Kirjanik Eduard Tüüri novelli esmaavaldamine, novell pärineb kogumikust “196I”, mis ei ole veel ilmunud.
MINA, mida või keda iganes see nüüd ka tähendab, kolmainsust ei mõista – kui seesamune püha ainsus, üks, on kolm, siis kolm jällegi üheksa… ainsust? Samaaegselt ja igavesti, hädaldasin Balli baaris, suutmata ristida triloogiat, kolmeks fileeritud teksti. Pime! – ei leia sõnu.
Inimene on jah pime kui armastus, kahtlustangi solidaarselt optik Espinozaga, et inglid meie kohal ja ümber võivad olla hallutsinatsioonid. Ja kui kord juba inglid, siis miks mitte ka sõnad – sõna ingel kohe esimeste seas. Sõna ongi luul, meelepete, fatamorgaana eraldi lugedes ja ka üheskoos omasugustega kõlades – nagu sõrmuste isand kolmikloo kaantel. Ongi puhas hundijutt – fantaasia.
“Espinoza?” tögas Ari – Lissaboni Benfica või Porto?
“Spinoza,” kohendasin nime: Baruch d’Espinoza.
Spinoza, ja tõsi, Portugali juurtega, pakkus südamerahus, et kui – žonglööri? – käest õhku lennutatud kivikesel oleks teadvus, usukski ta lendavat oma vabast tahtest, ja hing – ka eneseteadlikul kiviklibul! – ongi elu sünonüüm. Kivi, kõva sõna, kõlbaks tripletti… vaid hauaplaadina kaanetama!
Baariaknast tänavasillutise munakive – ab ovo! – vahtides ei silmanud ainsatki hingelist. Umbpime, aga ega valgeski mõistnud, kuidas hing on… keha naine.
Naine, must nagu öö? – kui maailm sünnib, ikka ja jälle, fööniksina pimedusest. Et siis, voilà, näha ilmavalgust, mis sähvatab hälli kohal kui kaosejumal Apophise taskulamp.
“Midagi pole näha,” kurtis ka Ari pilku aknal jooksutades. “Covid, aja märk – klaasitehased jäävadki tööta.”
Klaas tema ees oli ammu tühi, ja ka pea kaela otsas: kribigu ma triloogiale kaks juppi otsa nagu… Mooses. Bestseller, viis raamatut, kokku teeb Toora – literatuurne testament!
Kelm – olekski testamendis kirjas! Aga poolt seina kattev aken teeb nõutuks küll – Põhjamaal. Pimedal ajal näeb vaid peegelpilti, ja kui olekski teisel pool klaasi miljonivaade maailmamerele, siis eeskätt rüsijääle. Kajakana lendlevast delfiinist ei maksa unistada, ja pole ka jääkaru, kes kütiks jääaugu serval lõdisevat kalastajat. Boring.
Äkki on ilmatud klaasaknad hoopiski… ekshibitsionism? Tõmbasin kõhu sisse, ja kahtlesin – saunaaken on jällegi tilluke kui lukuauk. Hindasin hädise olemisega Ari, skepsis süvenes. Tõsi, brilludega klotser ta sõrmes oli pirakas.
Ari soolestik vilises kaeblikult oreli diapasoonis, keerasin, delikaatselt, kõrgi pilgu sünkjale aknale. Pimedusega on veider suhe – pelgan seda vaid soojalt. Lapsepõlvetrauma, jõmpsikana veetsin suve, nagu ikka, lämmis Suhhumis, astusin kottpimedas kempsu, poti asemel haigutas rõve auk, ja nii kui kükitasin, kargas välja rott. Pahur, suur nagu kobras, võidu plagasime ööpimedusse.
Talviti, magamamineku eel, siis kui vanaema tekki vastu soojamüüri küpsetas, hakkasingi kartma – suleteki varjust kargab välja kuri tont, kopra peaga Miki Hiir. Tänini on nii, et… palavas Caracases pimedaga linna ei kipu, Limericki äärelinnas ei karda aga öö otsa keda kuraditki.
Akna taga lõõtsus kõle tuul, keerutas ajalehe vastu klaasi. Seitung on aken maailma, paberilt vahtis baari, kuulu järgi ahistaja maski varjust, teatridirektor – Carabas Barabas, Balli baar ja koerailm nii või naa, hakka või ulguma, aga mitte hirmust, polnud ju… Bolívar Avenue!
“Auu,” togisingi Ari – oli ikka jutuks Spinoza? “Kas elu mõte kuulub hingele?”
Totrus – mis sügav, põhjatu kaevuna mõte saab üleüldse olla seesinasel elul, ole žonglöör või kivi. Armastus?
“Armastus,” valgus Ari näole grimass – küllap seetõttu, et tellis parajasti baarmenilt veel kahte La Medusat – gorgot tekiilast, aniisiviinast ja Tabascost. “Kas Spinoza oli juut?”
“Juut,” kõlas semutsevalt. “Shalom!”
Naaber, küllap stammkunde kui nii omamehelik, kelgutas tühja pokaali baariletil. Parkis kõlksti minu klaasi kõrvale – rahvadiplomaatiline vihje? – ja tegi ootamatult jõulise katse mõttevahetusse sekkuda:
“Triloogiast saab koššer, kui esimese osa loed üksi, teist sõbraga, kolmanda… ulatad, pühendusega, vaenlasele.”
“Äh?” koogutas Ari leti poole ning keeras pead, et näha paremini minust vasakul istuvat nähvitsat, kes lisas, pisut habetunud topeltlõuga siludes, heuristiliselt:
“Platoo!”
“Idioot,” noogutas Ari vandeseltslikult. Ajas ühtäkki silmad punni ning lidus, jälle, teist raksu vähem kui tunni jooksul, tulistvalu kempsu, mille uksel oigasid kaks suurt O-d.
“Antisemiit?” kohkus naaber. Mängiski lolli – ise idioot.
“Meduus,” diagnoosisin huupi. Ja poolenisti itski – Ari siis. Idioot, à propos, on aga jumalik kompliment, algselt, äkki vanakreeka keeles, tähendas üksikut. Koguni üksildast? Üksildus teeb inimesest jumala! Ja ise?
“Kuulsid ju – idioot,” trummeldas võõras, nägu nalja täis, baariletti. “Aprioorselt koguni, ent mitte jumal.”
Tõmbusin tsutike eemale, et paradoksaalselt just lähemalt uurida. Kõhukas, ja karva kasvanud – 1960’s Are Back Again. Meenutas, õige pisut, Robert Planti, kui oli veel noor, mida külgkülgne ei olnud – aga polnud veel ka nii ätt kui… Plant.
Kahju, et mitte Ian Anderson – Too Old to Rock’n’Roll, Too Young to Die. Polnud suurem asi pide, langetasin löödult pilgu. Roostepunaste ning piki säärt veidi üles keerdunud velvetpükste alt paistsid Georgi lindi värvides sokid – võiski olla idioot, isegi Ida standardite kohaselt. Posterioorselt kusjuures.
“Partjankad olnuks stiilsem?” paljastas endas patsifisti – ei teadnud, et nartsud püsivad jala ümber sõdurikirsades ja mitte… simmikingades, üllatusin. Veel rohkem, kui ketras taaskord otsa:
“Platoo.”
“Sõna kaotab korrates tähendust,” manitsesin. Äkki siis Platon: armastus muudab igaühe poeediks. Nii või?
Platonism ongi meeste haigus, nähvas, ja platoo lavamaa, seda ka lollidemaa slängis. Kõik, mis juhtub, juhtub laval – platool, Toora asemel ja ka siis, kui oled Mooses.
“Idioot,” tiirutas mõtlikult pokaaliga ümber minu klaasi. “Mowgli? Kuidas teda kirjeldanuks Dostojevski?”
“Või Kipling tolvanit?” apgreidisin teksti: ateist Mark Twaini sõnul lõigi kõikvõimas jumal esmalt, nii käeharjutuseks, idioodi. Geneetiline first things first, idioot on autoportree ennekõike.
Small talk. Võõras kurtis: ennist tiirutaski baaris tõupuhas hull. Corrida missugune ega olnud raasugi tema nägu, laiatriibulises pintsakus koljat meenutas pigem Alcatrazist põgenenud Dirk Nowitskit. Istutad sellise või varumeeste pingile, iga sats annab loobumisvõidu – iseendale. Balli baaris ja ka NBA-s – kui first things first on America First.
“Idiootidest rääkides,” täpsustas: sinane turakas soniski platoost, mis olla elutee nagu Laadoga järvel. Ajavahega käskis arvestada – kuulis üle ookeani inglitelt. CNN, Los Angeles.
“Siis muidugi,” noogutasin – selge peaga inimene CNN-i ei jälgi. Inglid ammugi. Kui Kapitooliumilt, siis on jälle teine lugu. Ja kolmas… kui triloogia.
“Hiina viirusest räägitud,” revideeris jutukaaslane taskuid. Leidis maski. Musta – laseb kangale tikkida platoo? Valge niidiga, araabia tähestikus, heidutaks kui kalifaadi lipp – saaks ka üle uudisekünnise. Ei pea olema Amanpour ja CNN, piisab Nõmme raadiostki.
“America First,” kiitsin – minu silmis läheb Trump tõesti üha enam Margus Lepa nägu.
“Talves eriti,” itsitas baarmen leti tagant. Tõstis pöidla:
“Happy Hour – kui Palamuselt!”
“Kapitooliumilt,” parandasin. Et hani päästab Rooma, lisas juba naaber. Evolutsioon on ennekõike vaatenurga areng, tõsi, aga rakurss püsigu meil eurotsentristlik, torises.
Kapitooliumi seitsmest künkast jahvatas. Eterniitkatusena lainetav viirus ei taandu niipea, näitab hambaid – otsekui Ida-Tallinna Keskhaigla logo. Tuk-tuk, bella Rome.
Kui platoo, siis sirge triip nagu surnud kassi kardiogramm, kõhklesin: kassil on üheksa elu – üks igaks laineks, kui kuulub Aivazovskile. Aga seejärel on küll kutupiilu.
Baarmen guugeldas haigemaja logo, heitis pilgu aknale ja kraaksatas: “Guglunk? – Happy Hour kukkuski läbi!”
Naaber pööras pea, naksti, nagu öökull, aknale selja taga:
“Su sõber volksas mööda? Lillebukett kaenlas!”
Pole kakuline, ei näe kuraditki! Ari oli ju kempsus, mille ust valvasid kaks kraaklevat ätti – nagu Pat ja Patasson, pikem laskis just lühema kiilale pealaele valusalt nipsu.
“Lillesülemiga?” kahtlustasin, et tögab.
“Lavendel,” noogutas naaber. Baarmenile.
“Karl,” sättis baarmen lauale Ari tellitud meduusid. Et Karl, kinnitas ka silt rinnal. Naaber kõõritas klaasi – surmakutsar! Täringumeduus? – kukkus luksuma.
“Lödipüks,” heitis Karl taas, juba tauniva, pilgu aknale, ja tõstis valamusse tühjad klaasid.
Ari polnud vedel vend ja luksuv inimene on oraalselt abitu, nõudsin naabri nimel, mida ei teadnud, uue õlle.
“Platoo eest?” saigi kõneaparaadi jonksu. “Trilogy First!”
Karl vabandas virilalt, et käsitööõlut pole.
“Pint mustvalget!” kurjustas naaber – võitlev daltonist:
Vir gebruik deur blankes – crème de la crème Kaplinna platoo, Table Mountaini, Lauamäe kohal. Guinness!
“Apartheid,” tunnustas kaak paar pukki eemal ning jõudis ei tea kuidas rehkendades tulemuseni, et USA on matnud afgaanide rahustamisse triljoni. Kolmkümmend kilo dollarit näkku, miljardi nopivad veel moonipõllult, sünnivadki siis… hõbelusikas persses. Mis lusikas – kulp koguni! Valus. Aga kui supp üle keeb, ei tundu kulp liiga kallis.
Kolmekesi jaurasid, keskmine prõmmis baariletti – mõistus kohtub maailmaga kättpidi, mis on rusikas, ja käsi arenes sadu miljoneid aastaid tagasi uimest. Vot nii!
Tegid kambakesi selfi. Imetlesid. Kahetsedes: afgaanidel, erinevalt buuridest, pole merd, mille rannas aeleda. See oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal…
Karl teadis, et kolme inimese ühispildil sureb esimesena keskmine, naabrimees, et Surmaorus ja infrapunasaunas on ükssama temperatuur. Keegi poliitikahuvilistest polnud kuulnud, et Surmaorg asub Californias.
Rahu langeski maale. Äärmised topsivennad trööstisid keskmist: Kabulis ei ohusta kampaania septembris ei joo, pole klaperjahti kõik puhuvad. Langed küll esimesena, ent märtrina. Terviseks!
