Tõnu Karjatse: tüsedad kavad ja kinode tulevik

Oscari-gala järgselt jõuab ekraanidele korraga hulk olulisi ja huvitavaid linatöid eesotsas Chloé Zhao “Nomaadimaaga”. Foto: kaader filmist.

Raske on isegi kokku arvata, kui kaua praegune kinopaast on kestnud. Ratsionaalne mina ütleks, et vaid mõni kuu, emotsionaalne pool aga väidab, et kinos pole saanud käia vähemalt kaks aastat. Mõlema poole lootused on aprilli lõpul või mai algusnädalail, kui kõigi eelduste kohaselt taastub varasügisene olukord, mil kinodes linastusid isegi PÖFF-i filmid. Kui see korda läheb, viiruselevik langeb ja rahvas kinno lubatakse, võib filmisõpru oodata omamoodi uus, väikesemahuline filmifestival – Oscari-gala järgselt jõuab ekraanidele korraga hulk olulisi ja huvitavaid linatöid eesotsas Chloé Zhao “Nomaadimaaga”.

Kõige esinduslikuma kavaga astub aprilli lõpust üles kino Artis, mille koduleheküljelt leiab 26. aprilli seisuga kümmekond autorifilmi, nagu absurdimeistri Quentin Dupieux’ “Kärbes” (2020), Taanis aasta-auhindu saanud Niels Arden Oplevi “Daniel” (2020), Eestiga koostöös valminud dokumentaallavastus 2002. aasta pantvangikriisist Dubrovka teatris “Konverents” (Ivan Tverdovski, 2020), Aleksei Utšiteli vaidlusitekitanud “Tsoi” (2020) või Rotterdami festivalil esilinastunud menukas põnevik “Õigluse ratsanikud” (Anders Thomas Jensen, 2021), mis jõudis meie kinodes enne sulgemisi ka mõne päeva joosta.

Lausa kohustusliku programmiosana on nii Artises kui teiste kinode kavades ootamas Oscareid taotlevad Florian Zelleri “Isa” (2020) Anthony Hopkinsi ja Olivia Colmaniga, Harry Macqueeni “Supernoova” (2020) Colin Firthi ja Stanley Tucciga ning Emerald Fennelli “Paljutõotav noor naine” (2020) Carey Mulliganiga. Suurte rahvusvaheliste produktsioonide sekka mahub ka Eesti filme – näiteks peaks kinode avanedes linale jõudma Marian Võsumetsa mõtlemapanev dokumentaal XXI sajandi dieedikultusest “Keha võitlus” (2020), mis on samuti rahvusvaheline koostöö. Kino Sõprus lubab linale tuua ka Viktor Kossakovski südamliku koduloomafilmi “Gunda” (2020) ning Berliini filmifestivalil Kuldkaru saanud Rumeenia režissööri Radu Jude skandaalse ja vaimuka teose “Bad Luck Banging or Loony Porn” (2021).

Tartu Elektriteater on kevadistesse plaanidesse lisanud Kasahstani uue laine režissööri Adilkhan Jeržanovi lähenemise noir-žanrile – “Ulbolsõn” (2020) – ja Carlos Eduardo Lesmes Lopéze linateose “Üht kaotust igavesti kandsin” (2020), mis on mujal maailmas juba auhindu saanud. Eestis jõudis film ekraanile veebruaris vaid paar korda. Elektriteater on kavalubadustega talitanud veidi ettevaatlikumalt ja mõnes mõttes kavalamalt, sildistades filmid konkreetsete kuupäevade asemel üldisema märgisega “kevad 2021” või “suvi 2021”.

Kevadesse mahub ka teisi linastusjärge ootavaid kodumaiseid filme, nagu Joosep Matjuse ja Katri Rannastu “Pingeväljade aednik” (2021) Mehis Heinsaarest ja Meel Paliale täispika mängufilmi debüüt “Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse Puu” (2021). Kevadesse või suvve on lükkunud ka Rasmus Merivoo kauaoodatud ulmeline õudukas “Kratt” (2020), René Vilbre “Eesti matus” (2021) ja Priit Pääsukese “Öölapsed” (2020). Peeter Simmi ja Olavi Ruitlase “Vee peal” (2020) peaks tootjate seniste plaanide kohaselt linale jõudma sügisel.

Kinode kodulehtedele pandud kevadkavu võrreldes esineb kõige tagasihoidlikumalt ka Lätis, Leedus ja Soomes kinosid omav Cinamon, mis lubab esimesi esilinastusi alles mais. Samas on ettevaatlikkus arusaadav, sest nagu on viimased poolteist aastat näidanud, pole siin maailmas enam midagi kindlat.

Omaette küsimus on see, milliseks kujuneb kinode saatus pandeemiajärgsel ajal.

Vastus peitub eelkõige vaatajaskonna hulgas, keda peab suurtesse saalidesse koduselt lukuaugukinolt tagasi võitma. Mujal maailmas, kus kinosaalid lahti, on see isegi õnnestunud – meilgi suuremate kinokettide plaanides vilksatav monstermärul “Godzilla vs. Kong” (Adam Wingard, 2021) on kogunud üle maailma juba 358,6 miljonit dollarit kassatulu, ületades ilmselt eelmisel suvel kinode päästerõngana linale paisatud “Teneti” (Christopher Nolan, 2020) senise linastustelt kogunenud summa 363,1 miljonit dollarit.

Muidugi on monstrumite heitlus tunduvalt laiema publikuhaardega kui mõttemänguline “Tenet”, kuid selge on, et mõni film vajab suurt ekraani ja vaataja koos plaksumaisiga avara saali elamust. Voogedastusportaalide ja kinode vahekord loksub aga ilmselt veel aastaid paika, sest ka sellised võimsad tootjad nagu Netflix või Amazon toodavad puberteetsete narkomärulite ja romkommide kõrval kvaliteetset autorifilmi, püüdes traditsioonide kütkes olevate filmifestivalide tunnustusele.

Omaette küsimus on, mis saab siis, kui see tase on saavutatud ja populaarseid striimimisplatvorme võetakse ka festivalidel ning filmiakadeemiate aasta-auhindade jagamisel kinodega samaväärseina. Kuid isegi, kui VOD tähtsus kinomaastikul tõuseb, ei suuda koduekraan asendada suurt kinosaali, kus filmi saab vaadata täie võimsusega, nii nagu seda on filmitootjad kavandanud, jagades sellesse pandut kaasvaatajaga. Ja alati säilib kinodel võimalus korraldada erilinastusi koos filmitegijatega, erikavu või retrospektiive.

Mõnes mõttes oleks see kinodele isegi kohustuslik, sest voogedastuskeskkondadest peale tulvava üpris ühenäolise toodangu taustal kipub kaduma see, kust üks või teine žanriline traditsioon pärineb või miks tehakse filme just nii ja mitte teisiti.

Tõnu Karjatse

Tõnu Karjatse on filmiajakirjanik ja ERR-i kultuuritoimetaja. Loe artikleid (4)