Veel me ei näe sellist silti poodide, pankade, kindlustusseltside, apteekide, haiglate, arhitektibüroode ja igasuguste muude teenindusasutuste ustel (või, loomulikult, veebilehtedel!). Veel me justkui oletame niikuinii, et neis paigus ikka leidub mõni inimene kuskilt leti tagant, ja et põhjalikumad arutelud näiteks kindlustuste, pangalaenude või muud elus oluliste ja kummagi osapoole kainet kaalutlust eeldavate tehingute puhul käiakse inimeste vahel.

Ehkki neid kontoreid ja poode, kuhu saab sisse astuda, et inimestega asju ajada, on üha vähem. Neile helistades vastavad üha enam automaadid. Argised panga-asjad toimetame juba ammu netis ja siia-sinna ilmub inimesteta, aga ka teeninduseta “postkontoreid”. Aga veel on see pigem erand kui norm.

Loen ülevaadet järjekordsest tehno-utoopiast, mis räägib inimeste tööde kadumisest. Neid on juba kirjutatud mõnevõrra, aga Iisraeli ajaloolane Yuval Hoah Harari esitab oma versioonis küünilise mõtte, et inimese mõtlemises pole iseenesest algoritmidega võrreldes midagi unikaalset. Üks on orgaaniline, teine mitte-orgaaniline; ühes kannab infot süsinik, teises räni.

Bioloogiline aju pole muud kui orgaaniline algoritm, arendatud loodusliku valiku poolt.

Sellega seoses jäävat üha enamate elualade inimesed kasutuks. Ka need, kes teevad mõttetööd. Tehisintelligents õpib üha uued alad ära inimesest paremini. Töö kadumist räni-algoritmidele ennutatakse mitte ainult autojuhtidele, haiglaõdedele ja koristajatele, vaid kindlustusmaakleritele, reklaamiagentidele, spordireporteritele, kassapidajaile, kokkadele, juristidele, ehitajatele, meremeestele, baarmanitele, puuseppadele ja nii edasi.

Harari düstoopias (kas rääkisin ülalpool utoopiast?) võib tehisintellekt inimese kui lõplikult mittevajaliku lihtsalt ära hävitada.

Teda ei vajata isegi omanikuna, sest kui juriidilised isikud nagu firmad või riigid võivad omada maad ja muid väärtusi, siis miks mitte algoritmid? Inimene võib senistest töödest vabanedes tegelda kunsti või virutaaltegelikkuse loomisega, aga sedagi teevad räni-inimesed (kas ma ütlesin: inimesed?) varsti niikuinii paremini.

Selliste düstoopiani arenevate utoopiate roll, kas kavatsetud või mitte, on äratada küsimus, mille ja kelle jaoks me ikkagi kogu inimtegevust nii innukalt automatiseerime?

Kas me tõesti tahame minna baari, mille leti taga pole inimest, arutada kindlustuslepinguid arvutiprogrammiga, mängida malet robotiga, süüa algoritmi keedetud toitu (mille toob meie roboti poolt disainitud ja ehitatud koju robotauto, sest milleks minna restorani, kus serveerivad nii või teisiti robotid)?

Mõnes mõttes oleks Harari visandatud tehisintellektile kuuluv maailm loogiline jätk tänasele väärtusmaailmale, mis rõhub alatasa tõhususele, produktiivsusele, kasvule, arengule, innovatsioonile. Kui kõike võib mõõta numbrites ja rohkem midagi – sooritust, tehinguid, toodangut, raha liikumist jne. – ajaühikus on alati parem, siis tõesti ületab masin üsna pea kõike, mida me ise teha suudame, ja tõhusaim suhtlus ongi suhtlus masinate vahel, tülikate inimeste sekkumiseta.

Kellele on vaja inimest?

Aga küsimusele, kellele inimest siis enam vaja on, kui robotid ka mõttetööd meist paremini teevad, võib vastata ka väljaspool tõhususe universumit. Siis on vastus: teisele inimesele.

Nii kaua kui mingisugune raharinglus inimtöö kadudes säilib (see, kuidas, on omaette väga suur teema), on igati arvatav, et kui ka algoritm suudab mingile küsimusele kiiremaid ja “tõhusamaid” vastuseid anda kui inimene, osa meist eelistab ajada asju inimesega. Inimest eelistavad inimesed võivad moodustada omavahel toimiva paralleelmajanduse.

Inimese teenusest võib saada omamoodi firmamärk, turunišš, kaubanduslik eelis.

“Meil teenindavad elavad inimesed” on reklaam, mille põhjal need, kes eelistavad asju ajada silma vaatava, hingava, elava, tundva inimesega, omasugusega, selmet suhelda kogu argielus ekraanide, robotite ja automaatseintega, võivad isegi olla nõus selle luksuse eest maksma. Inimesed ei annagi ehk nii kergelt järele.

Kuidas täpselt käimasolev muutus tegelikult lõpuks välja nägema hakkab, ei tea meist keegi. Suund on tõepoolest Harari düstoopia poole, aga ka vähem küünilised ennustused jäävad tihtilugu täitumata. Arvamatus kuulub meie, orgaaniliste inimeste maailma. See, kui miski, eraldab meid masinaist, nii heas kui halvas.

Võib-olla on meie süsinikupõhises elus siiski midagi nii mõttekat, et me ei pea kõike, mida me teha oskame, ära mehhaniseerima ja masinatele üle andma. Võib-olla aitavad just tehnoutoopiad meil mõtiskleda, mis täpselt see on, mis teeb inimesest inimese. Ja seda midagi hoida ja kaitsta. Inimlikult, mitte tõhusalt.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)