Karl vahtis, kulm kipras, üle mu õla. Glu-gluugutas enda ette nagu tuvi. Avas Guinnessi läikivmusta pudeli, nõristas ettevaatlikult pokaali. Glu-gluu.
“Glu-gluu,” kajas politikaanidelt, kes jälgisid januselt klaasis kobrutavat apartheidi. Tellisid kolm tekiilat. Sombreeroga pudelist ja igale oma: salud, dinero y amor.
“Püha graal,” imetles naaber letile tõstetud pokaali:
“Pime valgus – vaikuse hääl!”
“Oksüümoron, aga mitte must maagia,” torisesin klaasis meduusi ujutades. “Millimallikas – kuskil redutab ka… megamallikas? Koguni giga? Tera!”
“Kempsus,” pakkus naaber. “Ei, kappas lilledega…”
Kuhu, ei kuulnud – Karl lükkas plaadi mängijasse, üle baari kaikus Liza Minelli: Money makes the world go round.
Avalduse lõppu jällegi kuulsin:
“…Niiluse kallastele tõid rikkuse ka mitte massoonid, vaid mussoonid.”
Ja veel seda, kuidas politrukkide trio saatis Minellit:
“Sex and drugs and rock and roll…”
Blockheads, klaar – aga mitte selja tagant:
“Lives matter – kas George Floyd oli Pink Floydi õde?”
Naabri silmad vajusid kinni, nägu meenutaski surnumaski, kui kaldus minu poole: “Jõudsin ikka hoiatada: hulludest ei saa siin eales lahti?”
Arist vabale pukile persetaski nii kahemeetrine, mullaste kätega ja mitu numbrit parajast lohvkamas laiatriibulises ürbis volask. Kollast Taaveti tähte ei silmanud.
“Seks ja linn,” peitis kämblad leti varju – tuli maalt, aiandi… pidžaamapeolt? “Lilled… mitte laim, vaid sidrun, pissivale poisile: Brüsseli vurled, põllumehed, löövad lamenti! Mäsu: veganburger ei ole burger – ega olegi!”
“Achtung!” nõudis tähelepanu. “Barrikaadidele!”
Ei saa öelda, et baar vakatas, Balli kunded, in corpore, on pea kõike näinud-kuulnud, vaat et iga teise näkku on lausa meisliga taotud tuhat pohmelli, seljatatud kassiahastust ja purunenud armastust, vaiksemaks läks aga küll. Vanatoi, jupats kui pügmee, U-kujulise baari kempsule lähemast otsast, hõikas, ise luu ja nahk, surmakartmatult:
“Vurle, tead, pole miski põllumees, kelles redutab – otsekui tukkuv agent! – Kain, kellele kõik ülejäänud on… Aabelid!”
Nurin baaris – ätt, raisk, oli ise koputaja, hullem kui Kain!
“Kain?” pööras koljat üllatunud ja ka ülalt alla pilgu kössi tõmbunud vanamehele. “Põllumees või mõrtsukas?”
“Aabel,” keerutas taat, ikkagi siis vana kooli pätt, nuhk, kui proovis, tulutult, lõua all tolknevat lillelist maski – nagu pudrupõll! – näole tõmmata. “Kain lõi Aabeli mättasse!”
“Sinu?!”
“Karjuse!”
“Millal?”
“Ammu ikka – aegunud lugu.”
“Et sinu laul on lauldud?”
“Äh – miks minu?”
“Olid ju Aabel!” hakkas isegi lolli kannatus katkema.
“Karjus,” keerutas segaduses ätt end rappa. “Ei! Aabel oli karjus – lambaid karjatas!”
“Räägin, kõva möll!” libistas loikam piki baariletti võiduka pilgu, mis justkui nõudis aplausi. “Aga ei klapi…”
Keegi ei söandanud uurida, mis täpselt. Selgitas vabast tahtest:
“Kui nii, pidanuks Aabel Kaini maha lööma?”
Keegi, no mitte keegi ei puurinud, miks. Baarmen keeras koguni demonstratiivselt selja.
Koljat purtsatas juba vihaga:
“Vegan oli Kain – kündis põldu! Kes keda?”
Elav religioosne vaidlus – kes keda? – tõi melu baari tagasi. Ja rahu maale, aga Balli baaris on need samad asjad.
Lintšimisest pääsenud, äkki koguni surnust ärganud, äti krimpsus nägu kiskus naerule:
“Burger – Belgia Kongo! Mis jumal on kord ühte pannud, ärgu inimene, veel referendumiga. Ütlen veel üks kord… referendumiga!”
Sassi läks. Koledal kombel. Käias veel paar agoonilist referendumit, ja oligi toss väljas:
“…lähebki abielu omasooliste privileegiks. Kibe!”
“Privileegia!” juubeldas koljat ja tõstis käe natsitervituseks. “Vabadus, võrdsus, vendlus!”
“Tööline, ja… kolhoositar?” kissitas gnoom silmi, tõmbas käega üle pruntis huulte – küllap kohendas kihutuskõnest paigast loksunud hambaid, ning saatis õhusuudluse.
“Jeanne d’Arc,” aimas oraatori naaber, samuti muldvana kõrend, kuid pikem, vesiseid silmi hõõrudes. Limpsas sõbra tassist teed, kogus julgust, viibutas tobule värisevat keskmist sõrme. Ühtaegu õiendas gnoomiga:
“Pisike, topelt näed vä?”
“Orléansi neitsi – kolhoosist,” pahvatas naaber – Mosfilm! Lonksas mustvalget ja… kadus. Illusionist, ongi maagia?
“Skeletid, Alzheimer ja Parkinson, pudenesid kapist Balli baari,” resümeeris, karvane pea põskepidi baariletil nagu giljotiinil. Küünitas ülespoole sikutama Georgi lindist ja lonti vajunud sokke. “Minu laegas, minu kaabu, minu mõõk – minu pruut ootab mind!”
“Kübar,” parandasin tsitaati. “Tola pole peast läbini tüma, asja eest pani show püsti – kes torkab jõululauas kahvli otsa verivorsti, mis on… kapsalehte keeratud varsseller?”
“Õiges verivorstis peab olema pekki!” patsutas keegi õlale. Kaloririkas odöör jõudis minuni, ei olnud… Russki Les! Maks, kes siis veel! Russki, seda küll.
Maksim, vana semu, literaadist koolmeister, või vice versa, pedagoogist literaat, asutas end, apartse parfüümi pilves, minekule. Kordas, tola silmates, käskivalt:
“Pekki!”
Tohman niutsatas haledalt, kargas ohutusse kaugusse kui dresseeritud gepard. Lotendavas triibulises pintsakus võis sarnaneda ka Auschwitzist põgenenud sebraga.
Maksim tigetses teatraalselt, kurtis, et vihkab esmaspäevi kirglikumalt kui Boomtowni rott – I Don’t Like Mondays! Sajatas: baar juba nädala hakul pungil, nii ei märganudki teineteist. Kiirustab, juba hilinebki, näitemajja.
Puterdasin, delikaatselt, moka otsast, et veidral kellaajal kui teatrisse – Surma hinda küsi surnutelt? – millised olevat üleüldse suletud, ja et juba teisipäev, aga ikka Covid.
Maksim üllatus ja õigustas – just, Covid, distantsõpe, pole ime, kõik segi, päevad inklusiivselt. Silmitses huviga naabri Georgi lindist sokke – Donetskist, või koguni võidu eest Saksamaa üle? Den Pobedõ, ümises. Mitte küll kaua.
Talk show: kas distantsilt – raamatud teevad targaks? – on raskem, või koguni viljakam õpetust jagada?
“Tundideks valmistumine kurnab,” halises Maks. “Aga see pikivahe, mõistagi, sobib paremini.”
“Miks?”
“Ei pea värdjaid nägema!” pahvatas Maksim – mis ma siis arvasin! Jättis hüvasti: I Don’t Like… Tuesdays.
“Contra?” aimas naaber.
“Pro,” rahustasin. “Koolipapa!”
“Maa sool,” otsis naaber pilguga eksileeritud tohmanit.
“Inglise filoloog,” täpsustasin ja heitsin niisamuti pilgu saali. “Püstihull – nagu kurjast vaimust vaevatud.”
“Venku?”
“Koljat!” ärritusin. “Peletaski minema? Pedagoogidel on, teadagi, omad nipid, puhtalt kogemuse pinnalt…”
Koll oligi nagu vanakuri maa alla kadunud, isegi väävlihaisu polnud tunda. Maksi parfüümipilv hajus ka, kahju – ikkagi Balli baar. Un Ballo in maschera…
“Vene teatris?” ei mõistnud naaber – miks kahju? Joobud, parfüüme haistes, puhvetisabas enne kassani jõudmist, üksiti garderoobist on kilk peas. Kogu spektaakel, nagu lermontovlik duell – liimipüstoliga.
“Aroomiteraapia,” kiitsin Vene teatrit. “Odöör annab tiivad, lennutab, oimetult kui kivi…”
“Lennutab?” lõikas naaber katsesse tuua taaskord mängu Spinoza. “Parimad demineerijad on naised, nii et…”
“… loogiline,” võttis järje üle baarmen. “Õnnekütt on naine või demineerija, teised elavad üle, kui fortuuna ei naerata.”
“Troinoi jälge üles ei võtakski,” ärritusin – kellest jutt?
“See… skunks?” täpsustas naaber. “Maksim!”
“Aja märk,” võtsin end kokku. Kasarmusse tuuakse nüüd jõuludeks lõhnakuusk, Vene palgasõdurid teevad enne lahingut kristallpokaalide kõlinal klõmaka prosecco’t…
“Prosecco sai just otsa,” kahetses baarimees pilku riiulitele pöörates. “Ammutas viimase. Venku on kaval kui kass, kes sahvri poole hiilib – punus teatri puhvetisse. Soldat? Kust nad küll Kongos vahuveini soetavad! Jälle teatrist?”
Maks õpetab inglise keelt kokkadele, kutsekoolis, tagaselja hüütaksegi kord Wagneriks, kord Putini kokaks. Kassil on mitu elu – kui tahab lõimuda.
“Aga kõik maailma kassid,” viibutas naaber sõrme, “on sündinud Putini valitsemisajal. Peemot on surematu – elab üle ka Wagneri, isegi kui oleks…”
“Maks siis või?” kaotasin järje. Luiskas, minu arust: Troinoi on macho pealkiri triloogiale – kui venekeelne. Maksim ehk tõlgib, lisab lõhnad:
“Loen Gorkit, lõputu sunnitöö, asumine ja barakid, keerad lehte, näkku lehvib mahorka, higi ning kuse kirbe lehk – lõikab ninna kui muiste Kännu Kuke kemmergus!”
“Ei ole see Maksim,” torisesin.
“Ei ole – Gorki oli Peškov.”
Meie vahele kiilus mamsel, sall lohaka elegantsiga õlgadel, must kootud müts kui Swarovski kristallidega kaevurikiiver kuklal. Heitis kalkvel pilgu Ari pukile – joob kiiruga kohvi?
Luba ootamata turnis pukile ja tellis espresso. Piuksugi ei teinud, kui uurisin kombekalt, kas Jamaika kümne oa kohv. Kariibi vaimud mõistavad lugeda üheksani, jahvatad tassi kümme uba, ei tule kadunukese hing kummitama.
Krõhva võttis ridikülist Rahva Raamatu paberkoti. Rahva raamat oli Chirovici Peeglite raamat – kahekümneeurose alghinna kõrvale tõmmatud kleepsult võis lugeda… 1.89. Lõikas hinge – ise lugesin kogu raha eest.
Nugadel olid ka politrukid mõni pukk eemal – õige usk või õigeusk? Valgevene ajas riidu, ühe vennikese meelest ka asjatult: mida jüngritelt oodata, kui Toomkirikus ja Mekas on sama aeg mis Nevski katedraalis.
“Kisuks ka tüli?” pakkusin naabrimehele. “Vaidleks, kumb lõhub ägedamalt – Tõnu Trubetsky või Ljapis Trubetskoi!”
“Ljapis…?”
“… on Valgevene Manu Chao,” annulleerisin ettepaneku.
Proua torkas raamatu tagasi paberkotti, selle ridiküli, heitis altkulmu pilgu tülis disputantidele – mida tahavad? Vastus, ookeaniks, et uputada laevu, vihastas. Lõpetas kohvi ja tõusis – selles lauas on kaardid tema kahjuks jagatud.
“Esmamulje on petlik,” saatis Karl naist teadja pilguga, “ja järgmised veel hullemad.”
