Marion Jõepera: antropotseen ja meie

Kas ühikondade kokkukukkumine on tänaseks vältimatu? Foto: Shutterstock.

Meil kõigil on oma nägemus sellest, kuidas me inimestena planeeti mõjutame. Vahel on meil isegi ideid, mida peaksime teisiti tegema. Et oma ma-tean-küll-aga-mõttetsüklist välja saada, võiks iga inimene enda jaoks lahti mõtestada, tänu millele ta üldse siin on ning kuidas ta oma erakordset õnne millekski pööraselt ägedaks ja kasulikuks vormida saaks.

Mõiste “antropotseen” tähistab geoloogilist ajastut, mis sai alguse hetkest, mil inimesed hakkasid avaldama olulist mõju Maa geoloogiale ja ökosüsteemidele, aidates sh kaasa inimtekkelise kliimamuutuse tekkele. Mõiste ei ole tänaseks fikseeritud, kuid siiski ollakse enam-vähem nõus sellega, et võimalikke alguspunkte on neli. Ja et iga punktiga on kaasnenud üha suurem mõju planeedile tervikuna.

Liik, mis haaras juhtimise enda kätte

Kes meist ei märkaks seda, kui palju meie tänane käitumine mõjutab me nädalavahetust, suvepuhkust või järgmist tööintervjuud. Samuti mõtleme kõik aeg-ajalt sellele, kuidas meie reaktsioonid ja käitumismustrid mõjutavad nii meie lähedasi kui ka kaugemal seisvaid isikuid.

Kuid kui paljud meist saavad käsi südamel öelda, et meie igapäevased otsused ja teod arvestavad kõikide meie kaasteeliste – putukate, kalade, taimede, loomade, lindude, inimeste ja seente – tuleviku heaoluga?

Kui suruda kogu planeedi ajalugu kokku ühte minutisse, leiab meiesarnase inimese teke aset vaevalt 4 sekundit enne südaööd. Tänaseks on meid siin palju. Lausa 7,5 miljardit. Homo sapiens, nüüdisinimene, see n-ö tark inimene, on aja jooksul loonud globaalselt seotud kultuuride ja liikide võrgustiku, millel on võrdselt imeline ja jõhker vägi.

Oma liigilises arengus oleme kodustanud loomi, arendanud põllukultuure, võtnud maha metsi, loonud uusi liike, reostanud õhku, pinnast ja põhjavett, muutnud vihmad happelisemaks, ja suure tõenäosusega lükanud edasi ka järgmise jääaja tekke. Me oleme tootnud sedavõrd palju plasti, et joome seda mikroplasti kujul ringiga endasse ning ei pääse enam oma toodetud prügist eemale ka maailma kaugeimatel radadel. Oleme tööle pannud sellise arvu farme ja vabrikuid, et need eemaldavad Maa atmosfäärist sama palju lämmastikku nagu planeedi enda looduslikud protsessid ise. Lisaks suutnud viimase 40 aasta jooksul tekitada üle 50% languse roomajate, imetajate, kalade ja kahepaiksete populatsioonides. Jah, me oleme liigina imeuus, aga meie kohalolu on planeedi jaoks olnud kriiskavalt kiskjalik.

Mida see kõik tähendab?

See tähendab, et inimene ei mõjuta enam ainult olevikku. Esimest korda kogu planeedi 4,54 miljardi aastase ajaloo jooksul on üks liik suuteline muutma ka planeedi tulevikku. Antropotseen ei ole seega murranguliseks punktiks ainult inimkonna jaoks, vaid ka kogu elu ja Maa ajaloos korraga. Magushapult irooniline on selle keskel tõik, et kõige jõukamad tööstusriigid on looduslikest protsessidest tänaseks kõige rohkem eraldunud. Kuigi enamasti on tegu olnud just nende protsessidega, mis neil jõukust algselt püüda lubasid.

