Fotograaf Tõnu Noorits on hea näide pühendumisest fotograafiale. Oma tööde ja kunstiliste saavutustega veenab Noorits meid fotokunsti vaatama päriselt. Nägema selle esteetilisi võimalusi sügavama sõnumi edasiandmisel kui lihtsalt ajahetke jäädvustus. Noorits on tegelenud fotoga väga laias teemaringis ja põhjalikult. Esile võib tuua tema lavastusliku foto, mis on ühtaegu nii spontaanne kui ka organiseeritud.
Tema loomingut sirvides jääb näib, et Noorits on elanud justkui mitut elu, kohati paralleelselt ja vahel periooditi. Ta on tegelenud mitme teemaga, mis on saanud vajaliku aja ja tähelepanu osaliseks. Autor suutnud ennast kehtestada ja kujundada välja ainuomase stiili, mis muudab pildid eksimatult just tema töödeks. 40 aastat Nooritsa fotograafiat! Mida täpsemalt?
Loodus ja abstraktsioonid
Bioloogi haridusega Noorits on loodust alati pildistanud. See on üks nendest paralleelselt eksisteerivatest “eludest”, mis kerkib kord vähem, kord rohkem pinnale. Loodus poeb taustamaastikele, lavastustesse või elab oma iseseisvalt. Traditsioonilisest loodusfotost on koorunud Nooritsa abstraktsionism, millest tuntumad on peegeldused ning värvi- ja vormimängud, millest on koostatud mitmeid näituseid ja autorikalendreid. Pastoraalset loodust ning põlist inimese ja looduse kooslust on näha ka tema naisaktidel.
Noorits kui kriisi- ja sõjareporter
See žanr väärib iseseisvat mõtestamist. Sõda ja kaitsevägi on autori isiksuse lahutamatud osad. Noorits on käinud missioonidel Kosovos ja Afganistanis ning jäädvustanud erinevaid kriisikoldeid. Sõjafotograafia kui dokumentalistika alustala vastandub mitmes mõttes kõigele muule, millega Noorits on kunstnikuna tegelenud. Võib isegi öelda, et vastandub teatavas mõttes kogu tänapäevasele n-ö. sõjavastasele kunstikreedole, mis annab taas ühe olulise vihje mõistmaks autori nägemust.
Arvatavasti on kriisikolletes viibimine ja pildistamine õpetanud Nooritsale otsustavust ja andnud talle dokumentalistile omase kiire mõtlemise.
Lavastused ja aktid
Tänapäeval on raske mõista, millist tähtsust omas alasti naisekeha 1970-1980ndate aastate Eesti ja Nõukogude Liidu fotograafias. See oli ühtaegu nii metafoor, ihalusobjekt kui ka märk mässumeelsusest. Pooleldi põrandaalune aktifotograafia oli midagi sellist, kuhu süsteemivastasus oli juba sisse kirjutatud. Austus ja isegi teatav aukartus naise keha ees on tajutav Tõnu Nooritsa kogu mustvalge perioodi loomingus.
Hiljem, 1990ndatel aastatel muutub autori palja keha käsitlus värvide ning kollaažitehnika koostoimel lausa psühhedeelseks. Tänasel perfektsiooni ajastul, kus on olemas Photoshop, võimas valguspark ja eriefektid, mõjub puhas aktifoto rudimendina, seda huvitavam on vaadata Nooritsa mängulisust 2000ndate alguses. Prelüüdiks sellele mängule olid aga “käelise Photoshop’i” harjutused pimikus ning saavutatud tase, mida autor siiani häbenema ei pea.
Alasti keha on jäänud Nooritsa lavastusliku foto kestvaks narratiiviks ilmudes igas loomeperioodis – kord vaadelduna õrna ja isiklikuna, siis aga jälle toore alfaisase pilguga, läbi eritehnikate või iroonilise hullusena.
