Raul Rebane: “Maakera on ümmargune, bensiin põleb, vaktsiinid on efektiivsed ja turvalised!*

Raul Rebane. Foto: Iris Kivisalu

Vaktsineerimine on vabatahtlik ja peamised mõjutamismeetodid on veenmine, soovitamine ja palumine. Ühtedele see mõjub, teistele mitte. Olulisim on aga see, et otsus vaktsineerida ei puuduta mitte ainult isikut ennast, vaid ka paljusid teisi, kirjutab Raul Rebane.

Artikkel on esmalt ilmunud ERRi arvamusportaalis.

“Maakera on ümmargune, bensiin põleb, vaktsiinid on efektiivsed ja turvalised!”* See 2016 aasta üks kuulsamaid lauseid Itaalias. Selle ütles Milano ülikooli viroloog Roberto Burioni RAI 2 populaarses telesõus, kus arutati vaktsiinivastasuse üle. Burioni suurt sõna ei saanud, peamiselt rääkisid vaktsineerimisvastased, aga kui saatejuht tal siiski midagi öelda lasi, siis ta pikka juttu ei ajanud, vaid ütles selle jutu avalause. Ja lisas veel, et kõik muu on ohtlik vale.

Läks mölluks. Facebookis reageeris tema kommentaaridele rohkem kui viis miljonit inimest, sündis massiline arutelu. Burioni see esinemine pani aluse sellele, et ta on nüüd üks tuntumaid teadlasi kogu Itaalias, tema kontot jälgib 480 000 inimest. Tema terviseblogi jälgib pidevalt 100 000 inimest.

Vaktsiinivastased ka ei maga, nii ta ise kui ka tema tütar on saanud lausa tapmisähvardusi. Ta pole aga sellest hoolinud ja ütleb, et tal pole mõtet vaielda nendega, kes on internetist midagi viis minutit lugenud ja loevad ennast asjatundjaks. Tema on 35 aastat viroloogiat õppinud ja teadus ei ole demokraatia.

Juba veebruaris 2020 hoiatas Burioni, et koroonaviirus on võrreldamatult ohtlikum kui gripp, on äärmiselt nakkav ja soovitas kanda maski. Kõiki soovitusi valitsus muidugi ei järginud, aga aeg tõestas, et tal oli õigus. Küll on tema tegevus oluliselt kaasa aidanud sellele, et juba juunis 2020 tõdeti, et vaktsiinivastaste liikumine on Itaalias peaaegu kadunud.

Tõin Burioni näite selleks, et tõestada, kuidas laialt levinud müüte on võimalik muuta ja kuidas see võib mõjutada suuri protsesse ka kriiside ajal. Meil oma Burionit veel ei ole ja vaktsiinivastasus on nähtusena täiesti olemas.

Paljusid pani mõtlema hiljutine “Ringvaade” ETV-s, kus intervjuu andis perearst Triinu-Mari Ots. Selgus, et meil peavad vaktsineerimist organiseerivad õed ränka vaeva nägema, et inimesi vaktsineerima saada! Seda samal ajal kui sajad tuhanded ootavad, millal minu järjekord nendeni jõuab ja imestavad, et millal nad sellest teada saavad.

Ajakirjandus on täis intervjuusid inimestega, kellest osa ütleb, et nemad läheksid kohe süstima, osa kõhkleb ja on otsustanud vaadata, kuidas teistele mõjub, osa leiab, et vaktsineerimist neile vaja ei ole.

Üks koolidirektor kirjutas Facebookis, et tema 73 töötajast 69 protsenti tahtis vaktsineerimist. Kes ei tahtnud, nende seas oli selgelt näha kaks gruppi – nooremapoolsed naised ja venekeelsed. Naiste puhul oleks vaja uurida, kust vaktsiinide ohtlikkuse lugu pärit on ja kui laialt see on levinud on.

Eraldi ja murelik teema on venekeelsed elanikud. Koroonakriis on selgelt välja toonud, et vaktsineerimisega seotud infovoole juhitakse paljude jaoks mitte Eestist vaid Venemaalt. Mitmes venekeelses piirkonnas, eriti Ida-Virumaal on Euroopa vaktsiinide vastu selge skeptitsism. See on seotud Venemaal peetava kampaaniaga Euroopa vaktsiinide vastu ja oma vaktsiini Sputnik V kiituseks. Vene propagandakanalid on pidevalt mõjutanud meie valimisi, nüüd sekkuvad juba Eesti inimeste tervisesse. Iseseisev riik sellist olukorda kaua taluda ei tohiks.

Igal juhul on selge, et vaktsineerimisteema Eestis on täis kuulujutte, müüte ja tihti puhast valet.

Muidugi ei ole vaktsiinivastasus ainult meie probleem. Soome Yleisradio avaldas eelmisel nädalal uuringu, mille raames küsitleti 800 inimest, kelle kohta on infot, et nad on vaktsiinivastased.

Selgub, et asi ei ole nii idealistlik ja põhimõtteline kui tundub, osa teenib sellega raha, korjatakse annetusi, müüakse teenuseid ja tooteid. Sotsiaalmeedia on tublisti mängus sees. Mujaltki uudiseid vaktsiinide vastu toimuvate meeleavalduste kohta, Austraalias läks lausa kähmluseks.

Meil asi nii tõsiseks läinud ei ole, sest vaktsineerimine on vabatahtlik ja peamised mõjutamismeetodid on veenmine, soovitamine ja palumine. Ühtedele see mõjub, teistele mitte. Küll toob see kaasa rea küsimusi.

Olulisim on see, et otsus vaktsineerida ei puuduta mitte ainult isikut ennast, vaid ka paljusid teisi. Mis siis, kui selline inimene, kes vabatahtlikult loobus vaktsiinist, jääb haigeks ja nakatab teisi tööl või kodus. Ja kui mõni neist sureb? Vanaema näiteks. Mis see siis on, kas eetiline, moraalne või juriidiline probleem? Või ei ole üldse probleem? Et lihtsalt halb õnn ja ta oligi juba päris vana? Sellised juhtumid ei ole ammu enam ainult teoreetilised.

Mida siis teha?

Nakatunute ja paraku ka surmade arv suureneb teadlaste hinnangul veel tükk aega, mingites hulludes variantides võime jõuda 2000 nakatumiseni päevas. Praeguseks on meil pandeemiast juba palju kogemusi, nii tema levikust kui ka inimeste käitumisest. Selgeks on saanud, et niikaua kui arvestatav hulk inimesi elab põhimõtte järgi, et mina oma käitumist ei muuda, tuleb arvestada suurte probleemidega.

Lihtne tõde on, et kriiside ajal on paremad võimalused neil, kes näevad ohtu kaugemalt ja õpivad kiiremini. Seda tõestas ka loo alguses toodud Roberto Burioni näide. Meie oleme valinud teise tee, õppida aeglasemalt ja läbi väga valusa, tihti surmava kogemuse. Nüüdseks on selge, et meie käitumismudelite korral on sisuliselt ainus väljapääs pandeemiast vaktsineerimine. Seega, kellel aeg käes ja tervis lubab, tuleks lasta see süst ära teha.

Raul Rebane

Raul Rebane on kommunikatsioonikonsultant. Loe artikleid (6)