Laman migreeniga voodis. Teises toas seina taga on pojal kitarriõpetajaga virtuaaltund. Metronoom tiksub. Igasugune pulseeriv heli põhjustab praeguses seisus kohutavaid kannatusi. Aknakardina vahelt langev ere kevadine päikesekiir mõjub hetkel kui mõni eriti tõhus keskaegne piinariist. Rääkimata kellegi sammuastetest. „Tümp-tümp“, kostuvad kassikäpad trepimademelt. Justkui halvas anekdoodis.
Ei tea kas tänu kõrvaltoas veerevale taktilisele helile või millelegi muule, aga läbi oma ähmase peavalulise pilgu hakkan järsku mõtlema rütmi peale. Elurütmi, ajarütmi, elu kulgemise ja -voolu peale. Mida teeb meiega rütm, kuidas meid mõjutab, kuidas paneb suhestuma ümbruse ja oma tunnetega?
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (38)
