Arlet Palmiste. Dialoog skeptikuga

Illustratsioon: Toon Vugts

Kultuur peab avama uusi uksi, ütleb Arlet Palmiste essees, kus võetakse luubi alla teatri pühadus ja püha teatraalsus.

Skeptik: Sa räägid kristlikust, kõiki armastavast mõtteviisist, kristlikust hoolivast Jumalast. Aga Kristus on veidi enam kui 2000 aastat vana, kristlus veelgi vähem. Mis oli enne, kas siis enne ei olnud armastust, kas enne Kristuse saabumist Jumal ei armastanud oma lapsi ja oli tema pilk mujale pööratud? Kas valitses enne Kristuse saabumist ilmaruumis vaid viha ja raev? Ei, ütlen ma sulle. Armastust oli siis veel rohkemgi. Kus oli siis see sinu Jumal?

Autor: Minu Jumal on elulooja. Kaugel eemal siit, väljaspool meie kujutlusvõimet, asub Jumalate maa. Igaühele neist Jumalaist anti toimetamiseks tükike ilmaruumi. Seal võisid nad teha, mida soovisid. Jumalad leppisid kokku, et ühel hetkel nad kohtuvad ja vaatavad, kelle looming on kõige õnnestunum. Jumala ajamõõde on teadupärast pikk miljardeid aastaid ja üksik inimelu on tema jaoks vaid üksik möödalendav hetk. Minu Jumal sai endale Päikese koos taevakehadega tema ümber. Jumal otsustas luua siin elu, sest elu on suurim ja kauneim looming. Ta lõi enese näo järgi inimese, lisaks loomad ja taimed.