5. mail 2021 möödub 200 aastat Napoleon Bonaparte’i surmast. Napoleoni uurimisele spetsialiseerunud Jean Tulardi sõnutsi on imperaatori kohta kirjutatud rohkem raamatuid kui on päevi möödunud tema surmast. Näib, et kõik on juba kirjas, täiendavalt võiks meenutada peamiselt üht külge: milline oli ta igapäevaelus oma inimlike eripäradega.

Alustuseks väärib siiski märkimist, et praeguse ajastu kontekstis leiab Napoleon kui isiksus prantslaste hulgas taaskord esiletoomist kindlameelsete otsuste ja selgete visioonide täideviijana. Rahva teadvusse sügava jälje jätnud riigimees kehastas autoriteeti, mille puudumise üle kurdavad praegu paljud. Ükski poleemika ei saa vähendada selle võrreldamatu riigimehe tähtsust Prantsusmaa ajaloos. Tema panus on muidugi suur. Oma valitsusajal tegi Napoleon olulisi uuendusi arvukates valdkondades, jättes oma jälje kõiges, millest koosneb Prantsusmaa kaasaegne riik. Kokkuvõtvalt öeldes: riigiameti ja territoriaalse halduse hästitoimiv ümberkorraldamine, rahva eliidi koolitamine ning väärtustamine, lütseumide ja ülikoolide asutamine, distsipliini ja meritokraatia üleüldine tähtsustamine, sellega seoses Auleegioni ordeni asutamine, teaduse ja tehnika arengu toetamine.

Uus oli muuhulgas meritokraatia mõjulepääs – sünnijärgne kõrgseisus ja tiitlid ei andnud enam automaatset ligipääsu hinnatud ametikohtadele. Koostanud tsiviilkoodeksi, kus Napoleon grupeeris ja avaldas tsiviilõiguse seadused, millest võtsid eeskuju paljud maad, on see jäänud ka tänapäevase Prantsuse tsiviilõiguse aluseks. Napoleonil oli eriline energia ning lakkamatu lootus paremasse homsesse, ka rahvas ja sõdurid uskusid temasse kuni lõpuni.