Kõige parem on minna vara magama ja ärgata vara, sest siis saab midagi tehtud ka. Nii olengi jõudnud jalka EM-i mänge otse vaadata ainult lõiguti ning mängust eredamalt on meeles dialoogid tütar Annaga.

Kui käib see kella seitsmene mäng, siis olen veel õues ning kell kümme õhtul katsun unne suikuda. Kui kella nelja, viie hommikul siis ärkan, vaatan ära väravad eilsetest mängudest ning iga värava puhul tõden targutavalt “Kaitsetöö praak!” Tohutult võib neid taktika nuppe tõsta ning rääkida, et mis asetusega mängitakse, aga väravaid lastakse jalgpallis lüüa endale seetõttu, et kollektiivselt ei peeta oma kaitsemängu plaanist kinni ning kaotatakse individuaalseid võitlusi.

Vaatasin just ära veerandfinaalide Taani – Tšehhi ning Inglismaa – Ukraina väravad, loomulikult oli inglaste lõpetamine otsustav ning Taani teise värava puhul välisküljega sööt super, aga kõik need kahe mängu väravad oleks olnud välditavad otsustavama kaitsetööga. Kui tsenderduse ajal on mehed vabad, siis on see lubamatu kaitsetöö ka noortejalgpallis, rääkimata tipptasemest. Liiga palju pööratakse elus tähelepanu targutamisele ning liiga vähe korratakse rutiinset algõpet. Kokkuvõttes on kõik probleemid kommunikatsiooniprobleemid ning sama asi on nende tsenderdustega, kaitses olev meeskond peab omavahel suhtlema ja tunnetama, kes mida teeb.

Ühesõnaga, jalgpallile kaasaelamine pole minu jaoks enam see, mis kunagi oli. Ausalt öeldes on täiesti ükskõik, kes võidab või kes kaotab, see kõik on ju ainult kauge meelelahutus.

Lähedane meelelahutus toimub iga päev me hoovi peal, karjamaal ning põllulapil. Eile tõid viis hane oma esimese tibu välja, võib-olla tuleb paar tükki veel. Aga see tohutu õnn, mis ühel kollektiivil võib lapsest olla. Kasvatamine käib kambas, kui üks hani endiselt haudub pesal, siis pesa ees valvab suur isahani ning kui tibu tahab jalutama minna, siis kolm hane võtavad ta ümber ringkaitsesse. Nüüd on hanedel käed-jalad tööd täis ja neil on vähem aega inimestega õiendada. Milline moodne kasvatusmudel, konservatiividele kindlasti selline moodne grupivanemad olemine ei meeldi, aga mis teha, ega elu vastu ei saa.

Maasikaid on põllult tulnud vast ca paarsada kilo. Abikaasa korjab, mina võin maasikapeenarde vahesid trimmerdada, aga korjamises olen saamatu. Sügavkülma läks talveks sada kilo mammusid ja eks on tohututes kogustes ka kohe nahka pistetud. Varajane kapsas on sel aastal ilus suur meil, sibul ja kartul nagunii, millist maitsvat suppi saab sellest kõigest keeta, eriti veel, kui sel suvel esimest korda kasvatame söögiks ka broilereid.

Aga peaasi, et ilma oleks, see on ju see põhiväljend, tundub leierdatud, aga eilne vestlus varahommikuselt Valga turult kinnitas selle paikapidavust. Läksin kotikest nisu tooma enne kaheksat.

“Eile juhtus siuke jama, et kõik on täiega sealsamuses!”

“Mis siis on?”

“Meil tuli selline valge sein järsku ülesse, et pool tundi lihtsalt kukkus suurt vett. Oder on jumala maas, kartulipealsed on kõik risti-rästi vee all. Ainult nisu jäi püsti!”

“Kohe nii hullusti, meil Kaagjärvel tuli ainult väike sahmakas.”

“Meil Tõrva taga oli täielki košmaar, eks näis, mis täna saab, aga nähtavasti on selleks aastaks kartul ja oder rikutud.”

Elu on kirev ja ootamatusteks pead valmis olema, loodan, et sel talunikul saab kõik korda.

Kitsed elava hästi, kuuma nad muidugi ei salli, aga käivad hommikul ja õhtul karjamaal tiire ringi ning nõuavad mult oksi, kuidas neile ikka meeldib värsket haavakoort närida.

25. juulil ootame Avatud Talude Päeva raames külalisi. See on ainuke päev sel aastal, kui oleme avatud. Tule vaata kitsesid, hauka süüa ja lapsed saavad heinapallidel hüpata.

Lõpetuseks need 4-aastase Annaga dialoogid, kui vaatame jalkat.

“Miks Eestit seal ei ole?”

”Eesti ei oska nii hästi mängida!”

“Aga issi sina mängisid jalgpalli, sa võid seal olla eestlane!”

“Ma olen liiga vana, see aeg on läinud”

Anna mõtleb hetke.

“Aga tead, kui tuleb minu sünnipäev ja me läheme õhtul langevaid tähti vaatama, siis sa näed kahte tähte ja ühega soovid, et sajaks kooke ja kutsusid ja teisega soovid, et sa saaksid seal jalgpallis olla eestlane.”

*

“Kumma poolt sa oled?”

“Ma olen õpetaja poolt!”

“Seal ei ole õpetajat.”

”On küll seal õpetaja.”

Ma siis korra mõtlen.

“Aaa, sa mõtled treenerit!”

”Jaa, ma olen tema poolt.”

“Miks?”

“Ta peab kõike seda õpetama!”

*

“Miks see kohtunik kaasa mängib?”

“Tema ei mängi, tema vilistab kui keegi reegleid rikub.”

“Mängib ju, jookseb kaasa, vehib kätega ja teeb nägusid.”

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)