Tänavalt kostis vali alarmsireen, keerasime pilgud aknale. Süsimusta auto tuled plinkisid närviliselt nii eest kui tagant. Võib-olla polnudki must, valgust ju nappis, ja mitte keegi ei kalpsanud masina juurde, ega ka selle varjust. Või siiski: pagasnikuluugil persetas, veel rätsepaistes, tume kogu. Koljat – Balli baari turakas mugis burgerit.
Pime, tume auto – ei leidnud ust? Rahvatarkus, kui must, siis näita ust, leidis avarama tähendusvälja. Sobis koguni toostiks.
“Odüsseia,” targutas naaber, kui auto vakatas. “Sireenid ei vaiki üksnes Capri, või… ei mäletagi mis rannikul siis.”
Homeros eksis – auto pistis taas huilgama.
Mida pimedast laulikust ikka oodata, leidsime üksmeeles – küllap niutsusid salakavalad sireenid hoopiski uputusest kerkinud Ararati jalamil, eksitades Noa laeva madalikule.
Ararati konjakit Balli baari sortimendis polnud.
Kuskil ei ole, lohutasime Karli. Ararat ei saa eales konjakiks, isegi mitte armanjakiks, kuigi piibellik Titanic, Love Boat, toppas Araratil, mitte… Charente’i departemangus, mida ei ole pühakirja märgitudki.
“Kolmekordsest, Troinoist, ei saa jällegi Kölni vett,” taipas Karl. Noogutasime: Eau de Cologne, Kölnisch Wasser… ei kõlba veiniks – Jeesuke muutis vee veiniks mitte Reini jõe kallastel, vaid Kaanas, vaese mehe pulmas…
Vaese mehe pulm kõlas valjult – Jeesukese nime kuuldes sireenid vaikisid. Lõplikult.
“Orpheus leidis lüüra,” illumineeris naaber. Mina kindel ei olnud – lihtsalt tola oli kapotilt kadunud.
Karl nautis intelligentset mõttevahetust varjamatult, lõi kui võrdne kaasa:
“Kodutud kulistavadki jõulude aegu Troinoid nagu… Dom Pérignoni.”
Gnoomist kagebiit uuris üle baari, kas jutt on vaeste meeste pulmast, naabrile meenus Maks. Maksim Gorki Põhjas – vene pulmas kõlab gorko või gorki? Ise küsis, ise vastas:
“Venelased võiksid Kolmekordset villidagi Champagne’is, legaliseeriksid Sovetskoje Šampanskoje kaubamärgi.”
Kagebiit rahustas paarilist – korgijoogist latravad. Isegi sobinuks temaatiliselt, Arile, kes selja tagant vabandas:
“Põhi… lendas alt.”
“Kellele läks lillekimp?” nõudsin südametult.
“Lilled?”
“Lavendlid,” täpsustas Karl – ah et see sõber!
“Lavendel on ainumas lill meie hädaorus, mille istutab aeda mees,” pedaalis naaber. “Oled ikka mees?”
Tuligi ära – Ari saatis perse. Tema punnib triloogiale nime, meie teeme kometit! Rahunes ja triumfeeris:
“Triloogia! Lihtne, täpne… embrüonaalne!”
Vaikus. Esimesena kogus end naaber:
“Kui kardinal Roncalli valiti paavstiks, kirjutaski päevikusse: täna valiti mind paavstiks. Kõik! Mida ikka keerutada?”
“Paavst… Roncalli?” pani Ari imeks.
“Kardinal!” nähvas naaber. “Paavstina nimi muutub. Matist saab Kati ja… oli hiljem Johannes?”
“Juss,” noogutasin erudeeritult, endal polnud õrna aimugi. “Varem oli Roncalli.”
Poliitvangide möla kiskus taas valjuks. Maailmas on kõik kõigega seotud, vastus küsimusele, kas Jakov Sverdlovi tapnud Hispaania gripp pääses valla Lubjanka keldrist, võiski selgitada, kuivõrd teeb koroonamask Saudi Araabia mehe, teel Mekasse või uskmatut saatkonna palvetoas kebabiks nüsides, naiselikuks.
Silmasid Ari taunivat pilku, võtsid suti vaiksemaks, et võidu jagada pommuudist sõna kõige otsemas mõttes: Tripolis õhkis end vilumatu märter. Boeuf à la tartare apteegi uksel, mis oli lukus. Häppeningi – Happy End? – ohver tuvastati kulinaarsest toormest mehena, kuna ei leitud maski.
Karl kuulis Tiraspol, kus käis kroonus, naaber rahustas: ei ole Transnistria, Tripoli on Liibüas – kui ei ole Liibanon. Nii või naa kandku harrastaja vahtralehte, teab hoida distantsi, habemikud šariaadikohtus munevad seadusloomega.
Ari meelest näisid kõik mosleminaised niigi mehelikud kui Jossif Kobzon, habemikel pole põhjust häbeneda maski. Naiselikkus teeb igast muslimist macho!
Vaidlejad pakkusid kompromissi: kvootide jagamisel võiks paadipõgeniku võrdsustada hülgega. Võttis aega, enne kui mõistsin – küsilause.
Püha sõja kontekstis meenus, et põnnina tiris onu Hans Padise kloostri varemetesse märki laskma. Jahipüssiga. Tsistertslastest pole kuulnudki? Ei, mitte nende pihta, ega tea, kuidas kütitakse hülgeid. Vaevalt, et pommivööga.
Miks oli apteek suletud, jäigi selgusetuks. Algaja märter kupatati Paradiisi ukselt maski järele?
Väljas lõi välku. Kaks korda. Küllap turist Jaapanist, raske öelda, kui juba kõigil maskid näol, pildistas kassi. Kõuts oli hõivanud tobu koha pagasnikul, küürutas häirimatult kui kuninga kass – Karli… keiser Karl Lagerfeldi stuudios! Mage vaatepilt, hoopiski kass võinuks pildistada japsi.
“Vaikelu,” määratles žanri Ari. Silitas trummis kõhtu, mida kutsus sixpack’iks, jõllitas hukkamõistvalt millimallikat. La Medusa – kas on õige jutt, et Kleopatra relv Vene ruletil oli kobra… kelle iga torge, ehe õnnemäng, ei tapagi?
Vaikelu, ilmnes, oli allkiri kassipildil, linoollõikel Ari keldri seinal. Keldrisse ladustas makulatuuri, hiljuti luges Marxi Kapitali. Häirimatult nagu Lenin Poolas, nähvas Karlile, kes lükkas letile makseaparaadi kleepsuga I Want Your Body.
“Mis fäänsi kaart,” lipitses selja taga tobu. “Bitcoin’idega töötab? Silma järgi võin eksida, aga viieeurone ei sarnane ka meduusiga, mis maksab viis eurot.”
Ari krigistas hambaid lausa kuuldavalt, eksis PIN-koodiga, hakkas uuesti toksima ja kangestus:
“Novitšok!”
Vali mulin ning urin kõhust viisid mõtted küll pigem Siberi pruunkarule, kes kiskleb kärestikus marja täis kala pärast.
“Berliin, Charité kliinik,” nõustas tobu, ja Ari liduski tualetti. Segaduses Karl vahtis makseaparaati. Riistapuu näitas talle keelt, milleks oli kuldne krediitkaart.
“Novitšok, ei kuulnud või?” kärkis naaber, eriolukorda pro bono publico pöörates. “Teeks õige juba… kaks.”
“Kolm,” unistas tobu. “Happy Hour – nelja hinnaga?”
Jäi kaks, tuleb Ari tagasi, toksib koodi lõpuni. Mossis tobu toetus Arist vabale pukile, murelikult nügis naabrit: miks musta õlut ei telli, kui arve pärani? Hõikaski Karlile: pane pigi likku!
“Kui surnud, siis kauaks, kui loll – igavesti,” deklameerisin vanasõna Mustalt Mandrilt. “Kuldaväärt sõnad.”
“Aus nimi on kallim kui kuld,” pareeris tola. Uuris, kas olen sattunud Elevandiluurannikule, ja surematus saabub alles pärast surma. Koukis taskust kuldketi:
“Rannikult. Näe, ongi liivane.”
“Rannast,” muigasin, kuigi kett oli tõesti purune. Tubakas?
“Meri, liiv, päike…” munes tola. “Tsement!”
“Tsement?”
Tsement – kas siis maffiafilme ei vaatagi? Vene uusrikas lohistati randa, kaotas enne auku lükkamist liivale. Või ei jõudnud juut ketti piisavalt sügavale matta:
“Itski pelgab soolast vett, see on talle sama mis platnoile betoon. Juutidele on iga meri Surnumeri.”
“Siddimi org,” krabas naaber keti, ja hindas graveeringut ripatsil – ülal I9, all 6I, keskel süda. Ärtu I9? – vajus näost.
“Telefoninumber,” kehitas koljat õlgu. “I9… 6I, liiga lühike? Keskjaam siis, paradiisiaias: palmipuud, meri, liiv, päike… hukkunud merehulguse hing leiab rahu kajakas, eks pillas liivale. Ootab kõnet.”
“Kajakas – Elevandiluurannikul?”
“Elevant toob õnne!” jäi tobu kindlaks. “Puhas õnn, et ketti liival märkasin.”
Ei mingit loogikat – räägibki tõtt? Valed, need on rajatud loogikale, ja nii ka äratuntavad. Tsement oli mõistagi liiast.
“Vaadates võib näha mida iganes,” sikutas naaber ketti:
“Läinud ööl nägin unes ujukmaja… millist Tagore suure soojusega Gangese sõidust mäletas.”
“Äkki siis jõekaldalt?” keerutas ullike. “Palmid, šampanja, plikad ja krokodillid, taamal elevant, lont kui saksofon…”
“Mida näed, seda ei ole,” tsiteeris naaber – Tagore õõtsus Gangesel isaga. Libistas keti taskusse – enda taskusse! – ja kohendas tsitaati: “Mida sa oled, seda sa ei näe, mida sa näed, on su vari.”
“Siis muidugi,” ohkas tobu ja… tegi minekut!
Üldse ei mõistnud: Mayday, pan-pan! – mis nüüd juhtus?
“Mis juhtub,” vihjas Võõras, “kui ravitakse haige asemel haigust ja… haigusest saab ravim?”
Heitsin pilgu üle baari – olengi ainsana mõistusel?
Ari varjus, koroonahirmus, kempsu, simuleerib mürgitust. Millimallikast! Aga kui kõik on idioodid, ei saa ju keegi olla üksik? Isegi mitte eneseisolatsioonis Ari, kellele kuluks ära klõmakas pipraviina – win-win, kui tema raha eest.
Pertsovkat riiulil ei silmanud. Tõsi, viina Ari ei talugi, kodus kallab joodulistele ka üksnes Becherovkat. Astub ise läbi, siis ikka… Karlsbaderi Becherbitteriga. Loodusliku ravivee allikalt – eau de vie Karlovy Varyst!
Karlsbad, kuurort äravalitutele – nagu Balli baar, kus Karli ainulised ravialused löövad surnuks aja. Any time.
Tõsi, Kaarli spa city külaliste keel pole pehme, r põriseb seal kui plekist trumm Port of Spainis. Trjohgornõi, esitleb üks äravalitu end Stara Louka juveeliäri uksel, ja teine, ka vene keeles, et Naatsareti oma, juba kümmekond aastat. Vot kus lops, ahhetavad, kui kiirelt lendab aeg ja tuleb tervis – kulistades vett, mis ei maksa mitte kui midagi. Business as usual, ning lähevadki – shalom! – lahku.
Small world, aga Sovetski ei kõla kullapoe uksel kunagi, Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast itskit seal naljalt ei kohta. Ramallahist samuti. Rām Allāh.
Members and non-members only, Ari soostus Balli baari astuma ka alles siis, kui lubasin ta kirja panna – kuigi pole testament, nagu lootis. Mida nüüd kirjutan, kui redutab kempsus, mask näol? Ei, irvitas veel teel baari, et mask heidutab viirust vähem kui okastraat sääske.
Heitsin värske pilgu baaririiulile, Becherovka täitsa olemas. Unustas arve lahti – tõsiselt haige või?
Lehvitasin Karlile, tellisin Arile topka Becherovkat. Jõin põhjani. Haigetest, kahju küll, pole viisakas kirjutada – tõtt, mida polegi olemas. Toostiks pisut armetu?
Naaber kehitas õlgu – ära minu kohta valeta, siis ei räägi sinust tõtt. Märklaud tulistas vastu!
“Aga millest ikka kirjutada,” kehitas ükskõikselt õlgu, “kui mitte…”
Saatusest olla inimene, lõpetasin üleolevalt.
“Sitt lugu,” tundis kaasa.
“Arvad?”
Mõistagi ei olnud lugenud.
Sitt lugu ikkagi, õigustas – kolm teost kaante vahel, ja autor ei tea, millest jutt – kuidas teha pealkiri. Nõustusin – niru lugu. Just, elavnes – ennekõike tõe vaates.
