Olev Remsu: kurjuse paradoks

Foto: Shutterstock. com

Kõikjal näeme kurjust. Vägivalda, ülekohut, rassismi. Ja kuhu vaatab jumal, kui süütud kannatavad, kui lapsed surevad, küsib kirjanik Olev Remsu meie kümnendil, mil päevauudised muutuvad järjest negatiivsemaks ja teadlaste prognoosid ilmaelu kohta aina pessimistlikumaks.

Kogu elusloodus on seatud üksteise õgimisele, leidub lihasööjaid taimigi. Kas kuidagi teisiti ei saanud? Ainult kivid ja mineraalid peavad end viisakalt ülal. Poest varastatakse õlut ja mõni inimene lihtsalt valetab. Ja üks nurjatu võitis loteriil kopsaka raha, samal ajal kui aus töötu peab prügikastidest kehakinnitust ja hingepidet otsima.

Ateisti jaoks siin probleemi ei teki, tema on veendunud, et inimesed on nagu inimesed ikka, kurjus on inimese olemuses ning paremaid inimesi pole kuskilt võtta. Ei tea, kas tohib tahtagi? Isegi pühakirjades kirjeldatud kurjuses pole usueitaja jaoks midagi üllatavat – on ju jumal loodud inimeste poolt, pühakirjadki on kirjutanud inimesed, järelikult portreteerivad (iidsed) autorid pühakirjades inimesi iseennast. Usklikule on siin aga murekoht. Miks jumal lubab seda kõike? Kust kurjus pärineb? Kas tõesti pole jumal – olgu üldse või vähemalt osaliselt – puhta headuse kehastus? Paradoksne ju: kui jumal on kõikvõimas, siis kurjust ei saa olla. Aga kurjus ometi eksisteerib, järelikult ta ei ole kõikvõimas. Kui jumal oleks kõikhea, siis ta kurjust ei lubaks. Kurjus on aga olemas. Järelikult jumal ei ole kõikhea. Aga mis ta siis on?

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (4)