Mart Kase: munameeldimised ja sõnnikubolt

Foto: Teele Kase

Elus on nii, et kui on kiire, siis on kõik hästi, sest kiire vooluga sõudmine tekitab kogemusi ja oskusi juurde ning tundub, et kõik läheb hästi. Tahe suureneb, näed ainult ilu. Aga kui on aeglane aeg ehk suurt midagi pole teha, siis ei viitsi hing ka mõnda üksikut asja ette võtta, kuigi peaks. Inimesed on tänu ühiskonna pausile hetkel laisad ning paljud mõtlevad selle üle, et mida üldse oma eluga peale hakata. Inimeste ajus laiutab teadmatus.

Ja oi, kuidas inimesed vajavad sotsiaalselt lõbu. Inimesed igatsevad suurkontserte, laatu, pikki õhtuid väljas, mil melu annab linnadele sära ja lõbu inimestele vunki. Reisimist ei tasu mainidagi, inimesed on praegu tössid, sest neilt on võetud peamine vaheldus. Nad ei saa unustada nädalaks või paariks oma igapäevarutiini ja seigelda.

Aga õnneks pole mul võimalust muutuda laisaks. Käes on kitsede poegimisaeg ning ka teised kevadtööd talus on alanud. Samuti olen üsna palju ahjupuid järgmiseks talveks metsast koju toonud ja ära lõhkunud. Abikaasa on maja taha neist halgudest ladunud kenad riidad. Kasemahla jookseb praegu kõvasti, kõike ei jõua kohe ära juuagi. Muist läheb keldrisse purkidega, purkides on ka leivatükike sees, vast saab suve teiseks pooleks hea kääritatud joogi. Sel aastal proovime kasemahlast rüübet teha ka õlleankrus. Mahl koos rosinatega käärima ning siis punn peale. Eks näis, mis välja tuleb.

Sõnnikubolt

Eks see väiketalu pidamine on nagu startup suures osas, tehnoloogiat siin pole loomulikult, aga uusi “ärisuundi” on vaja pidevalt avada. Kitsekari on kasvanud nii suureks, et kõike sõnnikut me ise enam ei vaja. Meie põllumaa pole hetkel nii suur, et kõike ära tarbida. Nii kuulutasimegi välja, et pakume laagerdunud kitsesõnnikut. Loomulikult koos kohaletoomisega, sest kui inimesed tahavad tänapäeval saada oma päevapraadi koju, mis on lihtsalt üks karp eks ole, siis ammugi tahaksid nad oma kasvuhoonete ja peenralapikeste tarbeks sõnnikut koju. Aga Wolt ja Bolt sõnnikut ju ei paku, seega tuleb ise suurtes taaskasutuses olevates paberkottides sõnnik minibussi laadida, kui Tartu või Tallinna suunas on asja. Loomulikult pole selline teenistus suur, sest palju sa neid sõnnikukotikesi ikka minibussi mahutad, aga midagi ikka ning pigem on küsimus elustiilis. Jah, justnimelt stiilis, et kuidas ja miks asju teeme. Meile meeldib, kui päriselt on talus kõik väärindatud, ka iga oks, mille koore kitsed ära söövad, ka iga tilk kitsepiima vadakut, mis juustutegemisest üle jääb, ka iga kõrvits, mis inimestest üle jääb. Kitsed ja kanad ja haned pistavad kõik nahka ning ka sõnnik pole raiskamiseks, las inimesed kasvatavad sellest uuesti toitu.

Munameeldimised

Reedel värvisime mune ja abikaasa Teele juhtis seda projekti suurepäraselt nagu muuseas. Laudast tulid hane- ja kanamunad. Lapsed korjasid maja eest sinililli ja õunapuuaiast naati, sügavkülmast vupsasid välja mustikad, köögi töötasapinna alt sibulakoored. Vana puuvillase pluusi vahele läks see värvi tooraine ning niidiga kinni ja keema. Tulemus oli huvitav, Teele tegi fotod ja pani Facebooki. Ma siis jagasin pilte ka Aiaelu gruppi, me pühademunad on kahe päevaga saanuda seal kaks ja pool tuhat laiki, grupis “Looduse pildipank” on me pühademunad hetkel saanud “ainult” 900 laiki. Küll ikka peitub rõõm lihtsates asjades ning ilu on ikkagi kaduv kunst. Nimelt sõime need munad ka koheselt peale värvimist ära, tähtis on ju protsess, värviline pühademuna pole mingi kullatükk. Elagu munad, millest pildid toovad inimeste rutiinsesse konutamisse sära.

Lastele meeldib traktoriga sõita ning vaadata, kuidas esilaaduriga saab asju ühest kohast teiste tõsta. Kui Lottemaa, Vudila vms tahab atraktsiooni, mis meeldib kõigile lastele, siis ostku üks suur hunnik kruusa ning küttepuid ja liisigu paar esilaaduriga traktorit, millele ehitatakse juhiistme kõrvale paar lasteistet, ning lapsed hulluvad sellest atraktsioonist.

Aga muidu elame ajal, mil inimestel on väga tugev valikkuulmine ja valikmõtlemine. See tähendab, et igaüks näeb asju täpselt nii nagu ta näha tahab ning kogu see koroona(vaktsineerimine) on ka selline teema. Inimest veenda maailmapildi ümbermõtlemises on väga keeruline, sest inimene on ju nii tark olevus.

Olgem siis lihtsad ning ärge külmetage. Päris soojuseni läheb veel veidi aega.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (112)