Vahel tahaks midagi muud, kuhugi ära. Viimasel ajal üha enam. Põgeneda kusagile sellest segasest ajast. Hingele kosutust, meeldetuletust, et hoopis tähtsam on midagi muud, kui need päevauudised, statistikad, tõekspidamiste põrkumised, arusaamiste vastandumised, reeglid, nõudmised, kohustused. Ära, ära sellest!
Püüan iga päev olla asjalik ja teha, mis vaja teha, aga ma ootan õhtutunde, videvikuaega, seda maagilist valgust, et näha veel selleski elus sügavamale, kaugemale. Näha, mis silmale nähtamatu, kõrvale kuulmatu. Vaid hingele tajutav. Siis ma lähen loodusesse või taasavastan mõne paiga. Selles unenäolises olemises. Üksikulgemises. Eemal inimsuhetest ja infokärast.
Mõned õhtud tagasi sõitsin Võrtsjärve äärde, Valma külla. See on mu kodust 25 kilomeetri kaugusel. Kunagi on see olnud tegus kaluriküla, nüüdseks on selle hiilgusest järel vaid varjud. Ent need varjud on lummavad, isegi kummituslikud.
Suviti muutub see paik küll kodumajutajate võimaluseks linnainimeste “looduslembusest” midagi teenida, ent suve lõpust suve alguseni on siin vaikne. Usun, et ka eelmine suvi oli siin vaikne. Ning lootus sellelegi suvele turistide osas on habras.
Aga minule vaikelu meeldib. Olen siin külas ennegi uidanud, Võrtsu-äärne, vanade kaluripaatidega ja räämas talumajadega on iseenesest romantiline, kajakate hääled ning tuulise ilma korral vahutavad lained annavad ka lõunaeestlasele mere ääres olemise tunde. Tunde võin siin passida. Pildistada.
Järve ääres oli seekord üsna tuuline, kisendavad kajakad ning kraaksuvad varesed olid hädas oma kursi hoidmisega, tuul pillutas neid omasoodu.
Järv lainetas, selles rütmilisuses ja lainevahus on muidugi oma sügav sensuaalsus, mis mu olemusega resoneerub, lasin sel energial endasse voolata.
Lõhnas tõrva järele – kaluripaat Liisu oli saanud värske tõrva alla, küllap varsti saab vette. Kandma mehi ja kalu.
Rüüpasin termosest ingveriteed ning istusin mõnda aega järve loksumist kuulates, siis otsustasin otsida vähemtuulist kogemust ning läksin küla vahele kolama. Seekord oli küla täitsa tühi. Ainult üks mees asjatas oma õuel midagi teha, tõstis küll korraks pea, et vaadata hetkeks mu poole, ja asjatas siis edasi. Ei ütle eestlane naljalt tere ega tule rääkima. Igaüks ajab oma asja. Mulle see eraldatus sobib ja ma ei võta seda solvanguna nagu üks mu tuttav itaallane, kes ei jõua ära imestada, miks eestlane ei taha suhelda, ta tunneb, et teda tõrjutakse. Kuigi, see itaallane on siin elanud juba aastaid ja peaks eestlase kombeid ammu teadma ning mitte võtma isiklikult.
Kõndisin mööda külavaheteed, nägemata lapsi või täiskasvanuid, isegi ükski koer ei hulkunud ringi. Mõned suved tagasi, kui siin käisin, tulid mulle sel teel vastu kolm algkooliealist last ja me jäime rääkima, küsisin, et kui kaugel nad koolis käivad ja millega nende vanemad tegelevad. Üks poiss vastas siis nii toredasti, et ta isal on nii hea töökoht, ta toovat sealt sularaha koju!
Aga täna on olukord suhtlemises hoopis muutunud, ka muidu avameelsed lapsed hoiavad eemale, sest öeldud on: püsime kodudes, hoiame distantsi. Ja üleüldse, võõrastega ei tohigi suhelda!
Suurimal turismitalul olid piirdelindid ees. Ju ei elata siin aastaringselt, vaid hooajaliselt. Kui on tulusam, mugavam. Kui tuuled pole nii karged, kui õues saab grillida ja kuulata valjult raadiost popmuusikat…
Päike puistas õhtukulda, see paitav pehme valgus, mida fotograafiahuvilised ikka püüavad. Viimasel ajal ei vaimusta mind mu tavapärased tegevused – muusikategemine või kirjutamine, või tegelikult – mind ei vaimusta eriti miski. Olen väsinud ja tahan kõigest puhkust. Aga siiski, kondamine neis ajaräsitud paikades, seal unistuse, unustuse ääremail, ning pildistamine ses kuldses valguses ikka veel vaimustab veidi. Nõnda siis kõndisin, kuhu jalad viisid, kuhugi, kuhu ma enne polnud sattunud või osanud minna. Ning avastasin kolm mahajäetud maja, mis kõnetasid mind, puudutasid ühtaegu ilusalt ja valusalt. Ja ma mõistsin taas, kuidas mind lummab kadumise kaunidus.
