Katrin Pauts. “Gulliveri õhulaev”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm.

Teise korruse panoraamaknast terendas muuseumi kõige popim atraktsioon Gulliveri õhulaev. Puust tsepeliin rippus hoone mitmetasandilise katuse kohal. Avasin katusele viiva ukse. 

Talve lahkumine andis endast teada vaevutabatavate märkide näol nagu üleöö heledamaks tõmbunud jõevesi, koertesalongi vaateaknale ilmunud uued pastelsetes toonides dekoratsioonid ning võõra lauluga lind, keda kuulsin oma kodupuiesteel esimest korda. Läksin poodi ja ostsin North Face’i jope, kuna viimasel ajal näen igal öösel unes, et olen teel Džomolungma tippu. Mõnel ööl näen puude ja roheluseta elutu mäe otsas hukkunud alpinistide luitunud luust nägusid, vahel ka vaime, kes võivad võtta lumivalge hobuse kuju. Tavaliselt näen lihtsalt kõikjalolevat kiiskavat heledust, mis mu laugudest läbi tungib. Ärgates on mul tunne, et täna tõotab lõpuks tulla teistmoodi päev. Iga päev veab see tunne mind alt.

“Lähen ekspeditsioonile,” kuulutasin jopet kilekotti toppivale müüjale, kes seepeale kõhklevalt naeratades noogutas. “Teil on kindlasti väga huvitav elu,” leidis ta viimaks sobiva kommentaari. Kiitsin innukalt, et nii on. Võin olla lihtne juuksur, aga vahel tuleb ette päevi, kus tahaksin olla natuke eriline. “Järgmine!” hõikas müüja minust mööda, et ma ei kukuks oma ekspeditsioonist pikemalt jahuma. Poest erutusest pisut higisena väljunud, toetasin koti pärna alla pingile ning panin uue jope selga. Imetlesin end aknapeegelduselt ning jalutasin palju reipamalt üle silla Holešovice poole.