ERR-i töötajaid see ei puuduta ja meediaettevõtete liitu kuuluvad ettevõtteid ei huvita. Revolutsiooni päästik on kultuuriministri käes.

Enne jaani, 22. juunil ületas Eesti Ajakirjanike Liit (EAL) uudiskünnise sellega, et kultuuriminister Anneli Ott lükkas tagasi nende taotluse saada ajakirjandusele seaduslik tunnustus loomealana ning endale loomeliiduna. Vaidlus on kestnud sama kaua kui loovisikute ja loomeliitude seaduse tegemine (alates 2004) ning kardetavasti kestma ta jääb.

Esimene probleem: EAL-i suur minevik ja hõre olevik

1919. aastal 14. juunil moodustatud ajakirjanike liit on Eesti vanim loomeliit. Vanem ka kui kirjanike liit (loodud 1922. a oktoobris), mille eitav positsioon oli nüüd üheks killuks ajakirjanike loomeliiduna tunnustamise tagasilükkamisel. Nõukogude ajal taasloodud loomeliitudest oli aga EAL viimane, kes 1957. a sai loa tegevust jätkata.

Kirjanike organisatsioon on iga riigikorra ajal ja najal oma asjad ära korraldanud. Esimesel iseseisvusajal ja samuti hilisemal nõukogude perioodil hiilgavalt toiminud ajakirjanike organisatsioonile pani aga põntsu 1990ndate alul valdkonna vallutanud vaade, et ajakirjandus peab toime tulema iseseisvalt, vältides struktuurset riiklikku sekkumist loomeala korraldamisse. Valdkonna esindajana haaras ohjad kirjastajate huve esindav ajalehtede liit (EALL). Erameedias hakkas kehtima de facto ametiühingukeeld ning end ajakirjanike ametiühingu ja kutseliiduna määratlenud EAL marginaliseerus.

Mingi nominaalne positsioon saavutati vaid ERR-is – sektori ainuke kollektiivleping. Nii ongi EAL-i praegusest 9-liikmelisest juhatusest 4 ERR-i praegused töötajad ja 4 endised. Muu meedia on juhatuses esindamata.

Äriregistrile esitatud 2020. a aruande järgi on EAL-il füüsilisest isikuid liikmeid 253, kusjuures aastaga on Liit kasvanud 21 liikme võrra.

EAL-i kodulehel on Liidul liikmeid, kes on nõus nime avalikustamisega, siiski 186. EAL-i kuulumine ei peaks olema häbiasi, aga ligi veerandile liikmetest siiski on.

Kultuuriministeeriumile esitatud loomeliiduna tunnustamise taotluses on deklareeritud liikmete arv registriga võrreldes juba ca 3 korda väiksem: 88 või 73. Mõlemad pooled tõlgendavad erinevalt ka Liitu kuuluvate kirjutavate ajakirjanike arvu: Liidu arvates on neid 65 (88-st) ja ministeeriumi meelest 34 (73-st). Viimane erinevus on olulisem, kuna seaduse järgi peab kvalifitseerumiseks valitud loomealal (antud juhul siis kirjanduses) töötama üle poole taotluse esitanud ühingu liikmetest.

Teine probleem: meediaettevõtteid ei huvita loomeliit

Rohkem retoorikas riigi sekkumist tõrjunud ajalehtede liit ja tema tänane mantlipärija Eesti Meediaettevõtete Liit (EML) on siiski riigilt erameediale tuge lobistanud ja ka saanud põhiliselt kojukande subsideerimise, käibemaksusoodustuste ja nüüd ka märkimisväärse ettevõtetele jagatud palgatoetuse näol.

EML on edukalt tõrjunud oma liikmesfirmades ametiühingustumist ja eemale hoitakse ka struktuuride loomisest/taastamisest, kus täielik kontroll pole erameedia omanike käes. Näiteks ei loe, et 1925. a loodi Kultuurkapitali juurde ka ajakirjanduse sihtkapital. EML jagab koos Bonnieride perega ajakirjandusauhindu ja neile sellest piisab.

Pole teada, kas kultuuriministeerium küsis EAL-i taotluse tagasilükkamisel ka EML-i arvamust. Kuna EML pole isegi oma uudisvoos teemat puudutanud, tuleb järeldada, et neile on sellest sügavalt ükskõik. EML ise ei kvalifitseeru ju loomeliiduks kasvõi sellepärast, et tema liikmeteks pole ajakirjanikud, vaid meediaettevõtted.