Murdis üleolevalt sõrmi, jooksutas pilku – naks, jälle naks, naks – ükshaaval mööda kundesid. Saabunud oli tema kord ahastada, et kõik on ümberringi peast tümad?
“Kes on su kangelane?” proovis teisiti.
“Ise olen,” lõin silmad maha. Äkki ongi see müütiline mina ise Julius – kes on Roland. Viimases köites kohtusid, ka minuga, aga ununes küsida.
“Erinevad tüübid?”
“Väga,” muigasin virilalt. “Sama inimene ju. Saatus ei ole.”
“Mida ei ole?”
“Üks ja seesama!”
“Inimene,“ keerutas kuidas-sa-siis-ei-tea, “on keerulisem kui ta ise. Kurat, nagu teismelised klassiõhtul!”
Pööras sisse vaatava pilgu välja, pimedale aknale. Vidutas silmi, otsis heerost, meie lermontovlikku aega kangelasele, imetledes iseenda peegeldust peeglina peeglis?
“Pimedus toob tühjuse,” esitas pregnantse mõtte. “Kogu platsi teeb lagedaks, aga kunagi ei jää vahele. Pane kirja!”
“Et pimedus jääb vahele päevavalges?” jooksin kinni – mis mõttes pane kirja? “Ja valge pimedas?”
Vestlust juhib küsimuse esitaja. Alati, ja hea teada ka siis, kui kraavi. Sealt hädaldasingi:
“Kuidagi… mustvalge?”
“Veel üks Guinness,” taipas esimesena baarmen.
“Olgu,” nõustus naaber – muidu jäävadki sonima nagu Vandliranniku tola, kes… kougib kõrvast merevaiku. Sellest võiksingi, jumala eest, kirjutada juurde! Pealkirjani – enne kui läheb valgeks ja paljastuvad detailid.
“Jumala eest,” kahetsesin, “ei saa.”
Enda eest samuti mitte – nimetu triloogia lõpus lähetasin end kiiruga… oli äkki Korsika? Maapakku, ei saa nii lihtsalt tulema. Covid, karantiin – otse piirilt. Püsi võõrsil, eks ole?
“Ise ei tea, kuhu plagas, kui Balli baaris,” mügistas naaber. Korsika! Ei ole tasane platoo – sobiks pigem kurdile, kelle ainsateks sõpradeks on mäed.
“Mina kirjutan siin küll iga päev juurde,” lõi Karl Guinnessi pudelilt plaksti korgi. Vajus mõttesse: “Kas Corleone oli Korsikalt?”
Korsika… Kiirustasin, huupi valitud, endal Louisina, New Orleans ning Mardi Gras – tõsi, maskiball nagu katkuajal kõikjal – nägemata. Pagenuks, Gauguini kiiluvees, Tahitile, maalinuks poolpaljaid plikasid – üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Maughami jälgedes Samoale, Pago Pagole, võtnukski toa Sadie Thompsoni võõrastemajja, tellinuks öökapile mitte Mallika Milli, vaid… kava. Voilà, Virgin Milli, sootuks teised viirused tooksid, selge peaga, koju tagasi, koloriitne pealkiri käsipagasis.
Püsi kodus! – virgusin. Tagantjärele tarkusest.
“Home, sweet home,” kiitis naaber. Eelista eestimaist, aga dovlatovlikult: iga autor kehtestab reeglid ise. Valib kodu, šrifti, ortograafia…
Võtab pähe, et triloogial on neli osa – kirjutabki neli?
“Sama lugu nii või naa,” jõllitas pulbitsevat Guinnessi vastu valget. Koraanis on 114 suurat, prohvet aga üks – keegi ei nurise, et… ei osanud silpigi kirjutada.
“Iga suura on eelmisest lühem,” võtsingi vedu. “Ei ole teab mis suur vaev kirjutada paar absatsi juurde.”
“Esimesel pole eelmist,” leidis loogikavea. “Koraan, muide, järgnes Dionysose pidustusele – ajalooliselt. Klunkrid nagu Kopvillemil, aulost puhuti. Tollal ei lastudki triloogiat lavale, kui otsa ei mängitud saatürdraamat. Kolm oligi neli!”
Tõstis pokaali:
“Dionysos!”
“Bacchus!”
“Veel üks ring?” muretses Karl – kolm või… neli koguni?
Miski ei ennusta paremini inimese käitumist kui varasem käitumine: kompasimegi piire – Ari krediitkaardi limiidil.
Naaber… kaua võib, naaber ja naaber, teeks nüüd viimaks tutvust? Märjutaks – kuni arve avatud. Maskid maha, Balli baar! Keeldus: jääme võõrasteks, miks ennast teeselda.
“Proosit, võõras,” alistusin: cin cin!
“Va banque!” lõi kokku ning vaigistas kämblaga pokaali kõlina – nii päästad meremehe uppumast, naerukajakas, süda lahti, saab naerda oma naeru. Ajaski noka irevile:
“Heal ajal olingi kõigile võõras. Latti hoidsin kõrgel, üksnes Camus kõlbaski klaasi. XO, harva kui VSOP.”
“Aga kehvematel aegadel?”
“Veelgi võõram, joo mida tahes. Võõras nii või naa.”
Aril vedas pööraselt: Võõras Camus’d riiulitel ei silmanud. Camus’ Võõral olnuks mõistagi ükstapuha – kas tollases Alžiiris oli Camus XO üldse saadaval?
Balli Võõras lonksas Guinnessi ning pinnis väsimatult nagu piiriametnik Ben Gurioni lennujaamas:
“Erinevad saatused?”
“Meil sinuga või sinul… Võõrast?”
“Platool,” ajas huuled prunti, puhus nagu metslane lõket – või bakhant flööti? Kui Spinoza lendu lastud, lahtise peaga kivi sajab lavale, maale, jätabki küsimused õhku?
Või vastused? – kahtles kohe. Kui Sixtuse kabeli korstnast tõuseb taevasse valge toss, juubeldame – uus paavst saab punased papud jalga. Must suits on aga tühi loos, nagu ka selge taevas.
Mis on punastel tuhvlitel pistmist triloogiaga – ei mõistnud.
“Pole aimugi,” nukrutses Võõras – ei tea, mihukesse suitsu mattus Aleksandria raamatukogu, mille ürikutega kütsid moslemid avalikke saunu. Mis värvi on armastus – kui on triloogia?
Esimene köide on valge, teine hall, lõpeb mustalt, poetasin arglikult.
“Kohe alguses valisid end paavstiks?” irvitas Võõras.
“Neljanda teen sinise,” lõin käega. “Tühiloos nii või naa – selge, pilvitu taevas Sixtuse kabeli kohal!”
“Taevasinine,” tunnustas Võõras – sinisilmse inimese pea ongi nii tühi, et taevas paistab läbi.
Kehitasin pahuralt õlgu – kirjutan siis halli punaseks nagu paavsti pantohvlid? Punane ja must, üllas ja kelm, valge, uue paavsti sabas – Stendhal rõõmustaks: usk on paljude hirm ja väheste tarkus…
“Klišee,” urises Võõras. Balli baar, Black and White Ball – köited uluvad riiulil kui Munchi Eedi Karje: musta minevikku seob helge tulevikuga hall argipäev.
“Mustade kaantega lõpeb!” ehmus. “Lõpetadki pilkases Egiptuse pimeduses, millises loodi müütilised maailmad – game over, jõudsidki pärale.”
“Kuhu?” imestasin – minu mõte ju. Peaaegu.
“Algusse – jalgupidi ürgmerre. Tõmba püksisääred üles ja kaanele püramiid, sfinksiga, kes hoiab saladust – elavalt mumifitseerimine ongi memuaristika. Või vaarao, mis suurt maja tähendabki – kui igaühes elab mitu inimest.”
Keda ta seal pimedas, või aknapeegelduselt, aina luurab?
“Vaarao,” noogutas, võimalik et iseendale, “soovides olla meelepärane päikesejumalale, pidigi juhtima elu maailma loomishetke täiuslikkusse. Utopist – ammu enne Morust!”
Võõras nautis akna peegelpildilt, kuidas baari kella osutid tiirlevad vastupäeva… sünnipäraselt? Vaatenurk nöökis, kella ei silmanud, küll aga, kuidas ätid, Kain ja Aabel, aka Alzheimer ja Parkinson, kallasid teetassi Laua viina. Tõstsin kiiruga pokaali, näppu sattus Võõra Guinness:
“Tšu-tšu-frei!”
Tassi väristas kääbus – pikem kõbi oli siis Alzheimer?
Võõras võttis, kohmakalt kui pommirobot, klaasi tagasi:
“Vaarao käokella – püramiidi – luugi taga munes Thot, igal tagurdaval täistunnil väljus kuudist uus jumal… ei klapi.”
Mis võis, millega, Balli baaris mitte klappida! Vaarao kruttis kella tagasi 24/7, mitte vaid kord aastas, lind on lind, olgu või… Mata Hari, kes haudus diversiooni…
“Vaarao,” möönis Võõras, “võiski olla naine: Kleopatra, või Hatšepsut – vinaski nagu Maks, istutas hekki mürdipuud.”
Kellakapil ja püramiidil on neli külge, see, taipas, ei klapi, kui köiteid on kolm. Hakkas juba ennast kordama?
“Värvige neljas ikka tulipunaseks nagu Läti lipp,” pakkus kokteile miksiv Karl. Aga erinevalt lipust tõmmaku kaanele valgeid triipe kaks – lõikaks ümbrise, triloogiale sobivalt, naksti kolmeks:
“Adidas!”
“Saldējums bez cukura,” luksus Võõras – bestseller, Läti Henriku kroonika, elav järjekord Balti ketis läbi Liivimaa.
Karl rivistas letile kolm klaasi – triloogia! Kummutasin ühe vähemaks, keerasin pilgu aknale. Pukilt vahtis vastu hullu grimassiga emotikon. Mina?
“Purgaa,” irvitas naabri lõust kõrval.
Ei olnud, kuigi kiskus tormiks. Tuul vilistas nii, et kostis baarigi. Pirãha’d räägivad Amazonase kallastel vilistades? Nemad ka ei tea purgaast midagi. Aga venkud teavad!
Purgaa, sümfoonia iga vilepuhuja, keda meil lokulööjaks kutsutakse, kõrvus. Pole paha: nuhid kuskil raudteejaama vaksalis, Venemaal, ei peagi olema Siberis ning Kohvriga, rääkimata maskist, istud jäätunud akna ees, laual karahvin, härmas, ja pekk, ja soolakurk, ja seened ja…
Mis kurk ja seened – kui juba purgaa, ei sobi koonerdada: pliinid, smetana, kalamari. Must! Kaaviar siis.
Parovoz huilgab täiest torust, barankadest kee samovari kaelal jõnksatab ehmunult. Susla peatub kriginal, kogub vagunitesse kõrtsikaaslased, annab uued asemele, taas pasundab – lahkumisest. Eluring nii päri- kui vastupäeva.
Nahkne mõmin kõrvallaudadest, kellelgi pole, jälle, kiiret, isegi moosekant tukastab, taburetil ahju ees. Kassiraisk sügab ta vildi vastu selga, ei küüruta õues – pagasnikul.
Tuul lõgistab ust, peksab valuga akent, läidad paberossi ning puhud aknaklaasi lumelille vaateava. Silmad kutsarit, tammub teine jalalt jalale, sinelikrae üleval, peksab kirsasid vastastikku, käibki jäisel ukseesisel perseli. Kargab püsti, tormab peast lennanud läkiläki, või papaaha, pilust hästi ei näegi, sabas raudteele. Krasota, lööb hinge kinni!
Nõristad karahvini tilgatumaks, na posotšok, sätid teele, saanile. Tõmbad vaiba lõuani ning kihutad läbi tuisu ja lumevaalude, äkki koguni võidu huntidega, üle kaanetanud jõe – hüti taeva poole turritav suitsev korsten orientiiriks.
Hommikul ringutad lambanahkse kasuka all, veel lämmi ahju otsas. Keegi krapsakas baaba võiks juba askeldada praksuva pliidi ees, samovar viliseb…
Vot see on purgaa! Tõsi, venelase tares vilistada ei sobi – puhub õnne minema.
Uljalt laskis vilet. Võõras. Vandus – kusjuures vene keeles.
Pirãha’de keelt mõistmata oli sõnaselge: Balli baaris ei tohi suitsetada, vilisegu vali tuul õues nii, et puhub kunded siruli. Asjakohane hoiatus, mida Võõras jõllitaski, koltus seinale naelutatud paberilehel:
MEIL EI SUITSETATA alates 05.06.07
Numeroloogiline putš, ilkus – kribiks kirjamehena juurde:
NO DIVING
Ei mõistnud.
NODI VING!
