Ave Taavet. “Soojuspumpade müüja”. Novell

Foto: Shutterstock.com

Peale „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“ ilmunud Milan Kundera raamatu „Veidrad armastuslood“ ilmumist sai raamatupood Puänt inspiratsiooni korraldada novellikonkurss „Minu veider armastuslugu“. Oodatud olid nii tõsielulised kui ka fantastilised novellid. Lood, mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi. Värskelt ilmunud novellikogu “Armastus pärast ja teisi lugusid” sisaldabki paremaid konkursile saadetud lugusid. Pakume tutvumiseks ühte novelli.

Soojuspumpade müüja

Jätkusuutlikud küttesüsteemilahendused on üks kummitavamaid küsimusi eestlaste peas. Meie niiske ja boreaalne kliima hingab kodanikele pidevalt kuklasse. Rõsked Läänemere tuulepuhangud tekitavad paranoilise tunde, nagu jälitaks sind tänaval väike kuri hüljes. Eri põlvkondade poolt läbi proovitud küttelahendused peegeldavad hästi selle õnnetu maa ajalugu. Romantilised pragisevad ahjud, mis vanasti sajanditeks hoonetesse sisse ehitati, olid loodud kestma ning andsid hea hoolitsuse korral sooja mitmele põlvkonnale. Siis aga tuli suur katkestus – nõukogude keskküte. Kõigile võrdselt, plaani järgi, kütteperioodi mõlemast otsast aina lühemaks näpistades. Sisekliimat ja toatemperatuuri reguleeris nähtamatu majavalitseja karm käsi. Õnneks on tänapäeva inimene valikutes taas vaba ja kontrollib ise oma küttekehasid. Selleks aga, et Vaba Inimene kergemini õigele teele astuks, on ametisse seatud tema – soojuspumpade müüja.

Selliseid ühtaegu keerulisi ja hapraid mõtteid mõlgutas Linda tööle rutates. Jah, ta oli soojuspumpade müüja. See ei olnud just kõige põnevam amet, kuid polnud ka põhjust kurta – tõi leiva lauale ja pakkus heitlikel aegadel vajalikku stabiilsust. Firma OÜ Sinusoe kontor asus Paldiski maanteel. Pisikesel heledal büroopinnal, mille maast laeni akende tagant vilksatasid mööda inimesed, masinad ja epohhid, kuid OÜ Sinusoe töötajatesse see ei puutunud, nemad müüsid igavikulist kraami – masinaid, mis pumpavad soojust.

Kummalisel kombel oli kontor ise alailma pisut jahe. Küll koonerdati küttega, küll õhkasid kogu seina katvad klaasaknad vähesegi ruumis peituva soojuse kilulinna külmale tänavale. Pidev ja lõppematu oli see võitlus inimese ja looduse vahel, kus kumbki soojuse tekinatukest enese peale sikutas. Teisalt avaldas kontori temperatuur enam kui positiivset mõju firma läbimüügile – aitas klientidega suhestuda.

Linda tõstis telefonitoru, hingas sügavalt sisse ja valis numbri. Päeva esimene kõne nõudis alati teatavat eneseületust. Võõra inimese kõnetamine, tema ellu sekkumine jutuga soojuspumpade kütteefektiivsusest eeldas väga täpset tonaalsust, et esmasest enesetutvustusest kaugemale jõuda. Eriti esmaspäevahommikuti, mil inimeste mõtteid täitsid kõikvõimalikud muud mured kui see, millist soojuspumpa eelistada.

“Halloo?” kostis torust läbi lõkkepraginat meenutava krabina pisut pahur mehehääl.

“Tere, helistan teile firmast OÜ Sinusoe. Kas teil on hetk aega rääkida? Millist soojuslahendust kasutate teie?” hüüdis Linda reipa häälega torusse. Piisavalt kiiresti, et vastuvõtja ei jõuaks toru hargile visata.

Tekkis ebamugavalt pikk paus.

“On ikka aega,” tunnistas mees teises otsas vastumeelselt. Linda hingas kergendatult – kui inimene ei suuda nende esimeste hetkede jooksul hädavalet välja mõelda, siis on lootust, et ta alistub ka muude vankumatute faktide ja argumentatsiooni ees.

