Nõustajana puutun kokku inimeste erinevate probleemidega. Üks minu erialaseid baasuskumusi on, et aitamine algab mõistmisest. See tähendab, et kui nõustaja teab näiteks, kuidas tekib ja areneb konflikt, on tal tüllisattunut kergem mõista. Kui nõustaja teab läbipõlemise mehhanisme, saab ta paremini üle piiri läinule toeks olla.
Inimese hingeelu on keerulisem ja probleemid mitmekesisemad, kui mistahes seletus neid iial hõlmata suudab. Maailmas on kaks suurt psüühikahäirete klassifikatsiooni. Üks Ameerika DSM ja teine Maailma Terviseorganisatsiooni RHK. Inimeste probleemid on alati mitmekesisemad kui mistahes diagnostikavahend kirjeldada suudab. Mõningaid nõustamispraktikas ilmnevaid omanäolisi probleeme käsitletakse erialastes artiklites ja nendest saavad n-ö nõustamispraktika töömõisted, mida iga nõustaja käsitleb mõnevõrra omamoodi. Üheks nähtuseks, mis on köitnud minu tähelepanu, on puhkamisvõimetuse sündroom. See on minu nimi nähtusele, kus ülekoormatud inimene peaks puhkama, tahaks puhata, kuid ei suuda. Seda nähtust on nimetatud ka adrenaliinijärgseks võõrutussündroomiks või elamusotsinguks.