Nende lagunevate majade aedades õitsevad lumikellukesed, siniliiliad, kirgaslilled, puhkevad helerohelised pungad, ja kõige ilusam veel on maikuus, kui õunapuud on ehituna valgeis õites kui pruudid, kui uimastavalt lõhnavad lillad sirelid…Praegugi, selles välises hüljatuses laulavad puudel musträstad, tihased, katusel tipivad siristades linavästrikud, vana vahtra otsas kuristavad metstuvid oma armulaulu… Akna ees lendleb kurblikult rebenenud pitskardin – mu lemmikmotiiv…
Miks on nõnda, et taoline, igavikuline ilu tuleb eriti esile just sellise armetuse, armutuse taustal?
Öeldakse ka ju, et naeratus on kõige ilusam nukras näos…
Keegi siin üksildases aias ikkagi käib, need kuivama jäetud kalavõrgud ei ole vanad…
Õhtune päikesevalgus paistis läbi talumaja akna, valgustades tühja, sissekukkunud katusega kunagist tuba, märkasin aknalaual haigekassakaarti, küünitasin käega aknaraami vahele ja sain teada, et see kuulus 1934. aastal sündinud Jaanile. Kas Jaan oli kalur? On ta veel elus? Talumaja uks, mis on pärit küll nõukogude ajast, on irvakil ning sellel on mitmeid koorunud värvikihte – sinakat, rohekat ja pealmine neist roosa…jällegi, mu lemmikstruktuurid, koorunud värvikihid, iga värvikiht näinud erinevaid aegu…
Jalutasin edasi, üle prahivälja – siin mulla ja rohu sees on vanu külmkappe, televiisoreid, elektripliite, katkiseid kempsupotte… lisaks kõigele muule prahile – jalatsitele, pottidele-pannidele, plast- ja konservikarpidele… lõputu prügimägi.
Jõudsin järgmisesse metsistunud hoovi, kus loodus oli maja üle võtmas – viinapuuväädid maja lämmatanud, sammal katuse vaibatanud… aknad-uksed on sel sinepikollasel majal veel ees, aga laudis laguneb, korstnad pudenevad, esik viltu vajunud. Köögiaken on pooleldi avatud, seal paistab kogu köögi sisustus: puupliit, külmik, elektripliit, riiulitel on kuivainete karbid, nõud, köögilaul on lilleline vakstu, ning transistorraadio! Olin järsku kui unenäos, raadiost hakkas kostma Ivo Linna “Vaid sinu naer”, teisest toast tuli ruudulises flanellsärgis vanamees, prillid ninal, ja hakkas kala puhastama. Punase-valgelaiguline kass hõõrus end vastu ta jalgu ja nurus söögipoolist. Midagi talle põrandale ajalehe peale visati.
Õues riisus kevadisi krõbisevaid lehti elatanud naine ja hõikas vanamehele: “Valdemar, ‘tiä, kas tänavu Suislepp kannap kah?” Vastust ei tulnud. Iff aga laulis:
“…kui saatus karm kord tahab murda meest
kui tihe pilv ei kaogi päikse eest
kui vaatan sind kas mulle nii vaid näib
et muutub maailm kui mu kõrval käid…”
Lükkasin akna kinni ja astusin edasi. Üle aegade prahi, millest läbi kasvavad värsked kevadlilled… õhtupäikese kullas.
Kuulsin pea kohal tiibade jõulist lappamist – kaks toonekurge lendasid põllu poole. Tahaksin ka nõnda lennata!
Kui ma oskaksin lennata, kas siis tajuksin, näeksin seda maailma teistsugusena? Ehk ei oleks ma nii väga selles maas, selles ajas kinni, suudaksin näha kaugemale, vaadata teisest perspektiivist. Ehk suudaksin isegi näha selle aja ja olemise ajutisust?
Lennata üle, et näha ajaüleselt?
Päike kadus silmapiiri taha, taevas õhetas roosakalt. Ei ühtki hingelist, ainult mina ja kummitused kalurimajadest, kunagistest aegadest. Sõitsin koju, mu tuju ülendas veelgi Pat Metheny plaat “We live here”, tõeline rännakute muusika! Tundsin, et väljun taas oma teotahet halvavast melanhooliast, millesse viimasel ajal üha tihemini langen. Naeratasin omaette.
Ma sain oma põgenemise jälle, selleks korraks hingele kosutust. Hea on jõuda rännakult koju, tagasi tavapärasesse, kaasas killuke millestki, mis tuletab meelde midagi muud… midagi, mida ma täpselt mäletada ei saa, aga tundmus, taju, teadvus… on saanud millestki seletamatust laetud. Võin jälle vahepeal muusikaga tegeleda, kirjutada… mul on jälle, mida anda.
“Äh, mes sa küsisid?” vaatas Valdemar nüüd aknast välja ning kass hüppas ta kõrvale aknalauale ja limpsis mõnuga keelt.
“Tule sööma, Helju!” Õue levis kalapraadimise lõhn.
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)