Vilistaks kohale keeleameti – lisas vihje.
Kus on… point?
Võõras muigas: nodi kärssab täiega, suitsuandur vaikib – kurdaks juba päästeametile. Just nii oli teda baari astudes haneks tõmmanud ei tea kuhu kadunud arlekiin, koljat, kes võiski õues keerata tobi – võttis järje üle kadedus.
Ma genali. Võõras ajas oma: silt kistaks maha, baaris saab suitsetada ning boonusena ületee fontääni karistamatult peakat panna – seesamuse koljati optimistlikul hinnangul.
Nali või asi – suitsunälg näpistas juba ammu. Mõlemat.
Võõras kompis taskuid, otsis, oma sõnul, portsigari – kes ees, see mees! Veeris seinalt nagu telediktor stardieelseid sekundeid Baikonuri kosmodroomil:
“Viis, kuus, seitse…”
Ikkagi vastupidi, leidis – seitse, kuus, viis, neli… läks! – armutusse võitlusse baariesise ürgpimedusega, emakese Gaia toore stiihiaga.
Kuskile ei startinud, tõmbas vestitaskust ripatsiga kuldketi, tobult rekvireeritud, südamega trofee:
“Üks, üheksa… kuus, üks.”
“Ärtu oli trump?”
“I96I!”
“Juri Gagarin lendas kosmosse,” lahmisin huupi. Teadsin, millal Gagarin, partei käsul ja omast vabast tahtest nagu Spinoza kivi, kosmosse põrutas, aga eks külma sõja aegu juhtus mõndagi – kui I96I aastaarvu üldse tähendaski.
“Kosmos on meie,” noogutas Võõras härdalt. “Peegelduse peegeldus, pure maagia, nõiavärk – eeter maa, vee, õhu ja tule kohal. 18 karaati.”
“Siis muidugi,” ei norinud tüli.
“Mis mõttes?” surus nurka – tögad või?
“I9 ja 6I, nagu…” avasin silmad peegeldusele – suletult. “Nagu I6 ja 9I – I69I? Rootsi kuldaeg on vermitud ketile!”
Vaikisin surströmming’ust – Võõras nohises niigi otsekui armukade pühvel, poetas keti tagasi vestitaskusse. Rootsi aeg ei peegeldanud 18-karaadist nõiavärki päris kindlasti.
Katkule, mis viis kuldajalgi koolid distantsõppele, see-eest viitasin – must surm on ärile sama hea kui kullapalavik, mõlemad viivad labidate hinnad lakke. Või siis kosmosse, kui… I96I ja halloo kosmos, halloo Maa.
“…Kas sina oled telefoni juures?” mängiski Võõras, juba naerusui, Kalju Terasmaad matkides, kaasa, tõstes mobla äraootavalt vastu kõrva.
Keegi ei olnud, pahandaski, endaga – portsigari otsis ju taskust! Sobras karmanis, näppu jäi taaskord kuldkett.
“Peaks torkama mujale, tõmbangi veel…”
“Rannaliivale,” vangutasin hukkamõistvalt pead. “Liiv, vesi, päike… tsement!”
“Elevandiluurannikul,” urahtas Võõras ja libistas keti vesti põuetaskusse – vasakusse, südame kohale. Salatasku, pillas omamehelikult. Tõmbelukk nöökis, kaua pusis, enne kui tiris hoopiski pükste tagataskust… polnudki portsigar, paljalt kollane, lömmis plekk-karp: Ritmeester – premium cigarillos. Neelatasin.
Kadestasin isegi Võõra pettumust – mõlkis karbikeses veeres viimane sigarillo. Torkas hambusse, klõbistas küüsi vastu tühja toosi:
“Heureka!”
Napikas, et ei pillanud sigarillot huulilt.
Jälle mässas tõmbelukuga, võttis salataskust kuldketi ja laotas hellalt, hinge kinni hoides, plekk-karpi, millelt vaatas vastu rittmeister, peas toretseva sulega kübar. Hobu oli paljapäi ning karp kadus vesti salataskusse. Kui nüüd veel hiljem mäletaks!
“Kaitstud nagu marutõbise opossumi…” alustas, ja vahtis küsivalt silma.
“Tikud,” aitasin, tegevuskava mõttes, järjele.
Sama hästi võinuks öelda faksiaparaat – tikke ei kanna taskus enam isegi paadunud püromaan. Tulemasina leidis kohe, asetas baariletile: Funeral Homes & Crematory. Florida, Cocoa Beachi telefoninumber – poolenisti maha kulunud. Polnud Côte d’Ivoire, hingasin kergendunult.
“Tühi,” vabandas ja otsis pilguga, kuhu sütkar poetada.
“Kuidas võtad siis suitsule tuld?” muretsesin.
“Tikust,” imestas – tõmbab ju sigarillot!
“Baby, baby, light my fire,” kiskus vesti luku raginal kinni ning silitas surnukuuri kasutut tulemasinat:
“Tõeline armastus on… peegelduse peegeldus!”
Ise vana hüljes, aga mis parata, armunud inimene arutlebki nagu idioot – mida enamasti ongi. Armastus on ühepoolne projekt, start-up, mistarvis veel literatuurne liialdus tõeline?
Polevatki literatuurne, tõelisus kui märk – sõna, konteiner, millesse kurat teab mida pakkida, ja… asi vask!
“Vask?” laskus vabanenud pukile, kuuehõlmade lehvides nagu deltaplaan, tola. “Vaikimine kuld, tõde vaskratsanik!”
Peata ratsanik, itsitas, haaras Võõra Guinnessi ja kulistas tilgatumaks:
“Kasutada saab üksnes võimalusi, mis antakse!”
Noogutasin virilalt: üks idioot korraga – kui võimalik, pliis.
Tohman koogutas akna poole, tõmbus ehmunult tagasi ja parkis tühja pokaali minu ette. Teiselpool klaasi jõllitas Võõras, lakk tuulest laiali, puhus võimsa pahvaka suitsu aknale. Nagu Metsatöll kadus tossu, eksalteerus tobu.
Võõras astus, läbi hajuva pilveseina, lähemale. Peegelpilti uuris. Illusionist laval – mõlemalt poolt nähtuna. Äge trikk, tõupuhas Copperfield – ise oli vaid ühel pool klaasi.
Võõras kaugenes aknast, lennutas tulemasina prügikasti. Ei tabanud. Prügiurni. Tuvile sai pihta.
Võinuks virutada tugevamalt, kui matusebüroo tulemasin. Polnud ju rahutuvi, kurluutas sõjakalt eemale, varsti situb lagipähe. Tänavatel peaksid paterdama haned, hoiataksid linlasi gallide sissetungi eest.
Tohman, endiselt kössis, pintsakukrae üleval, küllap kui raudteed õhkiv partisan, et mõmises tuvi härda pilguga saates piilupardist, kes oli rongijuht, ja vangutas pead:
“Kes selline küll on?”
“Tuvi.”
“Idioot!” pahvatas – võib-olla enesekriitiliselt. Heitis morni pilgu tühjale õlleklaasile:
“Mis arvad?”
“Millest?” hoidusin sedapuhku tõlgendustest.
“Kui õige pommiks suitsu?”
“Imetlusväärne,” kiitsin kergendunult. Variserlikult ka.
Koljat loivas, jalad ülbelt harkis, otsekui maamõõtja sirkel, õue. Täiemahuline tüng – ei tea, et Võõras pahvib viimast sigarillot! Keerasin lihakeha akna poole – show time, keegi võiks nüüd baaris tuled kustutada.
Algus venis nagu India kohtus. Debatti ei kuule, tummfilm, mustvalge nii või naa – pime ju. Jagasid rolle, kes keda?
Viimaks läks performance käima, tola keerles, kuuehõlmu lehvitades nagu matadoor corridal, Võõra ümber. Üritas näpsata poolikut sigarillot. Pasatski – võib-olla siis pigem vööthüään? – ürp oli punase asemel triibuline.
Rollid vahetusid – Võõras tegi tiiru ümber koljati. Õrritas sigarilloga. Salto mortale ja tohman käntsas vihmalibedal asfaldil perseli. Täiesti ootuspäraselt, kusjuures.
Väledalt ajas end kükki, toetas peopesad asfaldile, proovis kasatšokki. Käis uuesti istuli, kaua ei leidnud… pidepunkti sketšiga.
Viimaks upitas end jalule. Äkki tahtiski lõpetada etteastet kankaaniga, karatee see küll polnud, mille löök ei tabanud madallennul tuvi – sama, kes oli idioot? Tola kummardas maani ning ajas, vilunult, tasku… surnukuuri tulemasina? Happy End.
Keerasin näoga baari poole ning lonksasin La Medusat. Ühte kolmest, mis ootasid letil. Ainsat, mille sidruniviil oli vajunud klaasi põhja.
Archimedes kinnitas, meenus, et igale vedelikus ulpivale kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdne… sidruniviilu poolt välja tõrjutud meduusi kaaluga. Rüüpasin vähemaks, jonnakas sidrun pinnale ei tõusnud. Kummutasin klaasi põhjani ja sõin sidruni ära.
Libistasin pilgu üle baari. Archimedesest saati teame ka, et igaühel peab olema toetuspunkt – nagu ka kasatšokki vihtuval idioodil. Toetasin küünarnuki letile ning aimasin kompendiumini jõudes: iga lugu peab millelegi toetuma, ka elulugu, koguni siis, kui elust on kadunud kõik… millele toetuda. Tellisin Karlilt klaasi vett. Karl ei kuulnud. Karli ei olnud üldse näha.
Mida üldse vaagisin? Et kontekst, vaatenurk on kõik? Mis kontekstis ometi… ei meenunud.
Kontekst on alati mõtteline, vot see on mõtte koht, mitte… kas Meghan ja Harry jäävad kokku igavesti! Igavik on üldse omane mateeriale tervikuna, ja I96I paradoks, mida keegi ei lahenda, vaid hea õnnega ületab – nagu kahe hüppega kuristikku. Proosit, haarasin uut meduusi à la la medusa.
Limukaid lugesin letil kokku, järgmise paradoksina, taas kolm. Asusin – hop-hop – ületama, kaugele ei jõudnud, rütmi rikkus kiljatus baarinurgast:
“Isa!”
Lehvitas, väga familiaarselt ning koguni seistes, ega olnud tütar – minu oma.
Noolis vaba pukki? Naeratasin, kehitasin õlgu ja laiutasin käsi. Vabandavalt – et ei ole hooliv isa? Langetasin pilgu letile, kus meduuse nägin kaht. Eelmistega kokku siis viis?
“Hull, mis hull,” konstateeris Võõras pukile vajudes märga juuksesalku näolt lükates:
“Pistis ulguma – Marge surnud!”
“Kes?”
“Hull!”
“Äkki ongi?”
“Hull?“
“Surnud!“
“Ongi kusjuures – Marge… Champion!”
“Vot kus lops – Marge oli tšempion?”
“Lumivalgeke oli… Champion! Vana nagu igikelts, eidel oli sada aastat turjal – tasa tasa, kustuski…”
“Et siis nagu lumehelbeke – luuser hoopiski?”
“Animamodell! Walt Disney stuudio, Los Angeles, inglid, kliimasoojenemine – sa kohe üldse ei jälgi uudiseid!”
“Lumehelbeke!” turtsus süüdistavalt, kui jõllitas Guinnessi tühja pokaali:
“Kas tohmanil võis olla õigus – et kadunuke oli Pipi, Greta Thunbergi nägu?”
Viimati nägin Pipit aastakümnete eest Moskvas, Inturisti võõrastemaja lobis. Kõik olid Pipid, aga mitte Rootsist. Üks pikksukk veel tõmmu mulatitar – Kurrunurruvutimaalt, kui mitte Negrita rummi etiketilt.
“Võõraste maja,” noogutas Võõras asjatundlikult.
“Oijaa, Inturist – rääkisin ju!”
“Balli baar,” leidis Võõras uue vaatenurga – Juhan Liivi tuul otsib ka uksel enesele kodu, keerutabki parajasti akna ees tantsu kui pooletoobine turist ballil – peeglike, peeglike…
Moskva Inturisti hotellis polnud Võõras ööbinud, küll aga äärelinna – Vorobjovõ Gorõ? – võõrastemajas Stirlitz. Kleeps minibaari uksel hoiatas: võõrastele oma, omadele võõras. Halvaendeliselt – kas just Pipid, aga öösel panid numbritoast kella pihta. Une pealt ning viimasel ööl, mil venelased end talveajale keerasid.
“Pirakas noos,” vangutasin pead.
“Käokell,” muigas Võõras. Izmailovo turult, müüja väitel täpne koopia sellest, millise kinkis Putinile Angela Merkel. “Alt läksin, kuudis polnud just kägu, rääkimata… Mutti.”
