Püha Markuse kampaniili all varjus on peaaegu jahe. Ootan kannatamatult disainer Leonardo Meigast, kellega ma siia kohtumise kokku olin leppinud. Tean, et Arsenalist siia tulemiseks peab ta liikuma piki riva degli Schiavoni veepiiri ja Veneetsia päike ei halasta isegi kell 11 hommikul. Kuna eesti disainerid osalevad Veneetsia Disainibiennaalil, siis peatub Meigas Veneetsias nädalakese. Teen mõned fotod; on helge ja rahulik hommikupoolik. Torre dell’Orologio kuldtorn on alles hiljuti tellingute alt vabanenud.
“Vabanda, tööasjad,” kiirest kõndimisest rütmikalt teretades on Leonardo nüüd kohal. Tõepoolest, Leonardo nagu Leonardo da Vinci. Kuigi da Vinci poleks kindlasti oma hiljaksjäämist ruttamisega tasa proovinud teha – itaallased kuumaga targu ei kiirusta. Aga mulle teeb eestlaslik kellast kinni pidamise püüe ainult head meelt.
Meie plaan on lihtne. Õigemini minu ja Maris Kunila plaan, sest Leonardo sai asjast täpsemalt kuulda alles eile õhtul. Pärast nädalast meilivahetust Marisega valmis plaan leida üles Konrad Mägi 1921.–1922. toimunud Itaalia-reisi ajal Veneetsias joonistatud kaks silda ja need fotole jäädvustada. On ju Konrad Mägi Sihtasutus meie esimaalija pärandi tutvustamise ja jäädvustamisega tegelenud juba aastaid. Tol Itaalias viibimise ajal külastas Mägi mitmeid linnu, maalides Roomas, Capril ja Veneetsias. Tema Itaalia-perioodi koguhulgaks loetakse umbes 40 maali ja arvukalt visandeid, kuid pooled neist on kadunud või hävinud. Nii oli Meigas mulle end eelmisel päeval toimunud Eesti disaini väljapaneku avalmisel rüütellikult kaasa pakkunud ja mina pakkumise õhinal vastu võtnud.