Inimtegevuse kumulatiivne mõju paikneb tänaseks võrdsel pulgal geoloogiliste sündmustega, mis on muutnud ja on võimelised muutma kogu planeedi ajalugu. Kui homo sapiensist sai geoloogiline supervõim, sai inimkäitumisest uus, planeeti mõjutav geofüüsikaline jõud. Ja kui 10 000 aastat tagasi saabus stabiilse kliima ja põllumajanduse koostöös aeg, kus inimene sai tasakaalu nautida, siis tänaseks on see stabiilsus läbi.

Kuidas määratleda inimmõjulise ajastu algust?

See, kuidas me asjadest räägime, mõjutab seda, kuidas me asju, keskkondi ja maailma tajume. Ja viimane omakorda seda, kuidas me käitume. Ühes eesti kirjanduse tippteoses saab juba varakult selgeks, et tõe suurimaks probleemiks on tema definitsioon. Kui aastal 2008 tegi grupp teadlasi Londoni Geoloogia Ühingu stratigraafia komisjonile ettepaneku nimetada praegune ajajärk antropotseeniks, võeti avaldus küll vastu, kuid vaidlused ajastu defineerimise üle kestavad siiani.

Miks?

Antropotseen ei ühti teadusliku “geoloogilise ajastu” mõiste definitsiooniga. Tavaliselt kestavad geoloogilised ajastud miljoneid aastaid ning on seotud kindlate eluvormidega. Antropotseen on aga mõiste, kus kohtuvad filosoofia, poliitika, geoloogia, utoopiline idealism ja pingeline soov saada aru meie enda mõjujõu ulatusest, jäädes samal ajal vastutusest priiks.

 Antropotseeni 4 sammu

Mõiste “antropotseen” on pakutud välja tähistamaks geoloogilist ajastut, mis sai alguse hetkest, mil inimesed hakkasid avaldama olulist mõju Maa geoloogiale ja ökosüsteemidele, aidates sh kaasa inimtekkelise kliimamuutuse tekkele.

Hetkel käivadki vaidlused selle hetke üle, millal inimkäitumise mõju nii suureks muutus, et hakkas muutma elu kogu planeedil.

Antropotseeni mõiste ei ole tänaseks fikseeritud, kuid siiski ollakse enam-vähem nõus sellega, et võimalikke alguspunkte on neli. Ja et iga punktiga on kaasnenud üha suurem mõju planeedile tervikuna.

1. Stabiilsuse saabumine 10 000 aastat tagasi

Kui homo sapiens õppis maad harima ja loomi pidama (= päikesest tulenevat energiat paremini ära kasutama), asendus korilus paari tuhande aasta jooksul maaharimisega pea kõikjal üle kogu planeedi. Siinjuhul ei tasu ära unustada ka ühte säravat faktorit: tuld.

Võime manipuleerida tuld sai keskkonna mõjutamises üheks märkimisväärseks verstapostiks. Tulega saab eemaldada taimkatet ja muuta maastikke, mis suunab seda, millised liigid sinu kodukeskkonnas toimetavad. Eelnev kokku mõjutab omakorda kohalikku mikrokliimat. Maaharimine muutis maastikke sellisel määral, et aja jooksul muutus ka atmosfääri keemiline koostis ning Maa kliima stabiliseerus. Lisaks muutis tuli ka neid energiakoguseid, mida homo sapiens toidust kätte sai. Jahtimise efektiivsus tõusis, grupidünaamikad muutusid. Lisaks muutusid jahimeeste-korilaste paiksemaks jäädes väiksemaks ka laste vanusevahed (enam ei olnud vaja oodata, et lapsed oleks piisavalt suured, et nendega oleks lihtsam ringi liikuda). Tuli ja stabiilne kliima lõid tingimused tsivilisatsioonide arenguks.

