Rein Veidemann: mõeldes kirjanduse asendile eesti kultuuris…

Ekraanitõmmis filmi "Tõde ja õigus" treilerist.

…tähendab mõelda kultuurist kui teatavast ruumist, milles aegki omandab ruumi mõõtme. Sellest, mis lisandub, saab ajalugu, tahapoole kaugusesse paisuv ja seljataha jääv ruum. Mõned teosed haihtuvad unustusse, mõned läkitavad kiirgust oleviku hetkedessegi. Klassikast saavad allikad, mille kohale kummardutakse, kui kurgus kipitab kultuurijanu. Aga kõik allikadki pole ühesuurused ja -väärsed. Mõned neist asuvad kultuurikeskmele lähemal, mõned kaugemal.

Meie oma Eesti geenius, Juri Lotman tõi käibele kultuuri katusmõistena “semiosfäär” ehk tähendus- ja suhtlusruum, mis on selgelt ruumiline kategooria. Semiosfääris eristas ta keskmeid ja äärealasid. Kusjuures see, mis ääre või piiri peale jääb, ei pruugi sugugi olla määratud kaduma. Vastupidi, perifeeriast ja piiripealsusestki läkitatakse aeg-ajalt ergastavaid signaale keskme suunas. Minu eakaaslane ja kunagine kolleeg, kirjandusteadlane ja luuletaja Toomas Liiv (1946–2009) pidas Sirbis aastatel 2004–2006 “Kirjanduse kolikambri” nimelist rubriiki, millest valikut saab lugeda tema esseekogumikus “Tekst teeb oma töö” (2011, koostanud Elo Lindsalu). Liivi veerukirjutiste käsitlusviis lähtus teadmisest, et kolikambrisse pääseb igaüks ja unustatu võib alati end ilmutada. Enamgi veel, “kolikamber võib iga hetk end taaskehtestada”, kuulutas Toomas Liiv.

See asjaolu, muide, osutab kahele momendile. Esiteks, et kõik loodu või loodav on pidevas ning enamasti etteaimamatus liikumises; ja teiseks, teoste ning laiemalt võttes kogu kirjanduse asend ruumis mõjutab mitte ainult kirjandust ennast, vaid ka kultuuri tervikuna. Eesti tähendusruumi kujunemisel ja toimimisel on kirjanduse asendil olnud eksistentsiaalne ehk olemasolu määrav tähendus. Võtangi järgnevalt vaadelda eesti kirjanduse asendit Eesti ajaloos, ühiskonnas ja kunstide väljal. Viimati nimetatu puhul ei saa ma jätta viitamata prantsuse sotsioloogile Pierre Bourdieu’le (1930–2002), kes ongi tuntuks saanud kultuurivälja teooriaga. Sellel väljal moodustab kirjandus oma segmendi ning tema asend määratakse mitmesuguste ressursside (sotsiaalne, sümboolne, majanduslik, poliitiline jts) kasutuselevõtu läbi.

Liivimaa kroonika.

Eesti ajaloos endas on olnud kirjanduse (resp kroonikad) asend tähtis selle poolest, et on kõigepealt toonud nähtavale eesti keele. Tõsi küll killukeste ja fragmentidena, aga ometi, andes märku sellest, mis keeles kõneles võõrale võimule allutatud rahvas. Ajavahemikus 1224–1227 ladina keeles kirjutatud eestlaste, liivlaste ja lätlaste ristiusustamist kirjeldavast, preester Henriku “Liivimaa kroonikast” (kakskeelsena ilmunud 1982, eesti keelde tõlkinud Richard Kleis) leiame eestikeelsete isiku- ja kohanimede kõrval ka esimesed eestikeelsed väljendid “maga magamas”, “laula, laula, pappi!” ja “Taara, avita!”. Viimane oli eesti sõdalaste lahinguhüüd. Taara-nimeline jumalus juhatab selle algupärandi, skandinaavlaste äikesejumala Thori juurde. “Laulmisena” tõlgendasid aga saarlased palvetamist, kui nad üht tsistertslaste ordu pühameest Lätis Ogre jõe ääres piinasid. Episood ise on võikalt ilmekas, mistõttu olgu see näitena siinkohal taastrükitud.