Pipi tervitas täistundidel käo, võib-olla ka Merkeli, asemel nagu Teresa Orlowski filmis: Schell! Keskööl 12 korda, ja kella üheks oli tükkis kellaga kadunud. Vististi, ega täpselt tea – osutid kruviti ju talveajale.
“Ajavahe, jet-lag,” viipasin Karli. “Tõupuhas Stirlitz torkab pööriööl Pipi lõugade vahele… küüslaugu!”
Võõras kohmetus, tellisin Guinnessi, eelmine haihtus minu vahikorral. Lasksin end tirida aknale, Võõras osutas grafitile üle tee: 666. Sama šriftiga – tõsi, huulepulgaga – oli 666 tõmmatud Stirlitzi hotellitoa vannitoa peeglile. Hommikul märkas. Pidanuks kutsuma miilitsa või eksortsisti?
“Nilssoni,” kõlas kohe ümber pöörates. Teed baaripukini takistas tobu. Tegi teatraalse niksu:
Pipi minul nimeks…
Hopsulaheisulahopsassaa – üksnes idioot usub, et… tõe kriteerium on praktika.
Eskortisime koljati baarileti äärde. Karl leidis pliiatsijupi ja mina papist klaasialuse – just letile asetatud Guinnessi alt. Võõras võttis suure sõõmuga hoogu, tobu kõrisõlm sõitis mööda kaela nagu lift, ja kribis papile ilmatu tehte:
1+2+3+4+5+6+7+8+9+10+11+12+13+14+15+16+17+18+19+20+21+22+23+24+25+26+27+28+29+30+31+32+33+34+35+36 = ?
Napilt mahtuski. Võõras lükkas klaasialuse koljati ette – näh, lahendad õigesti, saad papitükile õlle!
Tobu kadus baarinurka – kauaks saab nüüd hullust rahu?
Võõras lonksas Guinnessi. Terav istuks paremini, kurtis, aga… When in Rome, do as the Romans do.
“Maassa maan tavalla,” kajas mõni pukk eemalt. Turist? Virgus, pillas varrukast letile võinoa, ei usu, et terava, mille käepidemeks oli merevaigust silmadega krokodill Gena.
Jooksutasin pilku mööda baari. Tõsi, enamjaolt olidki letil õlleklaasid, üksnes minu ees kroolisid meduusid, ja hull… muudkui rehkendas. Ennastunustavalt nagu hüljest maaliv eskimo, ühelt lõuendi, klaasialuse siis, poolelt teisele.
“Soome Potsataja on Muumi?” kahtles Võõras, pöörates pilgu soomlaselt tobule, kes sirutas pikad käed laiali nagu kondor tiivad. Hangus – unistav pilk mõttelisel pilvepiiril?
“Ikaros, transponder väljas,” pakkusin huupi. “Tätoveeriks kaenla alla registrinumbri: 666?”
“Ikarus oli nõukaaegne buss,” sekkus Karl. “Muumi?”
“Puukko,” suudles põhjanaaber Genkat – krokodilli.
“Entsefaliit?” diagnoosis Karl.
“Make love, not war,” torkas tüüp noa varrukasse tagasi. Soomes keelatud, karskusliikujate nõudmisel, tantsimine, ja Talvesõda pääseski valla! Kas… Sex On The Beach on saadaval? Kui on, siis veel üks Lapin Kulta. Kiitos.
“Seks Elevandiluurannikul,” trummeldas Võõras salataskut ja irvitas: laplane, puss varrukas – Brighton Beach?
“Ganges,” hõikas tobu üle baari.
“Aga Aafrika elevant?” leidsin hajali arutlusest loogikavea.
“Coney Islandil,” turtsatas Võõras. Brooklyn, merelained, tsement… nii või naa rannariba, mis sobib peesitamise, rääkimata seksist, asemel laevahukuks.
Karl ei teadnud, kust osta sigarillosid, küll aga, et Titanicu kapten nõudis viimase korraldusena pisut jääd viskiklaasi. Soomlane urises, ei joo viskit, ning sulges silmad, Võõras lõpetas sigarillokarbi toksimise, vahtis, tülpinult ja kaua, udupeent kella – miks hukkamised toimuvad hommikuti?
Chronoswiss, sihvakad sekundi- ja minutiosutid laiasid kriitvalgel sihverplaadil, platool, imetillukesi tunniosuteid oli kaks. Mõlemad eraldi. Elab minuti, sekundi kaupa tunde, mis kaovad eri aega märkamatult kui libahundil?
Võõral hakkaski kibekiire, tegi pikema jututa kui Vorobjovõ Gorõ käokella Pipi minekut. Hetk enne, kui naasis Ari:
“Ciao bambino, sorry!”
Jõllitas pahuralt klaase baariletil ja jätkas sealt, kust tulise jutiga kempsu plagaski – arve maksmisest. Toksis koodi, juba eksimatult, baarmeni poolt ulatatud makseterminali:
“Krõbe arve!”
Lürpisin kiiruga ühe kokteili vähemaks.
“Võimsa loo kuulsin kempsuuksel,” rahunes Ari kuldkaarti rahataskusse torgates. “Tüübist, keda ajas kusele täpselt kell seitse. Igal hommikul – põis töötas kui kellavärk!”
“Polegi… nii paha?”
“Raviarst arvas esiti ka,” koukis taskust prillid, et uurida tšekki. “Aga vennike ärkas ise alles tund hiljem. Kes tellis munalikööri?”
Kiiu torn, veel topelt – kaksiktorn, 9/11… ja mõistatusest saigi vaenlane.
“Allahu akbar,” kraaksatas koljat sõjakalt üle baari. Näis, vastu ootusi, lõpetavat rehkendust. Polnudki üdini turakas, mobiiltelefoni kasutas kalkulaatorina.
“Võõras…” puterdasin – ajaks õige Võõra kraesse?
“Võõra arve maksin?” läks Ari keema.
“Ei, aga see hull…”
“666!” kraaksataski see hull, reinkarneerunud Qsar Neron või mitte, pappalusega võidukalt meie poole vehkides.
“On uus I96I,” tõlkisin Arile. Vabatõlge, täpsustasin.
Tobu lonksas – munalikööri? – põhjani, maigutas suud ja planeeris pintsaku lehvides platsi. Virutas rehkendustest kirju õllealuse võlakirjana letti – kõigest õlle eest!
Ari hingas kergendunult, tema arve oli palju väiksem, koljat otsis pilguga Võõrast ning vahutas vihast:
“Kuhu kadus see… fucking takutort?”
Koos lubatud õllega, niutsatas juba haledalt.
Ari lükkas papist veksli kõrvale, süvenes oma tšekki – ei lähe esinduskuluna läbi. Tola nuias karvase masuurika moblanumbrit ja lubatud õlut. Parastas:
„Raha ei ole kellegi oma, küll aga saabus õige aeg seda kasutada – nii seletadki raamatupidajale. Suurema kahju vältimiseks varjusid kempsus. Autahvli case. Õlle tellid?“
“Kretiin!” pritsis Ari vulkaanina – tatti:
“Hullar, Balli baari peaks muust maailmast kõrge müüri ja okastraadiga isoleerima – otsekui São Paulo, või oli see Rio de Janeiro, pättide paradiisi, vanglana.”
Kuhu tobu triibuliselt ürbilt sobiks kakrass, jätsin lisamata, enne sekkus Karl – Mehed ei nuta? Seewaldis olla peaarst see, kes leiab esimesena kitli. Haridus on raske koorem, veab ballastina põhja – Metskapteni apteeki mahub vaid poolik rummipudel, tõrv ja tärpentin…
“Lõuna-Ameerikasse seilaski,” jahtus Ari.
Vahetustudeng on Põhjast, ajas Karl oma, pilk kutil, kelle käisest piilus särasilmne krokodill. Selli pead toetava käe randmele olid tätoveeritud suitsupääsuke ja… veregrupp?
Ari pakkus, et õpib velskriks, koljat viskas habemega nalja: soomlane on põhja läinud eestlane. Keerutas akna ees – kas pintsak kõlbab arstikitliks? Et nagu… piirideta arst.
“Kittiläst,” sosistas Karl noriseva tudengi haardeulatusse õlleklaasi parkides. „Jäi praamist maha. Paari päeva eest. Koroonatesti kardab. Võtab hoogu. Mis on õlu.“
“Ootab vaktsiini,” noogutas Ari mõistvalt – tema eelistaks ka Rio de Janeirot, isegi São Paulot, Kittiläle. Tsiteeris Hippokratese vannet: Ei anna kellelegi surmavat mürki…
“Kooner,” torisesin. Ari ei teinud kuulmagi, huvitus, kas arstide õppekavas on perspektiiviõpetus: hullar kui loss, eliidi raviasutus, klubi, kuhu iga mats ei pääse. Mis filmis, ei mäletanud. Komplimendi eest pakkus Karl munalikööri: on the house. Täpsustamata, mis majast jutt. Tervetuloa!
“Ei kipu klubisse, kuhu minusuguseid liikmeks võetaks,” parafraseerisin Karli meelehärmiks Marxi. Mitte Karl, vaid Groucho Marxi. Vahetusüliõpilase pea kolksas letile:
“Äiti, missä… sun pillusi on?”
“Kittiläst, aga ei ole saam,” järeldas Ari. “Saami keeles ei ole sugu.”
Somm norsatas magusalt, kui Ari ümises põhjanaabrite hällilaulu – Pariisi tangot. Kas Carlos Gardel oli ka Pariisist?
Polnud kindel, kas Uruguaist või Buenos Airesest, kust tuli vana armastus külla Antonio Banderasele:
Armastusest ei piisa, et päästa inimest, keda armastad.
Pedro Almodóvar, noogutasime sünkroonis.
“Lihan värinä?” virgus vahetustudeng.
“Valu ja hiilgus,” õhkas baarmen. Peded või?
Ari põrnitses limukakokteile letil, nõudis Karlilt mistahes tabletti ja klaasikest vett ning uuris, kas Boltist saab tellida surnukuuri autot. Baarmen niristas pokaali kraanivett:
“Enamus planeedist on kaetud vee ja idiootiga!”
Save water, shower with your friend, pobises tobu ega mõelnudki saatusele alistuda – pakkus viktoriini, võitja teeb viimaks õlle välja. Milline on igavaim poos? Ise oled all, peal ei ole kedagi! Aga harmoonilisem?
“Kun… mollemal pää valutap,” käratas vahetusüliõpilane: “Ulla-Maija, haista vittu!”
Totu vantsis löödult uksele, millest sisenes peen maadam. Kui Aphrodite sündis merevahust, siis temast La Medusa, rastapatsid vonklesid naisel poolde selga nagu mustad mambad. Tippis nahkpükste naginal ligi, kiskus silmnäolt maski – Jesus is mu vaccine – ja kurtis madala häälega:
“Koerailm – isegi puud on purjus!”
Hüpnotiseeris pilguga, lasuursete silmadega otsekui Siberi haski – kas tohib liituda? Istuski pukile. Sest koerailm?
“Kuidas,” puterdas Ari, “on üks puu… purjus?”
“Kes ütles, et kõigest üks?” imestas naine ja raputas pead, nii et vihmamärgadest maduussidest pritsis vett. “Ei tea, mida tähendab purjus?”
Tõstis ridikülist letile kolm värvilist klaaskuulikest ja justkui meenutas, kuidas poju ei teadnud, mida tähendab purjus. Isa osutas, enda arust, just see olevatki tähtis alati, kahele pihlakale. Vot kui näed nelja, oledki purjakil.
Põnn silmitsenud pikalt isa näidatud suunas – kuidas kahe asemel nelja, kui pihlakaid on kõigest üks?
Ari magas puändi maha, selgitasin: embad mändi, kärner. Roheline! Kallistab puu vastu, deliiriumis. Togisin jalaga – räägi oma märgamise lugu! Oma – vihastas Ari.
Naine rivistas kuulikesed ühele joonele – nagu tagurpidi valgusfoori: roheline, kollane, punane. Küllap oli foor rikkis, munad helkisid vastu valgust samaaegselt.
Noppis kollase. Defektse, polnud ühtlaselt kuldkollane, ligi kolmandik paistis, pisut kaarjalt, tume, ja kera ise uuest rakursist… poolkuu? Asetas, pisut kohkunult, letile tagasi.
“Või et siis seepärast…” taipas haskipilguga arbuja ja tellis baarmenilt absinti. Baarimees torises – tead ju, tibu, et ei ole! – ja kallas topkasse mitu sõrmejagu Strohi. Tibu! Kas mulle kõigest näis etiketilt, et rumm oli 80-kraadine?
Ilona Kaldre, pakkus Ari sosinal, mina, et kontaktläätsed.
“Meedium!” salvas metslinnu kuulmisega tibu. “Väljaspool tavalist elukeskkonda.”