“Väga meeldiv! Minu nimi on Linda. Kuidas on teie nimi, härra – – ?”

“Valdek.”

“Valdek. Imeline. Jõuline, tugev, aus eesti nimi. Niisiis – millist soojuslahendust kasutate hetkel teie?”

“Ahiküte on mul,” jätkas mehehääl tõrksalt.

Linda vangutas otse kuuldavalt pead. “Ahiküte on nüüd küll ajast ja arust! Puu hind tõuseb otse mürinal!”

“Mis see hind nüüd, mul on omal metsatukk olemas,” vastas hääl pahuralt, “Väino veab paari viinapudeli eest välja, mis tarvis.”

“Aga mõelge siis keskkondlikule aspektile. Mõelge lastele! Kas teil ei ole kahju, kui nad aastate pärast peaksid teie talukoha üle võtma ja selle asemel et koduses metsatukas marjul ja seenel käia, ootab neid ees vaid trööstitu raielank. Õhksoojuspumbaga võite oma ahikütte vajadusi minimeerida.”

“Mul ei ole lapsi,” vastas Valdek järsult. “Või noh, üks plikatirts on, aga teda pole enam aastaid näinud. Tõmbas Londonisse ära ja nüüd ei teagi, on tal hing sees või mitte.”

“Ah soo.” Linda vaikis hetkeks. “Mul on kurb kuulda, et olete oma järglastega sideme kaotanud, kuid ärge alahinnake sooja toa külgetõmbejõudu. Tasakaalustatud sisekliima võib teie tütregi sealt rõskest ja nõgisest Londonist tagasi kodusesse hubasusse tuua.”

“Ei usu. Ega ma ei ootakski teda siia. Tolkneks ainult jalus,” arvas Valdek. “Minu poolest mingu kogu mets ahjukütteks, kui vaid kirstulaudadeks paar kuuske kasvama jääb.”

“No hästi, ilmselgelt ei puutu Eesti metsade hävimine teisse,” vastas Linda juba kerge ärritusega, “kuid mõelge siis rahalisele aspektile – kaasaegne soojuspump teenib end tasa paari-kolme aastaga, olenevalt küttekoormusest. Vabaks jäänud rahaga…” Siinkohal Linda takerdus. Jah, mida saaks Valdeku-sugune juurikas “vabaks jäänud rahaga” teha? Parimal juhul on tema kodukohas vaid üks A&O kauplus, mis pillavaid väljaminekuid just ei soodusta.

“Vabaks jäänud rahaga saate oma südamedaami kohvile kutsuda,” lõpetas Linda siiski võidukalt. Romantikale rõhumine töötas peaaegu alati. Müügimehe taktika keskne küsimus ongi ju see, kuidas tehnilised ja majanduslikud parameetrid inimhinge keelde ümber tõlkida.

“Mul ei ole südamedaami,” vastas Valdek mitte väga üllatuslikult. “Eit oli, aga praegu pole eite kah.”

“Teie… tütre ema?” täpsustas Linda, et oma potentsiaalse kliendi kohta pisutki rohkem teada saada.

“Ei, eit,” vastas Valdek lühidalt. Linda tundis endal kolleegide küsivaid pilke. Pikale veninud sissejuhatus oleks juba ammu pidanud konkreetsete kokkulepeteni jõudma. Selle asemel paiskas Linda telefonitorusse mingeid totravõitu küsimusi. Enam ei saanud ta alla anda. Enda ja inimkonna hüvanguks pidi ta sellele napisõnalisele, üksildasele ja pahurale vanamehenässile soojuspumba maha müüma.

“Mul on kurb kuulda, et teie… Eit on lahkunud. Eks ole iga inimene omamoodi soojuspump – külm õhk sisse, soe välja. Ja ei panegi me tema puudumist enne tähele, kui mõni väike rike selle töö ühel päeval seiskab. Alles siis tunneme, kuidas temperatuur meie ümber langeb ning külm sõrmeotstest ja varba vahelt sisse poeb.”

“Sa võrdled minu eite soojuspumbaga?” küsis Valdek üle.

“No ei… see tähendab, jah. Aga sugugi mitte halvas mõttes!” parandas Linda ennast segaduses. “Ma mõistan, et ta oli teie elu kese ja armastuse allikas. Ja armastus, mis see muud ikka on kui soojus.”