2. Organisatoorne samm

Christoph Kolumbuse ja tema ajastu maadeavastajate rännakud tõid kaasa elu ülemaailmse ümberkorraldamise kogu Maal, pannes aluse uuele maailmamajandusele ja ökoloogilise olukorrale. Teisisõnu: 16. sajandi I pooles alanud totaalne koloniseerimisperiood pani aluse esimesele globaalsele majandussüsteemile. Kontinentide vahel ei liikunud mitte ainult vürtsid, kuldmündid ja karusnahad, vaid ka põllumajandussaadused, viirused ning uued liigid (osad neist niisama pöidlaküüdimeestena), kes leidsid teisel pool ookeani endale uue kodu. Aastaks 1610 oli Uue Maailma õietolm juba Euroopas.

3. Samm sügavusse

Inimesed õppisid kaevandama ning kasutama vanu, kontsentreeritud päikeseenergia varusid. Ja tegema seda suurtes kogustes. Fossiilkütustest sai 18. sajandi lõpu tööstusrevolutsiooni võtmekomponent. Suuremahuline tootmine koondus tehaste ümber ning homo sapiens‘ist sai järjest enam linnastuv liik. Planetaarsel skaalal leidis aset süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemine ja jääaja tsükli hilinemine. Fossiilkütuste kasutamine surus Maa välja nendest vaikeseadetest, milles kõik inimkultuurid ja tsivilisatsioonid tekkinud ja arenenud olid.

4. Suur kiirendus

Aatomipomm ja teisele maailmasõjale järgnenud masstootmine – 1950ndatel massiliselt kasutusele võetud materjalid (plast ja alumiinium) – andsid globaalsetele tsüklitele taaskord uue suuna. Tulemus? Atmosfääri tuumakatsetuste tulemusel tekkinud plutoonium ei kao näiteks järgmise 100 000 aasta jooksul maailmas setetest kuhugi ning laguneb kõigepealt uraaniks, seejärel pliiks. See suitsutuha jääk, mis aga tekkis 1950ndatel kivisöe kõrgetemperatuurilisest põletamisest, on tänaseni selgelt näha enam kui poolesajas uuritud järvepõhjas.

Pannes antropotseeni ajastu alguse korilusperioodi lõppu, saaksime kõike seda lugeda “asjade loomulikuks käiguks”. Pannes ajastu alguse tööstusrevolutsiooni kanti, annaksime sellele romantilis-ajaloolise aura. Kui tahta uskuda, et antropotseen sai alguse tule tegemisest ja juurikate kasvatamisest, oleks antropotseen justkui midagi, mis ongi inimeseks olemisega kaasnev nähtus. Kui aga asetada ajastu algus fossiilkütuste massilise põletamise ja tööstusrevolutsiooni kanti (ehk siis seostada see tegevusega, mille tõttu õnnestus homo sapiens‘il Maa oma 10 000-aastasest stabiilsusperioodist välja lükata), peame hakkama oma käitumisele läbimõeldud tegudega vastama.

Milline neist punktidest on siis see päris antropotseeni algus? Vahest ongi vastus selles, et definitsiooni ei pea täieliselt üheseks saama. Ka ilma selleta saab hakata leidma vastuseid, mida meil antropotseenis elamiseks vaja on. Kellel on see võimekus ja vastutus, et võtta vastu otsus selle kohta, millal kogu inimkonda muutev ajastu algas?

Marion Jõepera. Foto: erakogu

Kust tuleb sisemine vastuolu?

“Ma tean küll, et ma peaks vähem liha sööma, aga…”, “Ma tean küll, et ma peaks tuled kohe ära kustutama, aga…”, “Ma tean, et küll ma võiksin oma autot/taksot kaassõitjatega jagada, aga…”, “Ma tean küll, et ma võiks riideid parandama õppida, aga…”

Keskkonnateemadest rääkimise muudab teiste hulgas keeruliseks tõik, et maailm ei ole alati vastavuses sellega, kuidas ta meile tundub. Ehk siis sellega, kuidas me teda tajume. Suurem osa elust meie ümber ei ole lihtsalt inimesele tunnetuslikult kogetav. Me ei taju näiteks rakkude, molekulide ja päikesesüsteemide liikumist. Samas on meid evolutsiooniliselt elus hoidnud võime teha kiireid, tajupõhiseid otsuseid.