Vredelant’i kastellis oli keegi tsistertslaste ordu preester Frederic Alt-Zellest, kelle oli piiskop isand paavsti volitusel võtnud evangeeliumi tööle. Ta pühitseb palmipuude pühal rohkete pisarataega issanda kannatuste müsteeriumi ja peab juuresolijaile mahedate manitsustega virgutuskõne issanda ristist, ja pühitsetud issanda ülestõusmispüha, tahtis ta oma õpilastega ja mõningate teistega laevaga alla Riiga sõita. Jõesuus tulid talle vastu saarlased, tungisid talle kallale, ja võtnud tema koos poisikesega ja mõningate liivlastega kinni, viisid oma röövlaevadega minema ja, läinud Aģe jõel kaldale, piinasid teda mitmesuguste piinadega. Kui ta nimelt taeva poole pöördunult koos oma õpilastega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: “Laula! Laula! Pappi”.

Järgnevalt täpsustabki kroonik, mida piinamise repertuaar endast kujutas. Siiski peab selle julmuse hindamisel silmas pidama, et preester Henrik vahendab siin saarlaste vangistusest pääsenud liivlaste jutustust preestri piinamisest. Talle näib oluline olnud võrrelda Fredericu hukkamist Jeesuse märtrisurmaga. Kui nüüd istuda ajamasinasse ja teha hüpe tänasesse päeva, siis kunagisest võitlushüüust on omakorda saanud palve. Kaks tuntuimat neist kõlavad lauludes “Hoia, Jumal, Eestit” (viisi autor Juhan Aavik, sõnad Leopold Raudkepilt) ning eesti laulukultuuri kullafondi arvatud Tõnis Mägi 1988. aastal kirjutatud laulus “Palve”. Võiks ju öelda, et ajaloo iroonia seisneb selles, et Mägi “Palvet” avavas ning lõpetavas fraasis “Looja, hoia Maarjamaad” on Eesti poeetiliseks sünonüümiks just seesama maa, mis ristisõja käigus pühitseti Neitsi Maarjale.

Teise kirjandusliku allikana, milles eesti keel ilmsiks tuleb, tavatsetakse nimetada Tallinna Pühavaimu kiriku diakoni Georg Mülleri “Jutlusi” (1601–1607). Mülleri 39 ladina ja alamsaksa keelenditega pikitud eestikeelsed jutlused kujutavad endast aga juba ise ajaloolist dokumenti, millest saab eesti kirja(ndus)kultuuri osis ligi kolmsada aastat hiljem. Sadakond aastat kulub teada saamiseks, et eesti keel kõlbas ka luuletamiseks. 1819. aastal kirjutab Kristjan Jaak Peterson oma kuulsa oodi “Kuu”, milles võrreldakse eesti keelt – siis veel “selle maa keel” ehk maarahva keel – “kaunisti õitseva” lõhnava mürdiga, tasa vuliseva ojakese, aga ka “taeva müristamise” ja “mere hüüdmise” võimekust omava ilminguna. Peterson küsib retooriliselt, kas niisugune keel ei vääri siis “laulu tuules, taevani tõustes üles, igavikku omale otsida”. Muidugi väärib! Ja kuidas veel!

20. sajandi algul tõstab Gustav Suits Kristjan Jaak Petersoni eesti luule sümbolkujuks ning sajand hiljem nimetab akadeemik Jaan Undusk Petersoni eesti Pindaroseks, pannes sellega aluse eesti luule parnassile. Nii on kirjakeelest saanud kirjanduskeel, kirjandusest ja eriti luulest omakorda allikas keele rikastamiseks. See edasi-tagasi-mõju kulgemine kasvatab omakorda kultuuri tervikuna, tema tähistamis- ja väljendusvõimet.

Olen paljudes artiklites käsitlenud eesti kirjandust, mis sai tuule tiibadesse 19. sajandi keskpaigas, “Perno Postimehe” ilmumisega 1857, sellele järgnenud Koidula isamaaluule ja Kreutzwaldi eeposega “Kalevipoeg”, kui eesti kultuuri gravitatsiooni jõudu. Luule sai lauluks juba esimesel üldlaulupeol 1869 Koidula “Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani” läbi ning Jannseni mugandusena “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” – ning on sealt peale kuni tänaseni lugematute laulude allikaks. Me näeme selles ülekandes kirjanduse keskset rolli rahvuslikus identiteediloomes, aga ka eneseteadvuse kõigutamatus kestmises riigikaotuse ja allaheidetuse aastakümnetel. Hando Runneli uusisamaaline luule, Viivi Luige, Mats Traadi, Heino Kiige, Jaan Krossi jpt (lähi)ajalooline proosa, Jaan Kruusvalli näidendid, aga ka maailmale avatud modernne tekstilooming (Mati Unt, Enn Vetemaa, Arvo Valton) on andnud tagantjärele põhjust iseloomustada möödunud sajandi viimaseid kümnendeid eesti kultuuris kui vastupanukultuuri.