“Farewell to Socialism”
Asjaolu, et Nooritsa seeria “Farewell to Socialism” on Eestis nii vähe tähelepanu saanud, tuleb pidada üheks suurimaks lüngaks Eesti fotograafia loos. 1980ndate aastate lõpus pakkus see komplekt Euroopas erilist huvi, olles ühest küljest julgelt oraatorlik ettekuulutus ja teisalt kunstniku suurepärane tõlgendus veidrast muutuste ajastust. Sama ajastu, mis selle seeria maailmale andis, võttis ta ka justkui tagasi – saabus uus riik, uus raha ja uued iluideaalid.
Hirmud vana ees lasid Eestis sel teosel vajuda unustusse, kuna kõigil oli vaja oma elu kapitalistlike reeglite järgi uuesti üles ehitada.
Mälestus vanast oli veel liigvärske – inimesed tahtsid pigem unustada kui meenutada tupikusse jooksnud süsteemi.
“Farewell to socialism” esimesed pildid tegi autor juba 1980ndate keskel ning tervikuks vormus see 1980ndate teisel poolel, kui aeg ja tingimused olid küpsed. Näitus jõudis kiiresti Eestist välja ja seda on eksponeeritud paljudes riikides – Austraaliast kuni Argentiinani, kusjuures Ungarist tõi “Farewell to Socialism” Nooritsale FIAP’i kuldmedali ja lisaks eripreemia.
Tartu
Väga olulised komponendid Nooritsa loomingu vaatlemisel on tema kujunemise aeg ja koht. 1970-1980ndate aastate Tartu on küll ühest küljest provintslik, teisalt aga alati tugevama kogukonna tundega ärgas linn. Nooritsa tutvusringkonnas on olulisel kohal Tartu noored kunstnikud Ilmar Kruusamäe, Andrus Kasemaa, Miljard Kilk, Ervin Õunapuu ja eelkõige Enn Tegova. Kuskil seal luusib oma hullustega ringi veel Matti Milius, kes andis võimaluse Nooritsal arvatavasti Eesti esimest perfomance’i etteastet jäädvustada.
Tõnu Noorits töötab oma meediumiga sarnase pühendumisega nagu teised kunstnikud värvi ja lõuendiga, omandab kõrgetasemelise labori ja retušši tehnikad ning see teeb temast omal moel antifotograafi.
Mingi kontseptuaalne komponent tema töös jääb Eesti fotograafiale ebatüüpiliseks. Seda on kõige paremini näha 1990ndate ja 2000 aastate loomingus, kus mustvalged laboritehnikad on vahetunud digitaalse kollaažitehnika vastu. Selles vallas algab tõeliselt särav ajastu 1990ndate esimesel poolel, kus Noorits moodustab koos Silver Vahtrega loomingulise kollektiivi KYNA, kelle töölaualt pärineb paljude muude reklaamide kõrval ka kuulus Isamaa “Plats puhtaks”. Sellel ajal muutub fotograafi väljendusviis ja väga värskelt mõjub nö. kommertsliku komponendi ilmumine tema töödesse.
Lõpetuseks
Tõnu Noorits on Eesti fotokunstimaastikul põnev nähtus ja pole kahtlust, et tema looming väärib hoopis laiemat tähelepanu. Ta on vältinud Eesti kunsti peateid ja ajanud kindla nägemusega oma rida, mida alati pole mõistetud. Tundub, et Noorits paikneb kuskil hallil, raskesti defineeritaval alal. Kunstnike jaoks on ta fotograaf ja fotograafide jaoks kunstnik, tartlaste jaoks linnamees ning pealinna kodanike jaoks provintsipoiss.
Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.
Kaupo Kikkas
Kaupo Kikkas on fotograaf ja kunstnik. Maailmas on enim tunnustust leidnud tema portreed muusikutest, mida on avaldanud enamik suuremaid väljaandeid. Tundliku loomuga kunstnikuna on tal käsil projektid Mõisakülast Amazonaseni. Loe artikleid (6)