Kuidas me asjadest räägime, mõjutab seda, kuidas me asju, keskkondi ja maailma tajume. Ja viimane omakorda seda, kuidas me käitume.

Täpselt nii nagu igale liigile, on ka inimesele loomuomane tegutseda ainult sellise maailma suhtes, mida tal on võimalik vahetult kogeda. Kuna meie tajud toetuvad kogemuspõhisele infole, siis kui kogemuste või teadmiste puudumise tõttu ei ole näiteks minu maailmas lihatarbimisel silmaga nähtavaid kaugeleulatuvaid keskkonnamõjusid, ei saagi minu jaoks liigsest lihasöömisest probleemi tekkida. Oma maailma ja struktuuride vastu ma ju sedasi ei eksi.

Eesti haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro seletab Ööülikoolis selgelt ja kaunilt lahti, kuidas põhjus, miks me käitume või ei käitu keskkonnateadlikult, on otseselt seotud viisiga, kuidas meie poolt kasutatavad mõisted on meie teadvuses üles ehitatud. See, kuidas meie teadmised on korrastatud, määrab omakorda, mida me tajume või ei taju probleemina. Mis aga ei tähenda, et me ei saaks endale ja teistele uusi toimimise viise tutvustada. Inimese aju on neuroplastiline ja me ei ela õnneks nii kaua, et me aju ammendaks ühe eluea jooksul õppimisvõime. Mõisted ja mõistete struktuurid saab enda sees uueks muuta. Ja see on meie praeguses olukorras kõige parem uudis.

Piirates saabuvat kaost

Need õppimisprotsessid, kus õppija jäetakse passiivsesse rolli, on pikas plaanis väikese mõjuga. Siia kuuluvad nii loengud, imeliste motivatsioonikõnelejate kõned ning ka möödaminnes raamatute lugemine ja kuulamine. Me ei omanda teadmisi ei surve all ega tuimalt fakte sisse imedes. Teadmiste sügavalt omandamine toimub ainult läbi tegevuse. Kuulamine iseeneses ei ole piisav tegevus, aga uute teadmiste aktiivne konstrueerimine oma peas, on. (Kes teemast rohkem teada saada soovib, võiks kindlasti kuulata eelmainitud Arro loengut, mis on inspireerivaks sissevaateks sellele, kuidas mõistehüpped aset leiavad ning kuidas kontseptuaalse hüppe ajal olemasolevad teadmised inimese sees täiesti uuel viisil ringi korrastuvad.)

Kui mõistehüpet ei toimu, pole ka õppimist ega arengut. Kuna haridussüsteemi-siseselt ei ole kommunikatsioon sageli dialoog, ei ole meie õppesüsteemid veel selliselt korraldatud, et mõistehüpped saaksid õpilaste ja tudengite sees regulaarselt aset leida. Lubada aga noortel elada mõistehüpeteta, tähendab võtta neilt ära võimalus reaalselt tulevikku kujundada. Ja tulevik on aeg, milles nemad elama peavad.

Fair enough. Keegi meist ei saa kindlalt väita, et teab, mida tulevik toob. Võrreldes end aga teiste võimsate loodusjõududega – laamtektoonika ja vulkaanidega näiteks – eristab homo sapiens‘i teistest üks selge omadus: me oleme paindlikud. Ja me oleme refleksiivsed. Meie saame valida, kas asju teha või mitte.

Iga tsivilisatsioon elab korraga reaalsuses ja utoopias

Kas ühikondade kokkukukkumine on tänaseks vältimatu? Kas praegune eluviis asendub millegi uuega, mis toob suuremale osale inimkonnast parema elu? Hetkel enimlevinud arvamuste vahel ringi vaadates jäävad sõelale kolm.

