis valetavad. Kindlasti mitte. Nad ise usuvad seda, mida räägivad. Kuid nende uskumused ei ole tekkinud mitte süvaanalüüsi tulemusena, vaid on võetud üle nende kollektiivses egregoris levinud uskumuste süsteemist. See uskumus on neile ette antud ja selle kahtluse alla seadmine eeldab süsteemist sõltumatust, kuid kuna süsteem on see, mis annab inimesele tema heaolu, näilise turvalisuse ja päris söögi, siis käivituvad psüühika kaitsemehhanismid, mis ei lase seda uskumust kahtluse alla seadvat infot teadvuse filtritest läbi.

Uskumuste süsteemid, mitte reaalsus, on see, mis inimesi juhib ja seetõttu on oodata, et raha kui väärtuse säilitaja ei muutu lähimal ajal ühegi riigi rahapoliitika aluseks. Ning toetudes enne meid eksisteerinud hiiglastele, kelle õlgadel me seisame, saab selle sõnastada ka järgmiselt: “Ühtegi inimest ei ole võimalik panna midagi mõistma, kui tema palk, heaolu ja kogu tema maailm püsib koos ja sõltub sellest, et ta seda ei mõistaks.”

Märkused:

  • (1) Paberraha on aga pikaajaliselt kindlasti väärtuslikum kui pangas olev elektriimpulss. Paberile on võimalik vähemalt kirjutada, erinevalt nullide ja ühtede jadast mõnes suures serveris.
  • (2) Siin on nüüd oluline koht, kus tuleb aru saada, mismoodi vanade asjade hinnad kujunevad. Kui keegi ostab endale vana mündi, siis ta arvab, et selle väärtus ongi hind, mis ta selle eest maksis. Sellest eksiarvamusest sunnib elu teda peagi loobuma, kui ta üritab seda münti uuesti maha müüa. Numismaatikute üks kirjutamata reegel on see, et numismaatikas teenitakse põhiosa kasumist numismaatiliste müntide müümisega mittenumismaatikutele, ja saladust ei tee nad ka sellest, et kui jõukas mittenumismaatik ostab numismaatilise mündi, siis tema jõukuse aste kohe väheneb. Ühendatud anumate põhimõtet aluseks võttes pole aga maailmas selle tõttu midagi lahti.
  • (3) Riigi tasandil on õnn asendatud sõnaga “majanduskasv”, jättes mulje, et need on sünonüümid. Paraku ei tea ma ühtegi inimest, kes kuuldes maailma majanduse mõneprotsendilisest kasvust, kinnitaks, et tema õnnetase oleks sama palju tõusnud.
  • (4) Või oli see vastupidi – “alamklassid ei taha ja ülemklassid ei saa enam vanaviisi elada”. Matemaatikas teatavasti summa ei olene liidetavate järjekorrast, kuid lingvistikas on tulemused muidugi erinevad. Meenutaks siinkohal Rwandat 1990ndatel aastatel. Kumba pidi see siis oli, kas tutsid lõid 2 miljonit hutut maha või hutud lõid 2 miljonit tutsit maha? Ja kui palju miljardeid on neid, kes pole kuulnudki sõnu “Rwanda, hutud ja tutsid”.
  • (5) Erinevalt teaduslikust lähenemisest ja aktsepteerides teisi arvamusi, soovimata kellegi arvamust või maailmavaadet kõigutada, rääkimata kellegi halvustamisest ning mõistes, et inimesed ja vaatekohad võivadki olla erinevad, ja andes endale aru, et nii on kummaline mõelda, kuid teades ja arvestades seda, et mõelda võib igat moodi, samas olles teadlik, et koolist ma sellist ideed ei saanud, ning mõistes, et puhtast ratsionaalsusest lähtudes see nii ei ole, olen ma täiesti ära unustanud, mis ma tahtsin selle lausega öelda. Tegelikult muidugi ei unustanud. See pikk lause oli siis sissejuhatus järgnevale mitteteaduslikule mõttekäigule, mis soovitab maailmast paremini aru saamiseks aeg-ajalt rakendada animistlikku mõtlemist. Niisiis, kui lähtuda animismist, mis omistab eluga seotud omadusi elututele struktuuridele, siis mõeldes riigist kui omaette elusolendist, on palju lihtsam mõningaid riigiga toimuvaid protsesse mõista. See nõuab muidugi päris head kognitiivset võimekust – ühelt poolt on isegi koolieelikule selge, et riik ei ole elus, kuid teiselt poolt on iga grupp oma sisemiste mõttehoovuste poolest ja otsustusmehhanismide poolest erinev ning ei ole sugugi mitte sellesse kuuluvate inimeste mõtete ja tunnete summa. Vaadates riiki kui elusolendit, kelle esmane vajadus on enesesäilitamine ja alles siis teda moodustavate rakkude, kudede, neuronite (loe: seal olevate inimeste ja teiste elusolendite) heaolu, muutub ka mõistetavaks, miks riik ei pea inimeste raha väärtuse säilimist oluliseks. Nii nagu elusolend aktiveerib hädaolukorra puhul kõik oma ressursid, näiteks külmumise puhul liigub veri siseorganitesse ja neid hoitakse kõige kauem elus, erinevalt varvastest ja sõrmedest, mis külmuvad esimesena ja mille pärastine amputeerimine pole eluohtlik, nii hakkab ka riik oma olemasolu säilitamiseks hädaolukorra puhul aktiveerima kõiki oma ressursse. Riigi puhul on siis sõrmedeks ja varvasteks inimeste säästud, mis võidakse konfiskeerida, samuti võib siia liigitada president Roosevelti otsuse inimeste käest kuld ära korjata, nimetades seda rahasüsteemi päästmiseks. Ükski riik ei ole tänapäeval huvitatud sellest, et tema rahaga saaks arveldada peale tema hävingut. Nõukogude Liidu lõppedes ja Eesti kroonile üle minnes tõepoolest väike osa säilis, kuid Eestil õnnestus uppuvast paadist lahkuda esimeste hulgas. Ükskõik kui palju Nõukogude Liidus inimene rublasid oma eluajal ka kogus, siis ühiskonna korra muutudes ei jäänud sellest midagi järele.
