Annika Laats: Ruti jonn

Rutt astub korraldustest üle mitte nälja, vaid armastuse pärast. Armastus käitub sageli just nõnda. Talle ei saa seada piire. Teda ei saa kutsuda korrale ja sundida mõistlikkusele.

Piibel on taevalikult vastuoluline. Selle kaante vahele on kokku koondatud mõttekäike, mis asuvad üksteisest valgusaastate kaugusel. Ja ometi peab Piibel neile pingetele vastu ning kannab need välja.

Jumal teab, et ajad ja inimesed on erinevad, ja nõnda võib erineda ka see, mis ühel või teisel ajastul, ühtede või teiste inimeste jaoks õige on. Jumala enda Sõna laseb meil oma mitmekülgsuses selgelt mõista, et Ta ei ole pedantne, kivistunud seadustesse takerdunud tähenärija, vaid halastav ja armuline Isa. See on midagi, milles Piibel ei lase meil kahelda. Selles on ta tröösti pakkuvalt ühetähenduslik.

Piibel on vastuoluline, sest ta on elulähedane. Hea näide selle kohta on Ruti raamat.*

Vanas Testamendis on juudi meestel rangelt ja ühemõtteliselt keelatud abiellumine naistega, kes ei kuulu jumalarahva ehk juutide hulka. Ja sealsamas Vanas Testamendis, Ruti raamatus, jutustatakse meile kõhklematult ning vabandusi ja õigustusi esitamata, kuidas kaks juudi meest võtavad omale naised moabiitide seast. Üks neist kahest, Rutt, saab hiljem lausa kuningas Taaveti vaaremaks ning sellega ühtlasi ka Jeesuse esiemaks. Jumala teed on imelikud ja imelised. Ta kirjutab selle paganrahva seast pärineva naise oma õndsuslukku.

Ruti raamat räägib normidest, mida selle loo tegelased loominguliselt rikuvad. Lugu algab sellega, et pereisa Elimelek võtab oma naise ja kaks poega ning lahkub pühalt maalt kahtlase väärtusega Moabimaale. See ei ole ontlik tegu. Moabimaa on saanud oma nime Loti ühe poja järgi, kel polnud antud sündida traditsioonilisse perekonda. Moab sündis  intsesti tulemusel. Tema isa oli ühtlasi ka tema vanaisa. Seetõttu olid Moabi järeltulijad ehk kogu moabi rahvas juutide silmis põlatud sugu. Sõnaselgelt oli kirjas, et moab ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte kümnendas põlves – mitte iialgi! (5.Mo 23:4)

Aga Elimelek läheb Moabimaale, sest nende enda kodumaal valitseb nälg. Nad on pagulased. Nad pagevad nälja ja viletsuse eest nõnda, nagu seda tegid paljud eestlased olgu või 19. sajandil, kui neile pakuti maad ida pool. Harva jäetakse oma kodu maha lõbujanu, igavuse või laiskuse pärast. Enamikku sunnib võõrsile pagema sõda või tagakiusamine kas rahvuse, veendumuste või usu tõttu. Meie, eestlased, peaks seda ju teadma.

Mõne nädala eest saatsid ühes Suurbritannia pagulaslaagri kitsikuses, pead-jalad koos elavad ja enamikus juba koroonaviirusesse nakatunud elanikud kirja Briti avalikkusele, kus nad meenutavad muu hulgas seda, mis peaks ometi nii selge olema: nad ei ole lahkunud oma sünnimaalt ega jätnud maha oma vanemaid ja kodu omal vabal valikul. Nad tegid seda, et päästa enda ja oma laste elu.

Nii ka too pere seal Ruti raamatus. Nälja tõttu lahkuvad nad Jumala poolt tõotatud maalt – maalt, kus ometi pidi voolama piima ja mett. Ja nad pöörduvad tagasi sinna, kus nende esiisad aastasadu varem, oma kõrberännakul olid olnud.

Aastad lähevad. Neid tabab uus häda: Elimelek sureb. Tema naine Noomi jääb koos kahe pojaga leseks. Niigi on neil pagulastena vähem õigusi ja toetuspunkte, ilma pere toitjata jäävad nad veelgi kaitsetumaks. Siiski suudab naine oma pojad üles kasvatada. Ja kuigi seda keelab nende religioon, leiavad nood moabi rahva seast omale naised. Kes saaks öelda, et nad teevad valesti? Et nad ei hooli Jumala seadusest? Pühakiri isegi ei vihja sellele. Elu oli selline, ja kes teaks seda paremini kui Jumal ise.

Siis saabub järgmine löök: surevad ka mõlemad pojad. Alles jäävad kolm naist, kolm leske: Noomi ja ta noorukesed miniad Orpa ja Rutt.

Noomi on vana. Ta on matnud sellele võõrale maale kogu oma pere. Nüüd tahab ta tagasi koju. Lastetu lesknaise elu oli tollases kultuuris halastamatult karm. Sul pole meest, pole poegi, pole mitte kedagi. Lesknaised olid tollases ühiskonnas nähtamatud, ilma igasuguse vara või rahata, sõnaõiguse ja kaitseta. Mõni ime, et Jumal räägib juba Vana Testamendi prohvetite suu kaudu sellest, et religioossetele rituaalidele keskendumise asemel võiks inimesed märgata endi keskel orbe ja lesknaisi, et nende peale halastada.

Noomi loodab tagasi kodumaale pöördudes leida sealt sugulasi, kes pakuks ulualust ja mingitki kaitset. Oma miniatele ütleb ta selge sõnaga, et nood naaseksid oma vanemate koju. Neil pole mingit põhjust temaga kaasa tulla. Habrastel, varatutel lesknaistel oleks arulage minna Juudamaale, kus neid juba nende rahvuse pärast põlatakse.