  1. Tarbijakapitalistliku eluviisi jätkuv arendamine suurema keerukuse suunas. Ülemaailmne kultuurivõrgustik hakkab normaalse osana sisaldama suuri keskkonnaprobleeme, katastrofaalset kokkuvarisemist ei toimu ja uuele eluviisile üle ei minda.
  2. Kollaps, häving. Alaliselt eskaleeruvad keskkonnakulud põhjustavad tsivilisatsioonide languse. See ei oleks kaugeltki esimene kord tsivilisatsioonide ajaloos, kuid oleks kõigest möödunust erinev, kuna hävingu skaala ja sellest sündinud humanitaarkatastroofid ületaks kõik, mida minevikust teame. Miks? Sest me oleme praeguseks kõik tihedalt ühenduses. Juba planetaarne toiduvõrgustik on tänaseks sedavõrd keeruline, et… Kollaps põhjustaks keerukuse languse ülemaailmses süsteemis, kuid see ei põhjustaks tagasipöördumist varasema eluviisi juurde. Minevik ei ole romantika.
  3. Uus maailmakord. Positiivsete tagasisideahelate abil sünnib uus eluviis, mis asendab kapitalistlikku režiimi. Tarbijakapitalism kaotab ülemvõimu, mille tõttu muutub ka inimese igapäevane tegevustik ja meie mõju planeedile, meie jalajälg. Tulemuseks on uus suhe kõige elavaga meie planeedil.

Tulevik on inimmeele vili

Homo sapiens käitub nii, nagu ta mõtleb. Keegi meist ei näe ette, mis juhtub meie planeedil järgmise paarisaja aasta pärast, suurematest kaugustest rääkimata. Kindel on aga, et tuleviku ehitavad suures osas inimesed, kasutades selleks inimmeele vilju. Tooraineks on meil maa ja Maa rikkus. Või see, mis sellest alles.

Kuidas saame siis meie, kes me praegu siin oleme ja oma teadmiste ärevustiigis pinnal püsida üritame, mõistehüpete sünnile kaasa aidata? Ühest artiklist ei ole selleks ju tegelikult kõige suuremat kasu.

 Teadmiste omandamiseks ja aju neuroplastilisuse aktiveerimiseks on õnneks aga olemas üks hea ja järeleproovitud viis: mängida ja teha vigu.

Viga kui selline on mittevastavus selle vahel, mida me tahame saavutada ja mida me praegu teeme. Vigu ei tohi seega kindlasti vältida. Viga on parim signaal, mille kaudu närvisüsteem tunnistab vajadust oma vooluringid ümber kirjutada. Ja millal kõige otsesemalt oma vigadest õppida? Praktilistes, mängulistes olukordades, kus meil on ruumi vigu teha ja kus me tunneme ka tungivat vajadust kiiresti õppida. (Kui õppimine on vajalik näiteks toiduratsiooni kättesaamiseks (= ellujäämiseks), suudab homo sapiens uusi teadmisi väga kiirelt omaks võtta, näitavad uuringud.)

Kõigest eelnevast näikse kooruvat välja üks mõte: kui meie mõtlemine peab muutuma kiiremini kui kliima, peame oma õppimisvõime teadlikult mängu võtma. Vaid teadmisi aktiivselt uueks luues saame luua oma ajule ligipääsu neile lahendustele, mis tõeliselt vastavad 21. sajandi inimese väljakutse ulatusele.

Kõike, mida me saame teha, saame me ka mitte teha. Meid piirab ainult enda loodud võimalikkuse perimeeter. Ja seda on võimalik muuta. Tegevuse, ka mängulise tegevuse kaudu.

Artikli valmimisele aitasid kaasa järgmised materjalid:

Marion Jõepera

Marion Jõepera matkab suurlinnades, rabades ja mägede vahel. Maailma muutumist ja oma loodusteekondadel kogetut jagab ta nii kirjasõna kaudu kui ka elamusretki, seiklusmänge ja teatrilavastusi luues. Marioni õppetundidest, leidudest ja rännakutest saab osa saada Instagrami lehel. Loe artikleid (1)