  • (6) Egregori defineerimine on keeruline, sest teaduskeel seda sõna ei kasuta. Egregor tähendab eelkõige mingit formaalset või mitteformaalset gruppi koos vastava grupi psühholoogiaga, mis sugugi ei ole kõigi grupi liikmete mõtete ja tunnete summa. Egregoridel on nii-öelda oma teadvusväli, kust siis sellesse gruppi sisenevad inimesed võtavad üle selle egregori hoiakud ja normid ning annavad need edasi järgnevatele tulijatele. Osaliselt on see sarnane meemi teooriaga, osaliselt kultuuri edasikandumise teooriatega, osaliselt sisaldab grupipsühholoogia fenomene, kuid eraldi sõna annab siin natuke laiema tunnetuse. Selle termini mõistmiseks tasub elu vaadelda mitte inimeste ja sündmustena, vaid just erinevate egregoridena. Egregor võib ulatuda igale poole ehk puutub kokku inimestega sel hetkel, kui inimesed on seotud ühe ja sama teadvuse sisuga. Näiteks jalgpallivõistlusel on üks egregor, revolutsioonide ajal teistsugune, valimiste ajal kolmas. See on justkui teema või tegevus, mis siis sel hetkel inimest haarab või millega ta on seotud, ja läbi selle teema on inimene seotud teiste selle teemaga seotud inimestega. Samuti kõigi selle teemaga seotud teadmiste ja mõtetega, kuid ka just selles egregoris esile kerkinud uskumuste, (eel)arvamuste ja hoiakutega. Igal kollektiivil on oma egregor, igal riigil, igal linnal, isegi igal restoranil. Samuti on oma egregor ka rahal. Targemad pead on öelnud, et raha egregor on see, mis praegu maailmas toimuvat määrab, ning see on erinev eelmistest sajanditest, mil maailma juhtiv egregor oli võimu egregor. Kolmandal kohal on tänapäeval seksi egregor. Jõu egregor on eelmiste sajanditega võrreldes taandunud neljandaks. Olemas on ka tarkuse egregor, mis ei ole sama teadmiste egregoriga. Teadmiste egregori esindavad ülikoolid, kuid tarkust esindab pigem filosoofia, näiteks Schopenhaueri “Elutarkuse” raamat ongi eelkõige elutarkusest ja see võiks olla ülikoolis eraldi kursus. Mina läheks küll pigem elutarkuse loengule, kui statistilise analüüsi meetodeid kuulama. Egregor määrab ära ning suunab selles egregoris toimivate ja selle egregoriga kokku puutuvate inimeste tegevusi ja mõtteid. Ning erinevalt jalgpallist, revolutsioonist ja valimistest puutuvad raha, võimu ja seksiga kokku kõik inimesed. Vaadates ja mõeldes egregoridele kui omaette entiteetidele ehk võttes aluseks taas animistliku maailmavaate, saavad selgemaks paljud inimkonna hullused. Näiteks see, mismoodi aadlikud peale Prantsuse revolutsiooni kõik koos hääletasid oma õiguste ära võtmise poolt. Otsus, millele neist üksinda poleks keegi soovinud alla kirjutada. Kuid grupilises, egregori poolt juhitud hulluses ei suudetud sellele vastu seista. Samuti saab mõistetavaks see, mismoodi algavad sõjad. I maailmasõja puhul on see ajaloolastel ära sõnastatud, kasutades terminit “ajend”. Ferdinandi mahalaskmine ei olnud sõja põhjus, vaid ajend. Põhjus oli selleaegsesse poliitilisse egregori juba pikemat aega sisse kirjutatud, kuna sisemised nähtamatud vastuolud olid järjest kasvanud. Iseenesest mõista on kollektiivse egregori teadvuses toimuv varjatud ja peidetud. Ilmselt teab iga juht, et igas kollektiivis on lisaks ametlikule retoorikale veel varjatud ja peidetud inimestevahelised hoovused ning nähtamatud niidid, mis siis määravad ettevõtte emotsionaalset kliimat. Kui juht ega lugeja neid ei taju, siis ilmselt läheb tema jaoks termin “egergor” eelkõige müstitsismi valdkonda. Mis taas ametlikult on justkui rumaluse sünonüüm. Aga nojah, mis puutub sõnasse “müstika”, siis müstilist kogemust peavad seda uurinud teadlased hoopis inimkogemuse kõige kõrgemaks astmeks, kuid jäädes selle klubi ukse taha, muutuvad viinamarjad kohe hapuks, eriti need, mida pole saanud proovida, sealt siis müstika patologiseerimine psühhiaatrite poolt. Hea uudis on aga see, et tegu on teemaga, kus on palju uut ja huvitavat avastada.

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, väärismetallidega kaupleva ettevõtte Tavid AS suuromanik; psühholoogia teadusmagister ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident. Ta on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume. Loe artikleid (6)