Raul Oreškin: saunalugu

"Uued piirangud. Saime just teate, et saunad tuleb koheselt sulgeda." Foto: Stseen filmist "Kevade".

Nädalapäevad tagasi, kui piirangud olid juba muutunud tavaliseks rutiiniks ning nende lisandumine igapäevaellu kasvatanud nii ebakindlust sissetulekute osas, aga ka riidekapis asuvat riidevirna, kuhu olin tõstnud kõik püksid, mille kinninööpimiseks ei aidanud enam isegi diivanile pikali viskumine, otsustasin ühel hommikul hoolimata võimalikust ohust spordisaali külastada. Püsivalt madalad külmakraadid õue liikuma ei meelitanud ning lisaks ahvatles klubiga kaasaskäiv saunatamise võimalus. Tartu kodus meil sauna pole.

Hommikul, nagu ikka, oli saalis vaikne. Tegin kohustusliku südametreeningu, tõstsin pisut kangi, kui kahekümnekiloseid hantleid saab muidugi üldse kangiks nimetada, ning siirdusingi seejärel sauna. Juba kasvõi seetõttu, et olen laisk peale treeningut venitusi tegema ning saunaskäik leevendab oluliselt treeningujärgset lihasvalu. Leiliruumis olin üksi. Viskasin leili, pühkisin aga laubalt higi ja püüdsin kangeks jäänud liigeseid lahti kangutada. Läbi klaasukse märkasin, et keegi kiikab aeg-ajalt nurga tagant sauna poole, aga tegin oma toimingud lõpuni ning saunast väljudes põrkasin kokku klubi administraatoriga.

“Mul on tõesti piinlik, aga ma pean koheselt sauna sulgema. Kas olete lõpetanud?” küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta.

“Juhtus midagi või?”

“Uued piirangud. Saime just teate, et saunad tuleb koheselt sulgeda.”

“Ahnii,” ümisesin pigem omaette ja valjult pärisin, et kas klubid jäävad ikka avatuks, aga seda teenindaja ei teadnud. “Küllap päeva peale tuleb uut infot,” kuulsin vastuseks.

Tean, et viiruse levik on kontrolli alt väljumas, aga taoline kiirustamine mõjus lausa meeleheitlikuna, seda enam, et alles kolm päeva tagasi kostitati meid üsna kompaktse sulgemispaketiga. Kujutasin ette pressikonverentsi, kus peaminister teeb teatavaks, et saunad tuleb koheselt sulgeda, mille peale hakkavad ajakirjanikud või ametnikud spaadele, spordiklubidele ja linnasaunadele e-kirju saatma ja helistama. Seejärel tehakse teatavaks järgmine piirang ning teele läheb järgmine sõnum. Muigasin vist lausa sellepeale ning riidekapi juurde jõudes tundus seik juba lausa koomilisena, mistõttu tegin sotsiaalmeediasse postituse, kuhu lisasin veel, et ei teagi, kas koju enam jõuab, kui sellisel kiirusel piirangud jõustatakse? Sõbrad reageerisid sauna sulgemise teatele üsna keevaliselt ning lugusid tuli nagu higipisaraid kuumal saunalaval istudes.

Ähmaselt meenusid endalegi esimesed saunaskäigud, ka esimesed lummehüpped, millele järgnes kopsupõletikku jäämine. Reedeõhtuti isaga linnasaunas käimine, kus leiliruumis nii palav oli, et me poisikestena kiiresti alumistele astmetele ümber kolisime, kui alguses oligi julgust rind kummis kõrgemale ronida. Legendaarsed saunapeod pinginaabri suvilas, mis õlle ja viina mõjul lõppesid tihtipeale paljalt ümber lõkke tantsimisega. Esimesed häbelikud ühissaunad, kui oli juba, mida häbeneda. Päris oma saun Voronjas, mis esimesel aastal jõude seisis, kuna saunakorstnas pesitsesid varesed. Saunaga seotud tulevikuplaanid, sest nõukaajal sauna paigaldatud keris annab aeg-ajalt märku, et igavesti ta seal töötada ei kavatse.

Meil kõigil on saunaga seoses rääkida oma lugu, või isegi mitu. Saun sütitab ja ühendab. Puhastab ja rahustab.

Omal ajal saunas sünniti ja Soomes sureb saunas rohkem inimesi kui tulekahjudes. Me ei räägi saunast ehk nii tihti kui ilmast või tüütuks muutunud viirusest, aga meil kõigil tundub olevat oma saunalugu varnast võtta.

Tänaseks on avalikud saunad juba rohkem kui nädala jagu suletud ning lukku on läinud ka muu elu. Kui oma kodus sauna võimalust pole, tuleb ilmselt päris mitu kuud oodata, enne kui kuumal saunalaval end vihelda saab. Kangi saab koduski tõsta ning me oleme õppinud seda tegema nii veepudelite kui jahupakkidega. Saunale alternatiivi on juba raskem leida, aga ilmselt pole võimatu seegi. Tuleb ilmselt veebiavarustest kile- ja telgisauna ehitamise nipid üles otsida ning koduõuele, linnaparki või Emajõe kallastele oma saun paigaldada. Hüva leili!

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (27)