“Jah, see on küll ilusti öeldud,” leebus Valdek pisut. “Aga minu eit ei olnud mingi pussakas soojuspump, vaid korralik Lõuna-Eesti savist soemüür. Sihuke, mille vastu surudes valgusid sul kõik luud-liikmed nagu sulatina täis. Kõigepealt sõrmeotsad, siis abaluud, nimmeluud ja niimoodi ülevalt alla, kuni päkkadeni välja. Uh, kus tema alles huugas! See elav ja hingav soemüür, mille vastu oma selga jahedatel sügisõhtutel suruda, see on ikka kõikse õigem küttelahendus!” Ja Valdek kraaksus paar silpi naerda.

Linda tõstis silmad ripp-plaatidest kontorilae poole nagu pastor kirikus: “Üürike on inimese elu siin maa peal, kuid on ressursse, mis end iial ei ammenda. Soojuspump ammutab energiat õhust, veest või maapinnast, mis kõik on taastuvad maavarad…”

“Taastuvaid maavarasid pole olemas!” põrutas Valdek. “Või veel! Arvasin minagi, et iga pai, iga puudutus ja lahke sõna, mille eit minu suunas lendu lasi, on sama iseenesestmõistetav ja igavene kui päikesepaiste või puju karjamaal. Vaat meie vahel särtsus tõeline roheenergia – üks lükkas teise käima ja siis surisesime terve päeva mõnusasti. Nagu üks igavene liikur! He-he-hee.”

Lindal oli seda juttu juba pisut piinlik kuulata.

“Aga see oli enne!” jätkas Valdek. “Nüüd on ta läinud. Nii et ärge tulge mulle siin rääkima taastuvatest maavaradest ja igikestvatest ressurssidest. Teile võib jah niimoodi tunduda, teie olete veel noor! Aga ainuke ressurss, mis siin ilmas iialgi ei ammendu, on tühjus!”

“Siis ongi ehk õige aeg täita see tühjus soojuspumba nelinurkse kastiga!” pakkus Linda reipalt. “Meie firma OÜ Sinusoe pakub mitmesugustes mõõtudes soojuspumpasid väga erinevatele tühjustele.”

“Tean ma neid teie soojuspumpasid!” hüüdis Valdek sõjakalt. “Oskaril oli linnamajas säärane. Üleval elutoa nurgas. Kähises sealt külaliste peale sooja hingeõhku nagu tiisikerihaige. Ela või ole siis sellisega!”

“Uuema põlvkonna õhksoojuspumbad on juba väga vaiksed,” nurrus Linda. “Te ei pane neid rohkem tähele kui tuppa pugenud kassipoega. Ainult külje all on vahel selline mõnus soe tunne.”

“Mul ei ole vaja eidest jäänud tühjust kassipoegadega täita! Ennemini vahin otse ahjusuu irvitavasse musta auku. Imetlen soemüürist pudenenud krohvitükke ja seilan kahhelkivipragudest maakaartidel. Ma ei taha tema puudumist eitada, veel vähem unustada.”

“Mida te siis õieti tahate?” küsis Linda teravalt, unustades hetkeks, et tema on siin see, kes peab pakkumisi tegema ja soove aimama.

“Kõige parema meelega tahaksin ma, et eit tagasi tuleks,” käratas Valdek. Ja tõmbas vilinal hinge. “Nüüd tahan ma aga ainult rahu.”

“Rahu ja… soojust?” pakkus Linda optimistlikult.

“Kerige põrgusse oma soojusega!” urahtas Valdek. “Seal osatakse ehk teie pakkumist paremini hinnata. Paljukest ühele üksikule vanamehele vaja ongi? Hea, kui saan veel sokid, trussikud ja maikad sinna seina äärde kuivama seada, nii et suurem niiskus neist mõne päevaga välja imbuks.”

“Ahaa… nii et teie küttesüsteem ei salvesta just eriti hästi sooja?” uuris Linda murelikult. “Soe imbub majast kiiresti välja? No see raskendab muidugi pisut ka soojuspumba tööd, kuid usun siiski, et leiame koos just teile sobiva lahenduse. Milline on teie hoone soojustus ja energiasalvestusvõime? Kas peale nimetatud katkise soemüüri on teie majapidamises veel mingeid, n-ö soojakonservaatoreid?”