Ja ehk on EML-is ka piisk rõõmu, et EAL sai riigilt ikkagi järjekordselt korvi, kuigi Tõnis Lukase ja mitmete talle eelnenud kultuuriministrite poolt oli EAL-ile justkui vilgutatud rohelist tuld. EML-i mõjujõudu ei vastustatud.

Kolmas probleem: uued suud laua taga

Kuigi 2004. aastal tehtud loovisikute ja loomeliitude seadust on möödunud 17 aasta jooksul muudetud keskmiselt kord aastas, teatas minister Ott vastuseks EAL-ile, et seadust on jälle plaanis muuta. Tänavu muudeti seadust vaid kuu ajaga (ministeerium algatas 9. märtsil, vastu võeti riigikogus 14. aprillil).

Tõenäosus, et ajakirjanikku tunnustataks järgmises ringis loovisikuna ja mõnda/mõnesid ajakirjanike organisatsioone loomeliiduna, on siiski madal.

Ajakirjanikest liikmetega organisatsioone tegutseb Eestis kümmekond – lisaks EAL-ile eraldi veel noorte ja naiste omad; kodaniku- ja uuriva ajakirjanduse omad; spordi-, filmi- ja teadusajakirjanike omad, ajakirjandusuurijate ja meediakoolitajate omad. Pole probleem, kui samalt loomealalt taotleb ja saab tunnustuse mitu ühingut.

Praeguses 17 tunnustatud loomeliidu nimekirjas ongi see pigem reegel:

• muusikas on esitajate, interpreetide ja heliloojate omad;
• teatris lavastuskunstnike, lavastajate ja dramaturgide ning näitlejate omad;
• arhitektuuris arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide omad;
• kunstis kunstnike, kunstiteadlaste, kujundusgraafikute, disainerite ja kuraatorite omad;
• tantsus balleti ning tantsukunsti ja tantsuhariduse omad.

Viimati lisati sellesse nimekirja maastikuarhitektid 2014. a ja sestpeale on uks uutele tulijatele olnud suletud. Ja see viitab probleemile küll: eriti kriisiaegsete miljonite laialijagamisel on konkurents riigi toetustele läinud varasemast teravamaks ja uusi suid laua juures näha ei soovita. EAL ise peab just rahanappust peamiseks motiiviks, miks neile seekord ära öeldi.

Suveöö unenägu

Aga kui viiruskriis raugeb, siis ilmneb varasemast veelgi teravamalt ajakirjaniku ja ajakirjanduse kui loomevaldkonna määratlemise keerukus. Üks vajalik filter on, et tunnustatud loomeliidus oleks / toetustele kvalifitseeruks siis tõepoolest ainult tegevajakirjanikud. Aga ka nende defineerimine on keeruline.

Meediafirmades (näiteks EML-i liikmesfirmades) põhikohaga töölepinguga töötajad – justkui OK, kuigi ka seal on keerukas lähi-erialade teema. Kuni toimetuse autojuhini välja, kes mõnikord võib olla ka proff valgustaja, fotograaf, tõlk või mis iganes ajakirjanikukutsega lähedalt seotud tegija.

Vabakutseliste puhul saaks rääkida ehk põhilise või minimaalpalgale vastava tulu teenimisest ajakirjanikuna (jällegi näiteks EML-i liikmesfirmades).

Kui jutt läheb aga juba blogger’itele ja podcaster’itele, siis on ju selge, et ka väljaspool peamist meediafirmade siruulatust tehakse üha rohkem ajakirjandust ja ka neil peaks olema võimalik kitsikuse korral riigi toele niisamuti nagu näiteks külmetavatel kunstnikel, kirjanikel või arhitektidel.

Ja just kusagil seal see debatt ajakirjanike loovisikuna tunnustamise üle kipubki känguma. Kuigi loodan, et eksin ja me näeme veel enne oma riigi taastamise 30. juubelit kultuuriministeeriumi eestvedamisel meediasektori rohkeid esindusorganisatsioone otsimas teid, kuidas tõsta ajakirjanikud jälle teiste loomeliitlaste tasemele. Fantastika!? Suveööl unistada aga ju ikka võib.

Artikkel ilmus esmalt autori blogis.

Allan Alaküla

Allan Alaküla on Tartu ülikooli ajalooharidusega ajakirjanik, kes täiendanud end poliitikateaduste alal Birminghami Ülikoolis ja meedia alal India Massikommunikatsiooni Instituudis. Töötanud Postimehes, Sõnumilehes, Kesknädalas jm. Ta on olnud ka Eesti Ajakirjanike Liidu esimees (2001-2004). Loe artikleid (2)