Eesti kirjanduse asend ühiskonnas avaldub aga kõigepealt selle kaudu, et kirjanduses peegelduvad ühiskonna arengukeerud.

Meil tarvitseb sellega seoses mõelda vaid Eduard Vilde ajaloolisele triloogiale, aga veel enam romaanidele “Külmale maale” ja “Mäeküla piimamees”, näidenditele “Pisuhänd” ja “Tabamata ime”. Ja muidugi on Anton Hansen Tammsaare pentaloogia “Tõde ja õigus” võetav eesti ühiskonna arenguromaanina, eesti metonüümiana 19. sajandi talude päriseks ostmise ajast kuni iseseisva riigi kaotamiseni 1940.

Romaan kui ühiskonna parafraas, metonüümia või mõnes muus kujundlikus vormis (maagiline realism, grotesk vms) esitatud elu- ja ühiskonna jäljend – nii on see eesti kirjanduseski kestnud tänaseni. Aga on veel üks ruumiosa või pind, mille kaudu kirjandus oma asendit ühiskonnas kehtestab. Ja nimelt – kirjandus on ühiskonna sideaine. See ilmutab end ühises lugemiskogemuses, mis algab juba koolist ning jätkub suurteoste tunnustamisega (iga-aastased kultuurkapitali ja teiste kirjanduspreemiate laureaadid). Keskset rolli etendavad siin raamatukogud kui kirjanduse ja lugejaskonna avalikud kohtumispaigad, ent ka üleminekuruumid, koridorid lugejatest raamatuteni. Kaasajal, sisenenuna infoajastusse, on need “koridorid” saanud uue nime – “platvormid”. Ja suur osa kirjandusest on liikunudki uutele platvormidele – lugeritesse ja veebi. See omakorda on esitanud väljakutse mitte ainult ühiskonna, vaid ka selle ühe osa, lugeva ühiskonna (lugejaskonna) ümbermääratlemiseks. Ent see nõuaks juba omaette esseed.

Siiski tahaksin osutada, et ühislugemise kui “sideaine” kõrval toimivad sidustajana ka kirjandusest argikeelde üle kandunud lausungid. Ülalpool sai juba nimetatud keeles fraseologismi staatuse omandanud lausungeid “laula, laula, pappi” ja “kas siis selle maa keel”. Lisada võiks veel kümneid, aga piirdun niisugustega nagu “aga ükskord algab aega” (Friedrich Reinhold Kreutzwald “Kalevipoeg”); “kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”, “edasi, Kentuki lõvid!” (Oskar Luts “Kevade”); “Jaak, kurat, jalad põhjas” (Juhan Liiv “Peipsi peal”); “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” (Anton H. Tammsaare “Tõde ja õigus”). Nende lausungite omapära seisneb selles, et nad elavad oma elu lahus teosest endast. Neist on saanud kõnekäänud. Kui inimesed isekeskis vestluses neid kasutavad, siis toimivad lausungid otsekui paroolid. Me tunneme üksteise ära n-ö poolelt sõnalt, nagu ka selle, mida lausungiga öelda tahetakse. Need, kes võtavad külastada Lääne-Virumaal Kadrinat, leiavad sealse keskkooli kõrvalt 1994. aastal püstitatud auasamba eesti keelele. Kivirahnule on raiutud lause “Sõna seob”. Võimatu on leida sobivaimat deviisi eesti kirjanduse asendilegi ühiskonnas.

Mis aga puutub kirjanduse asendisse kujutavate kunstide suhtes, siis siin toimib kirjandus allika- või töötlemis-, edasiarendus- ja tõlgendusalusena. Kirjandus võib olla kõigepealt iseenda allikaks pastiššide ja paroodiate näol. Üks säravamaid paroodiaid, mida olen lugenud, on Enn Vetemaa (1936–2017) “Kalevipoja mälestused” (1971, raamatuna 1985, 2. trükk 2001). Või võtkem Mati Undi (1944–2005) näidendid “Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984) või “Huntluts” (1999) – mõlemad vaimukad klassikute “töötlused”. Unt on oma esikteosegi “Hüvasti, kollane kass” (1964) n-ö teises võtmes ümber kirjutanud (“Tere, kollane kass”, 1992). Aga meie oma kaasajast on eesti kirjandusklassikast meeldejäävaid pastišše kirjutanud Andrus Kivirähk. Uut kirjandusajastut alustanud Kivirähki peateos “Rehepapp” (2000) hüperboliseerib ja parodeerib hiilgavalt eesti rahvaluulest pärit tegelast ning tema ümber keerlevat talupojaelu.