“Ma ise olen üks suur konserv!” nentis Valdek nukralt. “Kui eit veel oli, siis kogusin ma endasse tema soojust otse turbasambla ahnusega. Ja nüüd, mil üksi jäin, tahaksin kõik hingepraodki taku ja nartsudega kinni toppida, et midagi sellest soojusest ilmaaegu välja ei immitseks.”

“Aga maja, härra Valdek! Kuidas teie maja soojapidavusega on?” püüdis Linda meeleheitlikult juttu eidest eemale juhtida.

Valdek nuuksatas: “Külm on.”

Lindal hakkas vanamehest täitsa kahju.

“Kas teate, minu soemüür on ka täitsa katki,” teatas ta äkki usalduslikult. “See elav ja hingav soemüür, nagu te väljendasite, selg, mille vastu end toetada – see on läinud. Lõhki kütsin, ei osanud hoida. Kuumemaks, aina kuumemaks tahtsin armastuse ahju kütta. Või kes teab, võib-olla ei olnudki see armastus, kuid sooja andis ta ometi.”

Ta vaikis hetke, mõtles, kas jätkata, kuid südamepuistamises võõrale vanamehele oli ka omajagu kergendustunnet: “Siis paigaldasingi omale õhksoojuspumba, mis tagab stabiilse sisekliima aasta ringi. Lõpuks on see ju kõik, mida üks inimene vajab. Kas pole nii, härra Valdek? Stabiilne sisekliima. Ja minust sai õhksoojuspumpade müügimees. Õhuparisnik, kui soovite.”

Linda naeris lühikest kuiva naeru.

“Ma olen küll noor, kuid võtke mu nõu kuulda, härra Valdek. Meie kliima on heitlik, kuid soojuspump annab igale majale sõltumatuse loodusjõududest. Maja on inimese mudel. Kui selles on vaid üks lõhki köetud ahi ja leige soemüür, siis on ka meie tunded madalad ja alalhoidlikud. Üksikute harvade kuumahoogudega. Kui aga eluaseme sisekliimaga on kõik korras, siis tõuseb inimenegi oma madalatest tungidest kõrgemale.”

Mõned minutid edastas telefonioperaator vaid vaikust.

Lõpuks küsis Valdek pelglikult: “Arvate?”

“Ma olen selles veendunud,” kinnitas Linda.

“Jah, tõsi ta on, stabiilne sisekliima – või kuidas te seda ütlesitegi – on vist parim, mida elult tahta. Kui te arvate, et see pumbasusser mulle rahuliku vanaduspõlve suudab tagada, siis lööme pealegi käed.”

“Nii et oleme paigalduses kokku leppinud?” küsis Linda võidukalt.

“Siiski, üks hetk! Ma pean eidelt üle küsima,” arvas Valdek.

Nüüd oli Linda kord üllatuda: “Ma sain aru, et teie… ee… kaaslane on surnud?!”

“No kus ta siis surnud on! Kadus lihtsalt mõneks päevaks linna sugulastele külla. Mina jäin maale maja valvama.”

“Ah soo… teie eit läks linna,” kordas Linda mehaaniliselt.

“Jah! Ma olen juba kolmandat päeva puhta üksi,” oigas Valdek.

Linda kuulis, kuidas vanamees teises otsas nina luristas.

“Vähemalt helistasite teiegi, hea preili, sai pisut meelt lahutada ja eidekest meenutada.”

Linda tundis end petetult. Kui Valdek tõesti leskmees oleks olnud, võinuks talle veel andeks anda, et ta vestluspartnerit enese huvides ära kasutab. Aga eit on ju elus! Tuleb varsti linnast, tõmbavad teineteist käima ja muudkui surisevad seal mõnusasti. Seda ei suutnud Linda vanamehele andestada. Kui mitu soojuspumpa ta selle aja jooksul tegelikele abivajajatele maha müüa oleks võinud?!

“Hallo, preili? Preili, olete te veel seal?” kõlas torust Valdeku nõutu hääl.

Linda virutas toru hargile – Valdeku küttelahendusega oli kõik kadestamisväärselt korras.