Vice Versa: Kadri Voorand & Maris Pihlap

Kadri Voorand ja Maris Pihlap I Fotod: Stina Kase ja Regina Tagger.

Tunnustatud jazzmuusik ja aina enam tunnustust koguv muusik-produtsent ehk naised muusikas: Kadri Voorand ja Maris Pihlap.

Kadri Voorand – jazzmuusik, laulja-laulukirjutaja ja helilooja tegi äsja lummava ja liigutava esituse enda Eesti Laulu finaali jõudnud looga “Energy”. Lugu ise, ja ülimalt professionaalne esitus – kogu kombinatsioon paelus konkursi virvarris teleri ees sõnatuks ja isegi hingetuks. Võib-olla et meelitas pisaragi välja – oma aususes ja haavatavuses.

Aus ja haavatav on sõnapaar, millega võib iseloomustada ka Maris Pihlapit. Muusikut, lauljat-laulukirjutajat, multiinstrumentalisti ja produtsenti, kes andis äsja plaadifirma TIKS Rekords alt välja nii õrn-julgelt folgi ja elektroonikaga mängiva, nii helis kui lüürikas mantrana rännakule viiva debüütalbumi “What Have You Become?”. Meil ei ole kunagi liiga palju naismuusikuid, kes ise enda lood, lisaks laulmisele, ka kirjutavad ning veel ka produtseerivad.

Maris Pihlap Kadri Voorandist: “Kadri justkui tuletab meelde, et oluline on ilu edasi anda – mis vahendeid selleks kasutada, on teisejärguline”

“Kuigi Kadri Voorand on vist enim tuntud jazzlauljana, meenub mulle esimese asjana hoopis üks hetk, ilmselt oli see mõnel Viljandi folgi järelpeol, kus Kadri võttis kätte viiuli. Ma ei tea, kui hästi teada fakt see on, et ta viiulit mängib. Minu üllatus oli igatahes suur, nagu oleks mingi sala-aarde avastanud, millest teavad vaid vähesed. Nii ehe, nii vahetu. Nüüdseks on mul õnnestunud paar korda neid kuldseid hetki tunnistada, ja iga kord mõnel jämmil Kadrit nähes tärkab väike salalootus, et ehk täna on taas see haruldane õhtu. Ilus on näha tõeliselt loomingulist ja sealjuures ka võimekat inimest tegutsemas. Žanrilised piiritlused näivad korraga nii ebaolulised ja isegi tobedad. Kadri justkui tuletab meelde, et oluline on ilu edasi anda – mis vahendeid selleks kasutada, on teisejärguline. Uus ja vana, lava- ja jämmimuusika, teiste ja enda jaoks, lihvitud ja tahumatu – kõik toimib, ja see tähendab, et selles inimeses on lihtsalt muusika.

Tagasi mõeldes on kindlasti Kadri muusika kuulamisel olnud suur roll selles, et ma ise olen ka lõpuks julgenud sellest “mis pilli ma nüüd siis ikkagi mängin ja mis mussi kogu edasise elu teen, peab ära otsustama” mõttest lahti lasta.

Seesama žanrite, ootuste ja muude raamide trots paistab imeliselt välja ka Kadri viimasest albumist “In Duo with Mihkel Mälgand. Või isegi mitte trots, see viitaks justkui mingile vastasseisule või heitlusele. Pigem lihtsalt raamide puudumine, viimane plaat on läbi imbunud peaaegu kadedusttekitavast kergusest ja vabadusest. Natuke selline tunne, nagu istuks 13-aastase häbeliku tüdrukuna tantsusaali nurgas ja imetleks mängleva kergusega tantsivat, natuke hulljulget klassiõde, kellel ei tundu olevat ühtegi muret. Me kõik tahaksime olla tema, aga ei näe veel, et see ongi tegelikult meie endi kätes. Plaati kuulates ei teki küsimustki, miks on ühel albumil nii eesti kui inglise keelt, nii jazzi ja folki kui ka poppi ja rokki. See ootamatu tervik on nähtus, mida ma siinkohal isegi ei üritaks rohkem põhjendada, vaid soovitan igaühel lihtsalt plaati kuulata ja mitte liiga palju mõelda,” mõtiskleb Maris Pihlap Voorandi muusika ja tema kui muusiku olemuse üle.