“Võõrliik,” haletses Ari, “vajab erilist hoolt. All you need is love… läheb erivajadusena Haigekassas kirja.”
“Rikošett… armastaja?” loendas naine baariletil põrkuvaid kuulikesi, justkui olnuks Ari tõlgitsemiseks mõni puudu.
“Kolm muna,” aitasin tehtega ning libisesin pukilt. Ladusin oma lelud letile: e-sigareti ja pudelikese – Tabac Bourbon Jack. Stagnant, kuulikesi karjatati pimedal keskajal!
Kruvisin sigaretipaagilt korgi, täitsin kollaka vedelikuga. Sulgesin, hindasin bioanalüütiku läbitungival pilgul tubaka modernse agregaatoleku mullitust ning matkisin, tõstmata pilku vedelikusambalt, naist, kes piidles kogu menetlust hinge kinni pidades sinisilmselt… kui esmaspäev, kuigi oli teisipäev, või siis Siberi haski sardelli:
“Ah et siis selle pärast…”
“Seepärast,” parandas nipsakalt ning lonksas tulikanget rummi – silmagi pilgutamata. Pilgutasin mõlema, nii naise kui haski eest, asetasin sigareti, ettevaatlikult ja püstises asendis, baariletile. Burj al-’Arab Käsmu rannas! Väikeste klaaskivide taustal, seepärast, selle pärast ning ka eest:
“Innähä tutliž!”
“Parem sääsk telgis kui madu paradiisis,” piserdas end OFF!-iga, milleks leidis ridikülist Vera Wangi parfüümi… Lavender & Tuberose. Sumka oli Prada ja araabiakeelne hoiatus, et sajab lund, tõele ei vastanud.
Lubasin maksta aroomiteraapia eest rummi, hoiatades, et hulkuva looma toitjale ei laiene omanikuvastutus.
“Arve on suletud,” jõudis Ari järele – ega teadnud, kuhu. “Käsmus on klähvimine hullem hammustusest.”
Ari jälgis võlutult, kuidas naine keeras klaaskerast poolkuu tagasi täiskuuks. Kui õige matkiks hunti – kas ka libahunt on rahvusloom? – ja uluks taeva poole… aga ei tahtnud marki täis teha.
“Jumal veeretab täringut,” tsiteerisin hoopiski, mälu järgi, naisi paralüseerivat Coelhot, “päästab puurist armastust. Vabanedes võib see aga nii luua kui hävitada – keegi ei näe ette, kust tuul sel hetkel puhub… kuulikestelt kindlasti!”
“Spinoza,” noogutas ähmis Ari meediumile. “Benedict.”
Tulevikku ei saagi õppida, resoneerisin, kui sättisin õue suitsule. Ari pilk näis anuvat – tule kärmelt tagasi. Kuhu mul kiiret, õppigu ise suitsetama.
Astusin õue – Juhan Liivi kodu otsiva tuule kätte. Kobasin taskuid, ent leidmine ning otsimine on ise asjad. Silkasin tagasi – sigaret, Burj al-’Arab, oli ununenud baariletile.
“Eldoraado,” õhkas Ari, kui imetles ümbritsevat maailma läbi kuldkollase võlukuuli. Ümbritsev siinilm märkis üheselt meediumi dekolteed ja Ari oli kirglik kui Pamela Andersoni rööviks valmistuv Borat.
Krabasin, varga kombel, sigareti ja lehvitasin kudrutavate illuminaatide tagant baarmenile. V-märk, minu võit, kahte sõrme hoidsin harali kui mao keelt. Karl virgus ning keeras rummipudelilt korgi – kui kaks, siis kaks.
Vaadates võib näha mida iganes, miraažiks ei ole vajagi värvilisi kuulikesi, mis lendaksid ketser Spinoza, kes tõrjus Pfalzi kuurvürsti teenistust ja ka Päikesekuninga pensioni, näppude vahelt… oma vabast tahtest. Parem Coelhost?
Kujutlesin Spinoza Balli baari. Louis XVI anub, pühenda paar rida, kirjuta mind teksti, aga ei kirjuta ja jääbki ilma La Medusast – elupõlisest pensionist… mistahes substantsis või substraadis. Longib, löödult, koguni purukainelt, oma katusekambrisse, lihvib klaasläätse – õpetatud mees, kui ei tunne näputööd, muutub kelmiks, kardab… asjatult.
Midagi ei klapi – Louis XVI, veel kui Ari, on ise paras kelm. Eldoraado! Kas eksternaliseerimine tähendas, et kellestki kirjutades saad temast vabaks – tõstangi endast välja?
Mööduva takso esituli vilksas baariaknal ja kadus. Kuhu? Rikošetist varju, mida valgus kutsub trikina difraktsiooniks, või takerdus, tuhmus klaasi?
Võtsin aknale lähemale. Ari laias kuldkaardiga – maksis rummi või kõigest kõrvalhüppe koreograafia? Minu varjust, selja tagant, peegeldus, lohvkas pintsakus, käed harakil kui Lev Jašin, koljat. Sjurpriis! Tõstis pöidlad:
“Hammam!”
Hammam, Türgi saun! Kolmeosaline: garderoob, leiliruum, kolmandas teevad noored poisid massaaži. Triloogiale, kui… ärtu I9 – I96I – pole trump! Tuus pealkiri, modernne, teemaveebist luges.
“Mis teema?” kogusin end e-sigaretti selja taha, kust ohmu lennuvõimetult lehvitaski, peites.
“Modernne kodu. Rääkis, kuidas ammusest lugemistoast sai avar vannituba. Aja märk… mitte vanamoodne punane ja must, sinine platoo nagu… vaip võõraste majas!”
Tobu silmas e-sigaretti, ja nägu veniski pikaks. Katkuajal kõhvi ei saa, fiasko, teist korda jutti, ja õllest on ikka ilma, kuigi suure suuga lubati. Kahjurid!
Olelusvõitlus, mis parata, trööstisin: savannis sama lugu, ole või tippkiskja, lõvi, hüään, ikka saad hambu kõigest nii viiekümnenda ohvri. Balli baaris ei ole teisiti, keep going!
Koljat silmas aknast, kuidas meedium kriipis Ari säärt, ning kahtles – alles astus baari, ja kohe saak küünte vahel! Ega olnudki usutav vaatepilt – naudingutes kärnad ei sügele. Mustlasvanasõna, romad leiavadki ohvri kohe – just nagu sinisilmsed haskid, rakenda vaid kelgu ette.
“Mõlemal viiskümmend täis?” koteeris tobu, mulle tikkus aevastus kallale – nagu ikka, kui hooga napsi visatud.
Koljat viibutas näppu ja tõmbas pintsakutaskust maski. Keerutas väljasirutatud nimetissõrmel nagu gigolo stringe. Kiri maskil manitses: Stay home!
Hilja, ja atsihh – jälle! Ja jälle…
Tobu loendas: üks, kaks, kolm… saan 666 kokku, käristab õlle välja, kui ei, siis mina talle?
Kuskil kümnenda aevastuse pealt läks mask lendu, nagu trahvikviitung maandus baari lähistele pargitud Maserati esiklaasile. Stay home, püsi kodus, sellise autoaparaadiga ei ole Balli baari tõesti asja.
Turtsumine andis järele, kasvanud intervallid võimaldasid targutada, et Itaalias on aevastajate klubi. Kinnine, liikmeks saad, kui paugutad 25 korda jutti:
“Iga sooritust tuleb nautida, ja aevastust ei tohi kunstlikult esile kutsuda…”
“La medusa,” kahetses tohman – rekord annulleeritaks kohe. “When in Rome… kuidas edasi läks? Surnukirstul viisteist meest, hõissa ja pudel rummi…”
“Stroh,“ kõõritas baari: hani päästab Roomat, kuhu viib iga tee. Tõstis näpud sarvedeks, aga pasodoobel nurjus – märkas, et püksiauk lahti. Astus sammukese akna poole, kohendas minapilti aknaklaasil. Toreero areenil – baari kunded jälgisid koreograafiat nööphaaval. Olé. Olé.
“Peaks ikkagi lukuga püksid hankima,” vabandas aknast eemaldudes. Noogutasin innukalt – Vana-Rooma riigis ei tuldud nii tobeda viguri kui nööp pealegi!
“Käivadki, till püksist väljas?” torkas tobu käe värvli vahele. Kiskus nähtavale sildi – Made in Laos?
“Sama turakad kui… gladiaatorid,” kehitasin õlgu. Või siis punanahad, kes ei suutnud leiutada ratast. Mis oleks, kui õige pakiks portsu triloogiat punasesse nahkköitesse?
Ei jõudnud konsulteerida, enne karjatas tola:
“Fašisti tütar! Bella ciao, bella ciao…”
Uksest väljus neidis, kes oli mind baaris isaks – ei ole duce Benito! – hüüdnud. Ohmu lehvis sirgelt nurga taha. Kuidas sirgel kurvi võttis, ei taipa tänini.
Neiu ahmis õhku – hullem kui New Delhi. Oligi kusjuures, Maserati tuiskas nina eest minema, nii et suitsujutt taga, näomask – Stay Home! – alles liugles poriloiku.
“Hullumask,” imestas neiu. Kus tolvan varitseb – soristab nurga taga? Kempsuuks olnudki igaviku kinni, üldse mitte piibellikult, et koputa ja sulle avatakse. Keegi tropp lõugas teiselt poolt lukustatud ust, et erapidu – ainult kutsetega!
Kinos käis asjal, hull loovutaski pileti. Uksel küll ilmnes, et eilseks seansiks, tualetti siiski pääses. E-riik ja paberpilet, kummaline… et kempsus puudus paber.
“Tobu keeraski vetsus savu?” aimas neiu. “Hiljem lehvitas vana kinopiletiga! Variser.”
Noogutasin – limukas! Selle peale võisin kergemat mürki võtta, mida oli, tõsi, juba mõõdutundetult tehtudki, et Ari kanepit kemmergus ei pahvi.
Neiu vaikis, libistas käega üle kaela, uuris pimedat taevast. Midagi polnud näha. Või ei märganud mina.
Mitte rääkimine ei tähenda vaikimist – selline ila kõnetab õrnas eas?
Kõnetaski – soovitas lantida Sossi klubis. Ammu taba ees? Tegi teatraalse niksu ja esitles:
“Kaaba.”
Põrnitses altkulmu e-sigaretti, muigas üleolevalt – oli hiljuti silmanud kalmistul elektriküünalt. Kaua sellise aku vastu peab?
“Südamestimulaatori aku vunkab aastaid,” keerasin kaela kõveraks. Langetad kapsalehekujulise kõrva hauaplaadile, kuulatad: tuk, tuk, ja tuk. Rütmimasin. Woodstock!
“Küünal oli päikesepatareiga,” turtsatas Kaaba. “Vaevalt, et otsapidi torgatud südamesse.”
Miks mitte: Rest in… greenpeace – puhtama rahu nimel. Õndsad kadunukesed igatsevad valgeid öid rohkemgi kui Dostojevski unistaja Piiteris.
Vägevalt panin, nagu napalmiga, leidsin neiu hämmingut nautides. Aga kalmuküünaldega olen minagi püstihädas. Ei saa põlema! Varemalt, mil sigarillosid tõmbasin, hoidsin tikke alati taskus – nagu džentelmenile kohane.
“Kinderstube,” puhusin suitsukanga Kaaba pea kohale. Ema, tema haual käingi, õpetas juba põnnina: härrasmees kannab tikke taskus alati – et daamidele tuld pakkuda.
Õpetus kehtib ka kalmistul ja… post mortem?
“Aga mina kaotasin täna kaelaketi,” ohkas Kaaba nukralt. “Puhtast kullast, mälestus isalt.”
Tõstis pilgu taas ülesse, hajuvasse suitsupilve:
“Ripatsile olid graveeritud I9 ja 6I. Südamega – ärtu I9.”
Vaadates võib näha mida iganes! Jõllitasin, läbi sinise vine, taevasse, rannaliiva, ega elevanti, polnud pea kohal näha. Mindfucking, õel kambakas – Candid Camera Balli baaris?
“Puhas maagia,” õhkas Kaaba. Tundus, et siiralt.
“Tsement,” puterdasin. “Päike, plaaž… Côte d’Ivoire!”
“I9 on 6I-e peegelduse peegeldus!” ägestus Kaaba – segi või? “Mina peegeldan…”
“…peegelduse peegeldust,” sain kõneaparaadi jooksma. Viskad tiritamme, tagurpidi ripub kaelas I96I, olles õigetpidi I96I. Klaar, aga kus on voodoo point, kui… vahet polegi?
“I9. sünnipäevaks kinkis!” näis neiu puhkevat nutma.
“Iseendale?”