Noomi veenab naisi, et need ei võlgne talle midagi. Oleks siis, et ta saaks veel poegi, siis oleks ehk teine asi. Jaa, seegi on üks Piibli perekonnaseadusi – leviraadi seadus, mille kohaselt pidi lesestunud naine abielluma surnud mehe vennaga. Ja kui too oleks surnud, siis järgmise vennaga, ja nõnda edasi. Noomil polnud Orpa ja Ruti jaoks rohkem poegi. Ta kinnitab naistele, et nood on noored, mingu aga oma isakoju tagasi ja abiellugu uuesti – nende elu on alles ees. Ta võtab neilt ümbert kinni, suudleb neid, pisara voolavad… ja noored ei lähe ometigi. Too on järjekindel ning jätkab jõuliselt veenmist. Ta keskendub mitte enda vajadustele, vaid noortele – ta julgustab neid olema avatud uutele suhetele. Lõpuks võtab Orpa teda kuulda, jätab jumalaga ning läheb.

Rutt seevastu on kangekaelne. Õigupoolest peaks temagi kuulama oma ämma sõna. See on seadustes selgelt kirjas: tuleb kuulata vanemate inimeste sõna. Ja kuigi ämm võtab talt igasuguse moraalse kohustuse temaga jääda, jääb Rutt ometigi. Ja ta lausub Noomile sõnad, mis on jäänud ajalukku – ning mis on sageli ka laulatuskõne aluseks: “Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”

Ja nad asuvad koos teele: Noomi naaseb oma sünnimaale, Rutt läheb aga võõrsile, kus ta on kõigi eelduste ja seaduste kohaselt eikeegi.

Kes raamatut lugenud, see teab, mis Rutist edasi sai. Naisel endal polnud aimugi, mis teda ees ootamas on. Tulla võis mis iganes.

Rutt ei pidanud ämmaga kaasa minema. Reeglid ja eeskirjad, normid ja traditsioonid ei nõudnud talt seda karvavõrdki. Ka paljukiidetud terve talupojamõistus oleks pidanud ütlema: “Rutt, mine koju tagasi. Su elu saab Juudamaal karm olema. Su tulevik on tume. Vali turvalisem tee. Kuula sõna. Mine koju.”

Rutt ei lähe. Ta armastab oma meheema ega lase vanal naisel üksinda pikale teekonnale minna.

Kui palju seadusi saab siin raamatus rikutud! Kusjuures mitte mistahes suvalisi seadusi, vaid selliseid, mis on Piiblis kirjas, mis kinnitavad elukorraldust ja traditsioone. Mõnda neist rikutakse häda sunnil, mõnd aga armastuse pärast. Igal juhul on need rikkumised loovad, elu ja inimest toetavad lahendused. Elu ja inimesed on Jumalale olulised. Need ongi päriselt olulised. Reeglid on inimeste teenistuses, mitte vastupidi. Uues Testamendis kostab see sõnum välja veelgi selgemalt. Kui variserid hurjutavad näljaseid jüngreid selle eest, et nad korjavad hingamispäeval põllu pealt toitu, sõnab Jeesus: “Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.” (Mk 2:27)

Rutt astub korraldustest üle mitte nälja, vaid armastuse pärast. Armastus käitub sageli just nõnda. Talle ei saa seada piire. Teda ei saa kutsuda korrale ja sundida mõistlikkusele. Karmid ja korralikud seadusetundjad võivad selle üle nuriseda, võivad rahutuks muutuda ja siunata Rutte ja teisi armastuse apostleid. Nad võivad öelda, et selline omavoli lammutab ühiskonda, õõnestab ülemate autoriteeti ning tekitab kaost. Ka neist võib aru saada. Sageli on see nende leivatöö. Sageli on nad omal kombel tõsiselt mures, ehk isegi hirmul, sest kontroll kipub käest libisema ning turvatunne lööb vankuma.

Armastust võib püüda ohjeldada, aga see on sama viljatu kui Jumala ohjeldamine. Õieti on see just seesama – see on püüd seada piire Jumala loovale Vaimule, millega Ta inimest juhib, aitab ning julgustab. Armastus ehk Jumal murrab tema teele seatud tõketest ja püünistest nagunii läbi. Mõnikord murrab, teinekord imbub vaikselt ja märkamatult. Ta teeb aga igal juhul oma töö. Seda tööd saab takistada, aga seda ei saa väärata.

Jah, armastus on riskantne ettevõtmine. Kannatus käib sellega sageli kaasas. Aga selles on alati kohal ka õnnistus. Jumal ise on kohal, vaatab naeratades oma laste peale ja rõõmustab.

Ei ole õigest rahvusest inimesi, kes Jumalale teistest rohkem sobivad. Ei ole õigest soost, õige kuju või õige elulaadiga inimesi, kes kõlbaks Talle paremini. Jumal on seesama iga inimese vastu – Ta on ikka armastus ja halastus, Ta on heldus ja tõde. Olgu meil usaldust seda heldust vastu võtta. Olgu meil usku Tema peale loota ja Temaga koos edasi minna.

* Ruti 1:1-19a oli Risti koguduse jumalateenistusel jutluseteksti aluseks 24. jaanuaril 2021. See on järelkuulatav www.ristikirik.ee. Jutlustetekstide järjestus tugineb Saksa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku kalendrile https://www.kirchenjahr-evangelisch.de

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (39)