Ehtekunstnik Marta Boan: püüan alati vähemaga hakkama saada

Ehtekunstnik Marta Boan. Foto: Lluis Miras.

Barcelonas elav ehtekunstnik Marta Boan äratab tähelepanu Berliinist Tokyoni. Tema äsja avatud näitus “Kanda või mitte kanda” Tallinnas on kunstniku jaoks neljas kord näidata oma tööd Eestis ja sel korral on eksponeeritud tema uusim seeria, mis sisaldab portselanist, silikoonist ja vaigust sõrmuseid. Kuigi talle meeldib, kui ehteid saab kanda, siis tema enda ehete valmistamise protsess on pigem nagu kunstiprojekti puhul, kus kohustust kanda ei ole. Ka ütleb ta, et uus põlvkond ehtekunstnikke on väga mures raha teenimise pärast, siis keegi ei peaks elama oma elu raha pärast – kui just päris kannatades ei ela -, sest vanemaks saades ootaks ees väga suur masendus. Alati on mingi võimalus.

Teil on Eestiga pikk ajalugu ja te käite siin peaaegu igal aastal. Mis teid siia esimesel korral tõi?

Ma õppisin Barcelona ülikoolis kauneid kunste, enne kui asusin õppima ehtekunsti. Siis läksin Erasmuse stipendiumiga Milanosse, kuid see oli täpselt nagu Barcelona, ​​ainult itaalia keeles. Tahtsin minna kuhugi mujale. Olin 2000. aastal ühe päeva Eestis olnud, tulime Helsingist koos sõbraga ja mäletan, et olin šokis. Mulle meeldib Pipi Pikksuka raamat ja see oli minu jaoks midagi sarnast, nagu täiesti teine maailm. See oli ka natuke sünge ja salapärane aeg. Meilt küsiti piiril passe ja me ei teadnud, mis edasi saab. Läksime Tallinnast edasi Riiga, ületasime piiri keset ööd  ja politseinik, kes meie dokumente kontrollis, oli meiega ülitõsine. Põnev. Küsisin siis oma koolilt, et aga kuidas oleks Eestiga? Ja nad ütlesid, et ülikool on fantastiline, kuid meil pole vahetusprogrammi. Kuid olin otsustanud, et tahan väga just Eestisse. Lõpuks võttis minu kool ühendust Eesti Kunstiakadeemiaga ja nad ütlesid jah.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (183)