Aasta 2070, Eesti seisab suure probleemi ees – äsjastel pensionäridel pole raha, nad kukuvad vaesusesse. Sellele vastavad poliitilised jõud populistlike, jätkusuutmatute lahendustega. Eesti võtab kreekalaenu ja satub rahalistesse raskustesse. Helir-Valdoril on ükskõik, sest teda enam ei ole. Kuidas me aga jõudsime otsuseni II sammast lagundama hakata ja kuidas me riigina riskide realiseerumiseks valmistume? Mida praeguses olukorras teha, et tõenäolisi riske vähendada, et üha paisuvat kahju piirata, et üha suurenevat pensioniauku lappida?

Loodan väga, et eespool kirjeldatud stsenaarium ei rakendu. Viiskümmend aastat on omajagu aega. Äkki teadus ja tehnoloogia päästavad ning sajandeid püsinud rahatarkused enam ei kehti? Võib-olla polegi vaja raha koguda ja investeerida, võib-olla on Eestil raha lihtsalt nii palju? Võib-olla mõnest Eesti idufirmast on saanud globaalne liider ja kogu Eesti saab selle najal liugu lasta? Mis on need argumendid, need arengutendentsid, mis andsid Helir-Valdorile kindluse, et Eesti suudab kõikide muude vajalike kulude kõrvalt oma pensionäre ilusti üleval pidada ka aastal 2070 ja hiljem?

Tarvo Vaarmets

Tarvo Vaarmets omab doktorikraadi rahandusalal, tema investorite käitumist uurivaid teadustöid on avaldatud maailma tippteadusajakirjades ja oma teadustööst on teda kutsutud rääkima ka erinevatesse riikidesse ja maailmajagudesse. Investorina alustas Tarvo aga 2002. aastal täiesti nullist, isegi miinusest, kasutades selleks tudengina saadud sotsiaaltoetuste ja õppelaenu vahendeid. Nii praktilised kogemused kui pühendunud investorite uurimine, aga ka teiste autorite teadustööde tulemustega arvestamine, ehk praktika ja teooria kombineerimine, on tema investeerimisportfelli tänaseks kasvatanud juba piisavalt mahukaks, et oma tegevusi saab ta nüüd meeldivuse alusel valida. Tarvo on Eesti esimese eraisiku rahanduse õpiku "Rahaedu põhimõtted" üks autoritest ja Edasi kolumnist, tema artiklite fookus on rahatarkuse kasvatamisel. Loe artikleid (13)