Gambrinuse poe ja blogi pidaja, mitte-õllesõpradele ja ka õllesõpradele rohkem politoloogina tuntud Karmo Tüür (53) on Eesti parim õllekriitik: asjatundlik, aga lopsaka, mahlaka sulega. Õllekriitik ei saa ju olla kuiv. Me räägime üüber rüüpest, mis ei ole ju lihtsalt mingi “võtan palavaga külma originaali”, vaid on kultuur, kus on Eestis viimastel aastatel toimunud revolutsioon. Aga nüüd, pokaalivarred pihku ja… enne ikka tasub mõelda, mida sinna valada.
Käsitööõlle kultuur, isegi buum on meil lahvatanud. Praegu ei kujuta õllesõbrad elu sellise valikuta ette. Ometi on see alles üsna uus asi, kõigest mõni aasta. Millal ja kuidas käsitööõlu Eesti letile ja lauale jõudis?
Nimetada seda nähtust uueks saab vaid tinglikult, kui võtta stardipunktiks aastatuhandete pikkune õllepruulimise ajalugu. Tegelikult võib väita isegi vastupidi, nii umbes seitse aastat tagasi Eestisse jõudnud niinimetatud õllerevolutsioon viis meid lähemale kunagisele normaalsusele, kui pisikesi pruulikodasid oli palju ning igaüks tegi omanäolist õlut. Pigem võib ebanormaalsuseks pidada vahepealset perioodi, kui turumoonutuste tõttu jäi meil siin Eestis alles kaks ja pool suuremat tootjat ning ka mujal maailmas tegid võidukäiku suurtootmised.