Lauri Räpp: kevadise päikese käes sätendav Tartu

Hoidkem oma ninad alati päikese poole, nii et ei morjenda tolm ega ilm! Foto: Shutterstock

Värvid kevadise päikese käes sätendavas Tartus on erakordselt ilusad. Pargiroheline on rohelisem ja erksad toonid eredamad kui muidu. Võhivõõrad naeratused, omade käeviiped. Kohvitasside kõlksatused ja neis tiirlevate lusikate laul. Päris elu, päris inimesed. Elu kui filmis.

Ometi on just päikesevalgus see, mis toob nähtavale ka tolmu. Linnatänavate ja kruusateede kohal, kevadõhus ja elus. Vahel ka inimestes. Viimane on küll kujund, aga ometi. Ühelt poolt möllavad kevaditi hormoonid. Fookusesse jääb ilu, mis vaataja silmis, ja muu hägustub. Teisalt märgatakse jälle asju, mida muidu ei osatud tähele panna. Näiteks neid säravate hambaridade taha peitunud katkiseid naeratusi. Ega neid polegi ju lihtne märgata ja pole aega. On ju kiirus märksõnaks, mis järjest enam elu defineerib.

Vahel näib, et isegi loodus kiirustab meiega kaasa. Nagu mailumi, mis tuli ja sulas silme ees. Niisamuti haihtuvad me silme ees igavikku mõned elud, mille õlgadele laotunud raskust me ei oska õigel ajal tähele panna. Samas pole ka mingi saladus, et meil on kombeks oma muresid ridade vahele peita. Nii me ei märkagi, et mõni süda peksleb kogu ihu ja hingega elatud elule liiga kiiresti kaasa. Kummaline, et just nende ridade kirjutamise ajal jõudis minuni uudis, et üht Tartu linnakirjanikku (ja minu kadunud venna paralleelklassikaaslast) pole enam…

Päev enne kurba uudist saatsin teele oma panuse ühte heategevusprojekti – raamatusse, mis on toeks lähedase kaotanud inimestele. Kaante vahele kogutakse kogemused, kuidas keegi on kaotuse ja leinaga toime tulnud. Kirjutasin selle tarbeks oma loo ja kaheksa lootustandva, positiivse alatooniga sõnumit.

Kõik see viib mu mõtted ikka ja jälle selle lihtsa tõeni, mida kõik teavad ja ometi unustavad. Hindame aega, mis antud. Kümme kiusule ja kiunule kulutatud minutit on tohutu raiskamine. Seevastu kümme minutit naeru on hindamatu väärtusega. Needsamad kümme minutit ei kesta kummalgi juhul igavesti. Küll aga võivad nad igavesti pikana näida. Millistes igavikulistes minutites me oma elu veeta soovime? Tegelikult pole ju selles mingit küsimust, onju. Njah. Kui üks täiesti lihtne, tavaline inimene, nagu mina või sina, suudab end kätte võtta ja teha teiste inimeste heaks midagi, ükskõik mida, ilma igasugu omakasu silmas pidamata, siis suudab seda igaüks. Nii suudame me kõik teha elus rohkem, kui oleme võimelised.

Aga elu ise ja aastaajad kulgevad ikka omasoodu. Suvi tuleb Tartusse niikuinii. Kus ta pääseb. Selline on loodusseadus, milles keegi ei kahtle ja mida ei saa muuta. Tartu suvi pole enam ammu mingi provintsi vaikelu. Linnas, mida võib määratleda ülikooli ja Emajõe kaudu, keeb elu nagu suures supikatlas. Katel on siinkohal üsna asjakohane sõna. On ju Tartu kui üks suur katel. Selle põhjas tuksub linnasüda, millest jookseb tuiksoonena läbi jõgi. Ja just selles, et Emajõgi ja linn on teineteist taas leidnud, peitub üks põhjus, miks suvine Tartu on taas ellu ärganud.

Kõik need jõekohvikud, kallasrajad, jõele avanevad (vaate)platvormid. Delta keskus, selle jõekaldale laskuvad trepiastmed ja sealsed suvekontserdid. Isegi palju kära tekitanud Autovabaduse puiestee laieneb sel suvel otsapidi Emajõele. Käesoleva aasta seitsmenda kuu üheksandal päeval ankurdab end Atlantise hoone ja jõekohvikute vahelisele alale Lodjakojale kuuluv Koit. Kunagine liivapraam, mille lastiks seekord nimekad pillimehed ansamblist Led R, Otsa kooli bändiliikmed ja kes teab, ehk mõni üllatusesinejagi.

Rõõm tõdeda, et saan Emajõelinna ajaloos esimese tõelise jõerocki korraldamisel koos rockooper “Johnny” tiimi, Tiigi Seltsimaja, Lodjakoja ja Linnaga oma õla alla panna. Kes teab, ehk on Emajõe rock tulnud selleks, et jääda. See selleks. Oluline, et Tartu suvi on Elus. Kes mu juttu ei usu, siis minge ükskõik millisel suveõhtul südalinna jõekohvikute juurde jalutama. Minge, veenduge ja öelge siis, et suvises Tartu südalinnas pole rahvast. Ja mitte ainult seal. Linnaelu pulbitseb ka Raeplatsil ja Rüütli ning Küüni tänaval. Rääkimata Aparaaditehase hoovist.

Meenutagem siinkohal eelmise ja möödunud suvede sündmusi. Tartu oma zeto Jalmar Vabarna eestvedamisel sündinud festival Folk Rokib Tartus. Rüütli risti kontserdid, mis tekitasid tunde, justkui oleks keset suve sattunud mõnda lõunamaa temperamentse tänavaeluga linna. Lisaks kõik need Tartuffid ja Hansapäevad, Rally Estonia ja Emajõe festival, Tartu toidu- ja veinifestival ja mis kõik veel. Rõõm on tõdeda, et käesoleva suve augustis ärkab uuele elule ka Tartu Laululava, kus etendub suve säravaim muusikalavastus rockooper “Johnny”. Laval on Eesti tippnäitlejad ja legendaarne Olav Ehala ning ansambel Ruja liikmed, kes tõenäoliselt sellises koosseisus viimast korda laval. Ma siiralt usun, et see väike ime saab tõeks ja tuleb soe ning sündmusterikas ja vaba suvi. Vähemalt kollased liblikad nii mulle ennustasid.

Kuna kiired imed mööduvad ruttu, aeglased jäävad märkamatuks, siis on just aeglase kiirustamise linn Tartu imede nautimiseks parim paik. Tulge meile külla või siia päriselt elama ja ärge unustage tunda rõõmu asjadest, mis pole ostetavad. Hoidkem oma ninad alati päikese poole, nii et ei morjenda tolm ega ilm.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (26)