“Tule istu meie sekka!” hüüdis neist kõige parempoolsem ja ühtlasi vist ka noorim ning viipas kutsuvalt. Naeratasin umbmääraselt ja püüdsin teha nägu, et ma ei näe neid, ehkki tegelikult muidugi nägin. Nad konutasid pikal pingil justkui nöörile kuivama unustatud pesu: üsna ühtmoodi vanad ja luitunud, ülejäänud peoplatsist eraldi, ometi kõik nägudega jaanilõkke poole, pilgud vähestele tantsijatele välja rihitud. Hetkel küll uurisid nad mind.

Otsisin paaniliselt viisakat põhjust, et keelduda, kuid midagi sobivat ei tulnud pähe. Madis oli jookide järele läinud ja ära kadunud ning ühtki tuttavat, kelle külge end haakida, ma ka ei märganud. Ega ma ei teadnudki siin eriti kedagi.