Kujutavasse kunsti jõuavad kirjanduslikud süžeed ja tegelased kõigepealt raamatute illustratsioonide kaudu. Arvan, et kaks mu lapsepõlve suuremat lugemiselamust, 1951. aastal ilmunud Fr. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1. trükk oli ilmunud juba 1866, minu loetud raamat oli 5. trükk, mille oli illustreerinud Günther Reindorff) ja Juhan Kunderi “Imelik peegel” (1953, kujundaja Felix Valdvere) võlgnevad teksti saatnud piltidele. Need ei olnud lihtsalt illustratsioonid, vaid omaette kunstiteosed. Meil on võimatu ette kujutada eesti maaliloomingut ja skulptuuri, ilma et me leiaks sealt kirjanduslikke sündmusi või tegelasi. Seesama kehtib ka heliloomingu kohta, alates lühivormidest ja lõpetades balletiga. Lisandunud uus kunstimeedium, eesti filmikunst alustas kirjandusteoste ekraniseerimisest. Pole meediumi süü, et Eestis avas selle Hans Leberechti stalinistliku doktriini põhjal kirjutatud jutustusest tehtud film “Valgus Koordis” (1951). Aga juba näiteks Paul Kuusbergi romaani “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) ekraniseering “Mis juhtus Andres Lapeteusega” (režissöör Grigori Kromanov) (1966) oli ja on tänagi järele vaadatavalt võetav arvestatava kunstiteosena. Ja siis saabub 1969 ning Arvo Kruusemendi lavastatud Oskar Lutsu “Kevade” – eesti kõigi aegade vaadatuim ning kogu filmikunsti tippu esindav teos. Vahest küünib samasuguse ikoonilisuse tasemele ka noore režissööri ja stsenaristi Tanel Toomi käe all valminud ning 20. veebruaril 2019 esilinastunud “Tõde ja õigus”.

Eesti kirjanduses on veel palju süžeid ja tegelasi, mis leiaksid võimenduse või koguni uue hingamise läbi teiste kunstiliikide. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Ning kuigi lähtekohaks võib olla kirjandusteos, omandab selle “töötlus” iseseisva staatuse eesti kultuuris.

Milliseks on kujunenud kirjanduse asend tänases eesti kultuuris? Nimetuste, žanrite (luule, novell ja romaan) ning liikide (memuaristika, krimikirjandus, lastekirjandus jne) poolest see õitseb ja kasvab. Ent on põhjust muretsemisekski. Kooli lugemisvaras on kirjandusklassika marginaliseerunud. Niisamuti on kokku tõmbunud kirjanduse (lugemise ja tõlgendamise) õpetamine gümnaasiumiastmes ja kõrgkoolides. Ühiskonna ja kultuuri multimeediastumine tähendab seda, et kirjandus on sunnitud üha enam ja enam tarvitama piltlikult öeldes jalapikendusena karkusid (lugeja teab ju tsirkusest laenatud lapsepõlve harrastust!), paistmaks silma teiste meediumite hulgas. Kirjanduse kohta ja asendit kultuuris võib üha enam mõjutama hakata müügimehelik käitumine, korruptiivne auhindamispoliitika või meediatrikitamine, iseäranis sotsiaalmeedias.

Keeleliselt suurtes kultuurides, kus igal aastal ilmub tuhandeid luule- ja proosateoseid, pole kirjanduse asend olnud kunagi selline nagu väikestes keeltes. Kui uue aastatuhande algul külastasin Islandit, siis ei jõudnud ära imestada, et kolmesaja kuuekümne tuhandelises keelekogukonnas on iga kümnes – noh, ma liialdan –, aga küllap iga sajas islandlane vähemal või suuremal määral kirjanik. Ja et kõik loevad eeskätt omaenda ja alles seejärel islandi keelde tõlgitud kirjandust. Ja et islandlastel on oma nobelistki Halldór Laxnessi (1902–1988) näol. Kui aga lugeda islandi saagasid, millest kolm on Arvo Alas (1943–2007) ka eesti keelde tõlkinud, siis mõistad, kuidas väikegi rahvas võib suureks saada ja olla suur. Et paned oma elu ja ajaloo keelekujunditesse ning eladki keset neid otsekui mälukosmoses, ruumis keset igavikku.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (63)