“Minule,” nähvas. “Vahet pole? – isal täitus seejärel 6I!”
Komejant – ärtu I9, materialiseerunud miraaž, haruldane kui päikesevarjutus. I9 ja 6I otsivad teineteise peegelduse peegelduse varjust mõra, nägemaks päikest kui… igavest armastust, mis on loomult ühepoolne. Nii või?
Ka võimas number, etteastena, Milton kadestab kaotatud paradiisist, isa võib küll rahus puhata. Aga ei, peegeldab… krüpteeritud peegeldusi.
Piserdas vihma, jabur olnuks plärada Da Vinci koodist või Enigmast, mis uues kontekstis kolis fritsude allveelaeva U 505 pardalt Ra päikesepaadi trümmi. Liiati, kui taevast ei paistnud kumbki.
“Käe ulatab noor paadimees,” tõmbasin kõhu sisse ning pakkusin – galantne kavaler! – käsivart:
“Millal isa… lahkus?”
“Pakun, et… poole tunni eest,“ kehitas Kaaba õlgu. “Sinu kõrval istus ju!”
“Kes?”
“Isa!”
Võõras – hoopiski teda hõikas Kaaba! Who is who, kes keda peegeldab või varjutab, jälle läksin haledalt alt, ise vana hüljes – kellele noored plikad ei lehvita eales, kui just ei ole… Robert Plant!
“Mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik,” lõkerdas neiu, lõpetades pusle:
“Isa sündis aastal I96I. Pojehali!”
“I96I!” juubeldas koljat nurga tagant nagu vuajerist, randa sirmiks sobivalt suurte siniste ja valgete triipudega pintsak kõrgel pea kohal. “Päikesevarjutus!”
“Erinevus rikastab,” kahtles Kaaba ja manitses:
“Ära Guglunkile õlut osta, hiljem ei saa hullust lahti.”
“Kes on Guglunk?”
See oli rumal küsimus.
Guglunk avas lipitsevalt, nagu portjee, baariukse:
“Lenda Juri Gagarin, tule elavana tagasi…”
Klaasuksel tilpnevale sildile Avatud oli keegi kritseldanud: Võõrastele sissepääs kohustuslik. Selle alla jällegi: вам не сюда! Polnud ruumi lisada, et võti mati all.
Guglunk lipsas ette, juhtis protsessiooni suureliselt nagu pimesoolesiirdamisele purjetav elundidoonor. Letini. Neiu silkas vanale kohale, toetas selja vastu kaitsvat kiviseina, tobu kargas nagu kaljukits minu pukile. Ei, hulludest ei saa lahti nii või naa – Balli baaris.
“Miks nii kaua?” õiendas Ari.
“Vahi, kes vingub…” alustasin, ja Guglunk lömitas lõpu:
“…nagu Stradivarius.”
“Mida plika rääkis?” kadestas Ari Kaabat piiludes. “Kleepis külge?”
“Luiskas: erinevus rikastab,” koukisin taskust mobla, et guugeldada. “Et uudsus ammendub – eriti, kui selleks ongi erinevus.”
Ari kihvatas – läheb lahti, räägi inimese kombel!
Guglunk ei taibanud, mis või kellel ikkagi lahti läheb, Karl tegi silma – tellingi taksot?
“Taksoviin,” taipas tobu, mis varsti lahti läheb:
“Mõisad põlevad, saksad surevad…”
“It takes two to tango,” torkas meedium kaks vaigistavat näppu Guglunki ribidesse. Karl ässitas: 2+2 reegel! – mille Ari kuulutas meie kultuuriruumis ahistavaks:
“Overkilling, tihkelt üksteise kukil, eestlane vajab avaramat privaatset ruumi – üksindust.”
Covid, mis parata, meenus Karlile tola säuts taksoviinast – sõitiski öösiti taksot, viina asemel nõutakse nüüd maske.
“Fiat Lux!” ilkus Ari. Saagu valgus – maskide langedes.
“Toyota Corolla,” täpsustas Karl.
“Kõik kordub,” toksisin telefoni, “aga erinevalt. Kas keegi mäletab, millal Kuu varjutas Päikese?”
Ari ei mõistnud, mida baariesisel õigupoolest kimusin, ja kas õige tee viib, ei tea kuhu, tõusva või loojuva päikese sabas. Kuu on poissmeeste päike…
“Bis!” aplodeeris Guglunk.
“Ne pisdi!” käratas Karl ja ladus tibu värvikuulikeste vahel tühje klaase torniks – millal maksame rummi?
“I96I,” jahmusin, pilk mobiiliekraanil – blackout, sputnik… Gagarin varjutaski viimati Päikese?
“Tibens-tobens,” rahustas Guglunk: “Ärtu on trump!”
Tibu noogutas. Naise kolu meenutas skvotteri elektrikilpi, juhtmed keerdusid võnkuva pea patside vahelt otsapidi kõrvu. Kuulas moblast mussi.
“I96I?” ajas Karl klaastorni meediumi nina ees klirdi külili.
“Kuldsed kuuekümnendad!” libistasin telefoni taskusse. Hüdra kuulab Entel-Tentelit? – Tuulepoiste jenkat!
“Sooneutraalne bitch,” tõstis Ari nimetissõrme vaikimise märgiks pruntis huulile, nii et õieli näpuots justkui liimus ninale. “Neutraalne nagu… ammooniumnitraat rummiga. Künna, künna, künna, äesta, väeta…”
Tibu, väetis, anatoomikum… Beirut! Assotsiatsiooniahel, frapantne kui Dalíl, kes jõudis Wilhelm Tellilt, rikošetiga klaverile, Lenini – jätsin enda teada.
“Tuule… plikade polka?” ei leidnud ka Guglunk sobivat vastet jenkat vihtuvale sihitule tuulepoisile. See-eest teadis lehesabast: rokfordi sõnastikust kadus bitch. Balli baari?
“Roquefort on… lambajuust,” neelatas Ari, kellel soovitasin lahutada nimetissõrm ninast – taoline leppemärk kuulub eksklusiivselt, vähemasti Kašmiiris, märtrile. Just enne kui laotab end vastu taevast.
“Mää…” puhus tola meediumi selja taga nähtamatut flööti. Nähtamatut, sest võluflööt, ja flööt, kuna fakiir, ajab hüdra patsid sirgu. Kašmiir viibib ikka Indias? Gangese bitch on näkk – merineitsi. Neitsi? – poleks eales uskunud!
“Oxford Dictionary!” kraaksatas meedium Guglunkile, kes pööras ehmunud pilgu flöödi kohal minule:
“Tead, kui aevastama hakkad, on su silmad rattas nagu öökullil. Täpipealt õpiku kaanelt.”
“Aabits,” pakkus Ari – idiootidele.
Guglunk jõllitas kahtlevalt meediumit – aabitsa kaanel laiab tibu isa. Kukk. Nõudis Karlilt munalikööri – ehk on etiketil kirjas, kas… kana või muna.
Karlil läks klaastorn jälle uppi, ignoreeris nii tobu palvet kui Ari pobinat neitsi Maarjast. Meedium kinnitas, et tal pohhui ja kuulas muusikat edasi.
Aril sai sotiist lõplikult kõrini. Tõmbas näpu ninast ja koukis rahataskust juba süsimusta krediitkaardi:
“Mõrv… Idaekspressis!”
“Theseuse isa hukutas must puri,” pidasin minagi musta kaarti halvaendeliseks.
“Ganges, päike, liiv ja tsement,” ohkas Guglunk, sulges silmad ning üritas tabada sõrmeotsaga… küllap ikka enda nina? “Künna, künna, äesta…”
“Räägite mind taga?” harutas meedium patsist juhtmeid. “Või lihtsalt mängite lolli?”
“Kui soovid,” viipas Guglunk, silmad kissis, baarmeni:
“Kas viieeurost meduusi veel on?”
“On.”
“Palju maksab?”
“Viis eurot!”
“Võtaks ühe? Mis see teeb?”
“Viis,” sisistas baarmen – jälle tegi lolliks!
Guglunk lendas pudrukuulina baarinurka, eks show oligi fopaa. Seda pidaski silmas Stanisław Lec, manitsedes, et kokutajale ei tohi usaldada kokutaja rolli?
Meediumit sketš seevastu vaimustas:
“Bravo – kõik mehed on sead!”
Kuuldes poliittenorite uut sõnasõda, kas Eesti lipuvärvides küünla läitmine vabariigi sünnipäeval on sama joovastav kui Teheranis Ühendriikide lipu – Old Glory – põletamine, heitsin jumalaga jätva pilgu tolale. Ennastunustavalt kui armunud rähn toksis mobiiltelefoni klaviatuuri – modernse inimese rivaaliks ei ole teine hull, siga või lammas, vaid nutitelefon. Deporteerimisel perifeeriasse oligi ähvardanud iseenda… iseendale sõbraks registreerida. Näoraamatus, ja muidu ka – sic et nunc.
Pilk leidis Kaaba, viipasin üle baari, neiu kalpsas minu pukile enne, kui Ari end püsti ajas. Tõustes torkas rahakoti kiiruga põuetaskusse ja raputas pead: arve on suletud!
“Happy hour,” kadestasin ja sosistasin neiule kõrva:
“Koju jõudes leiad keti isa vestitaskust. Vasakust – südame kohalt, kuldsest plekk-karbist. Tuk-tuk – anno I96I!”
Harva naudin, kui palutakse öeldut korrata, ega olnud ka tänamatu – hoiatasin: lukuga tuleb kõvasti mässata.
Houdini – kaarditrikk? Noogutasin:
“Ärtu I9!”
“Isa…” alustas Kaaba, ja vakatas. Kogus end kiirelt:
“Südame kohal tuksub armastus?”
“All you need is love,” noogutasin – selgelt üle võlli.
“I love you back!”
Dialoog oli Arile – eks üllatas mindki – liig mis liig, veel enne uksele jõudmist nõudis:
“Isa? Mis jamps see veel oli?”
Jamps? – alles nüüd märkas… et kõigil on mitu nägu!
Nügisin Ari jõuga trotuaarile, togisin koroonaaegse etiketi kohaselt hüvastijätuks küünarnukiga:
“Isa – īsā ibn Maryam – on Jeesus!”
“Balli baaris?”
“Koraanis. Shalom!”
“Aloha…” venitas Ari ja ajas silmad punni. Mitte esimest korda sellel õhtul.
Leekis joonelt baari tagasi. Uksel põrkus Guglunkiga, kes, mobiiltelefon väljasirutatud käes, tormas omakorda kui marutaudis ükssarvik minu poole:
“See triloogia on nagu 3D – kolm teed… ristmik – justkui vabaduse rist kirikutornil?”
Religioosselt laetud, kiitsin – “jumalast õige: avar on tee, mis viib hukatusse…”
“Jumalast koguni?” kõhkles Guglunk sosinal, kui tõstis mu silme ette mobiiltelefoni, mis oli kalkulaatoriks:
“I96I ei jagu kolmega!”
Fuck tuli juba täiest kõrist – üle tola jala hüppas kõrgust sünkjas, toon-toonis Javier Sotomayoriga, hiir.
“Fuck-hiir,” patsutasin Guglunki tunnustavalt õlale ning püüdsin omakorda matkida võluflööti mängivat fakiiri. Vist ikkagi ei olnud lavendel, meediumi hingemattev parfüüm, millega Sammalhabe peletas rotte?
Jooksutasin väsinud pilku aknaklaasil. Kui silm ei petnud, nägin ju läbi peegelduva klaasi, oli Ari, kes midagi agaralt lavendlina lõhnavale meediumile – sa ei tohi nõida ellu jätta! – seletas, õlale sittunud lind. Äkki seesama kajakas, kes nokib hukkunud meremehe hinge?
Märkasin kõnniteel musta, nagu laava, kivikest, lennutasin õhku ning matkisin naerukajaka kisa. Prääks, tobu kargas lähemale: lolliks läksin või? Aga mis temal sellest.
Dublinis, Black Rockis õppides lugesingi Spinozalt, et õhku lennutatud kivi arvab lendavat oma vabast tahtest. Otsekui restavek maavärisenud Port-au-Prince’is, otsib, Liivi tuulena, enesele kodu. Kui näputöö võõras, muutubki kelmiks…
“Mis plaan nüüd on, mees?” pööras Guglunk minu poole moblaekraani – justkui peegli, millega peletada deemonit. “Neljaga, näe, ka ei jagu – pole nagu ärtu, risti, ruutu ja… poti!”
Mike Tysoni sõnul on plaan igal mehel – kuni saab molli.
Kissitasin taevasse – per aspera ad astra… Zeneca – ning tõmbasin maski näole. Tobu lidus baari jalamaid, kui sai õlleraha, ise astusin sinna, kus juba olingi – pimedusse.