“Esimesel kuulamisel kandsin “Energy” mõttes järjekordsete Eesti Laulu lembeballaadide kategooriasse. Kuni ma sattusin lauluteksti lugema. Ja ma ei ütle, et ma seda lugedes natuke ei nutnud. Hirmutavalt palju äratundmist – kui keegi mulle väidaks, et see on mu enda tekst, võiksin peaaegu isegi uskuma jääda. Südamevalu-teemalistel lauludel on alati oht liialt suure halana mõjuda, aga “Energy” on tabanud ideaalse tasakaalu valu tunnistamise ja tervisliku edasiliikumise vahel. Võime valust ausalt rääkida ja sealjuures mitte nukralt tagasi vaatama jääda, vaid lubada endal sellest tugevamana välja tulla.

Usun, et noore naisena saan veel korduvalt selle laulu tervendavaid võimeid kasutusele võtta. Ideaalne kaaslane üksikusse öösse, kus on vaja miskit, mis kõige pimedamast august välja tõmbaks ja aitaks hommiku ära oodata. Õpetus, mis võiks iga suureks kasvava armastaja kohustuslikku kirjandusse kuuluda. Veidi on isegi kahju, et see lugu Eesti Laulu 3 minuti piiridesse pidi jääma, usun et sellel võiks vabamas laiendatud vormis veelgi suurem mõju olla. Kujutan juba vaimusilmas ette mõnda live-esitust: Kadri ja klaver kahekesi laval, pikad tundlikud vahemängud ja kõige jaoks on aega – seal pimedas kontserdisaalis istudes võib midagi päris maagilist juhtuda,” kirjeldab Maris Pihlap Kadri Voorandi loo mõju ja sisu.

Kadri Voorand Maris Pihlapist: “Marise häälekasutus on õrn ja kerge, mis on tumedama hääletämbri puhul pigem ebatavaline”

“Maris on minu jaoks pigem värske nimi ja uus tulija, kelle muusikat mul, minu suureks kaotuseks, pole õnnestunud veel elusas esituses kuulda. Tema värske “What Have You Become?” kutsub esimestest taktidest kuulama läbi omanäolise ja pehme kõlapildi. Rütm moodustab uinutava konstandi, mille pealt arranžeeringu erinevad kihid rahulikus tempos kuuldavaks saavad. Marise häälekasutus on õrn ja kerge, mis on tumedama hääletämbri puhul pigem ebatavaline. Selle tõttu moodustub lõpptulemina laulu kõla osas hoopis hele ja pigem kõrgeid sagedusi rõhutav üldpilt. Laulude tekstid on pigem fragmentaarsed mõtteavaldused nii elust üldisemalt kui ka nähtavasti isiklikust kogemusest. Muusika toob esile üksikud märksõnad või laused, mis annavad lendlevaid suuniseid, kuid jätavad kuulajale vabaduse mõttel lihtsalt voolata.

Albumilt tervikuna torkab lüürikas kindlasti esile just lugu “Girl”, mis algab intrigeeriva avaldusega “I’m In Love With a Girl”, mille sarnast jõulist minimalismi kohtame ka näiteks mõnedes Vaiko Epliku tekstides. Rütmika pakub väikeseid mõnusalt hallatavaid üllatusi, enamasti paarispulsi peale tiksuvat rütmi rikastavad siin-seal väikesed põiked takti ebasümmeetrilise jaotamise näol, mis siiski ei takista mõnusat uinutavat tuksumist,” iseloomustab Kadri Voorand Maris Pihlapi muusikat ja tema loo kirjutamise-produtseerimise käekirja.

“Minu lemmikloo tiitli antud albumilt pälvib “Honest”. See on maailmamuusika mekiga lugu. Rütmiinstrumendina kasutatud plaksutus annab algusest peale kogu loole positiivse mineku. See tasakaalustab pisut kurva tonaalsusega teksti, mille keskmes on lause “I don’t know if I’m ever going to be honest with you now”. Nagu teistegi albumi laulude puhul, on ka siin tegu esiletungiva üksiku fragmendiga tekstist, mis annab edasi mitmeti tõlgendatava sõnumi. Palju kordusi paneb mind kuulajana tahtmatult laulu lõpus põhifraasi kaasa ümisema. Ja nii see lugu kummitama jääbki,” avab Kadri Voorand Maris Pihlapi loo kohta oma mõtteid.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (53)