21. jaanuaril avati Pärnu linnagalerii poolt ellu kutsutud rahvusvaheline festival Pärnu fotofest, mis keskendub sel aastal ülemaailmsest pandeemiast inspireeritud terminile “võõrandumine”. Rääkisime kuraator Marian Kivilaga, mida Pärnus avatud arvukatel näitustel Pärnu linnagaleriis Raekojas, Pärnu Kunstnike Majas, Pärnu Keskraamatukogus, Endla Teatris, Pärnu Muuseumis ja Pärnu Kontserdimajas näeb ja ei näe.

Kogu maailm otsib vastust küsimusele, kuidas me külg külje kõrval koos edasi elame. Kas “Võõrandumine” on omamoodi vastus sellele?

Võõrandumisele lähenevad meie Raekoja näitustel osalevad kunstnikud igaüks oma nurga alt ja otseselt ei otsita vastuseid sellele, kuidas me pandeemia kontekstis koos eksisteerida saame. Vaevalt, et keegi sellele universaalset vastust teabki. Vaatleme võõrandumist kui laiemat nähtust ning vähemalt pooled teostest ei suhestu üldse Covidi-järgse maailmapildiga. Usun, et see on eksistentsiaalsem ja laiem küsimus, lihtsalt selle tõstatamiseks tundus võib-olla praegu õigem hetk. Võib ju end isoleerituna tunda ka siis, kui sinu ümber on miljon inimest.

Sellest räägib näiteks Leedu kunstnik Paulius Šliaupa oma maalilisel jalutuskäigul Brüsseli tänavatel. Soome kunstniku Susanna Salama fotod on inspireeritud tema enda elust ja painavast üksildustundest, mis on teda saatnud alates sellest, kui ta jäi üksikemaks ja jäi põlismetsade keskele oma lapsega kahekesi elama. Võõrandumine ei pea aga tähendama alati midagi negatiivset – tänu sellele, et suudame end teatud halbadest sündmustest, inimestest või mälestustest distantseerida, saame oma eluga ka edasi minna. Jan Grau hävitatud fotodest koosnev installatsioon räägib sellest, kui mõjuvõimas vahend on foto ning kuidas on see seotud meie mäluga. Soovides oma elust endise peigmehe kustutada, võib ju alustuseks ära kustutada ühised Instagrami pildid. Võõrandumist võib tõlgendada ka elu edasiviiva jõuna.

Olete ise vaimustunud kassipidajad, seetõttu David Williamsi humoorika meestest ja nende kassidest kõneleva seeria jõudmine festivalile ei üllata. Aga kuidas kujunes muidu kunstnike valik ja teemadering, mida tänavune Fotofest puudutab?

Kui varem oleme leidnud kunstnikke kas muuseume, kunstimesse ja galeriisid külastades või möödunud aastal nt ühe kuratoriprogrammi kaudu, siis sel aastal oleme saanud väga vähe reisida ja põnevaid kunstnikke avastada. Osalejad tulid kokku internetist või kunstnike ringist, kelle loomingust oli teada, et nad selle teemaga tegelevad. David Williamsi leidsimegi peale seda, kui olime omale kassipojad võtnud ja Facebooki feed hakkas järsku ainult kassitemaatikat ette söötma. Sealt kuskilt Davidi seeria meieni imbus, kuigi see oli juba mitu aastat vana. Tema seeria pakub teemale pisut humoorikamat vaatenurka ja eesmärgiks ei olnud luua ainult surmtõsist ja peaaegu morbiidset näitust põhjatust ahastusest ja depressioonist. Davidi sõnum on lihtne, samas väga sügavamõtteline – ka maskuliinsust tõlgendatakse väga stereotüüpselt ja mehedki tunnevad end kinnistunud soorollides ahistatuna.

Miks on olemas hullud kassitädid, aga meestele isegi puudub vastav termin?

Williams toob vaatajani muidu igati karmid ja maskuliinsed mehed – sõdurid, mootorratturid ja tätoveerijad –, kes jagavad enda elu nunnude kassidega ega häbene olla õrnad, armastavad ja haavatavad. 

Lockdown on terve aasta olnud fotograafide meelisteema. Kas ei olnud kiusatust kogu festivali sellele pühendada?

Ei, kindlasti mitte. Kuigi käimas on väga eriline aasta ja (loodetavasti) ainukordne ajajärk, mil oleme sattunud täiesti apokalüptilisse situatsiooni, kus meilt on võetud vabadus, ning kõik see annab fotokunstnikele tohutult ainest, tuleb samal ajal tunnistada, et see lockdown’i-teema on natuke tüütavaks muutunud. Kõik need tundmused, mis meid praegu valdavad, on tegelikult ka väljaspool lockdown’i konteksti huvitavad. 

Meil on näitusel sisse seatud “Lockdowni” nime kandev sein, kuhu olen koondanud olustikku dokumenteerivad fotod maailma eri paigust. Neid lockdown’i-vaateid aga tasakaalustavad paljud muud teosed Covidi-eelsest ajastust, kus puutusime samuti samade probleemidega kokku, lihtsalt teisel tasandil.

Läti fotokunsti näeb Eestis haruharva. Millised on selle näituse kolm peamist märksõna?

Läti fotokunsti näeb tõepoolest kahetsusväärselt harva, kuigi Pärnut eraldab Lätist vähem kui sada kilomeetrit. Linnagalerii Kunstnike Majas näeb Riia Fotokuu korraldaja Arnis Balčuse kuraatorinäitust “Kadunud minad”, kus astuvad üles lisaks talle endale veel Toms Harjo, Anna Maskava, Aija Pole ja Elina Semane, kelle loomingut iseloomustasid juba Covid-19 eelsel ajastul praegu eriti aktuaalsed märksõnad, nagu võõrandumine, isolatsioon, ebakindlus, kuulumine jne. Need on universaalsed märksõnad, mis on inimest ikka ja alati saatnud, aga nende tähendust suudab vaataja nüüd ehk paremini mõtestada. 

Kui pandeemia kõrval on maailmas mõni kindlasti emotsioonid kuumaks küttev sõna, siis selleks on pagulased. Kust tuli mõte aktuaalsele teemale läbi eestlaste kui pagulaste läheneda?

Püüdsime vaadata oleviku kõrval ka minevikku. Eestlaste elu Saksamaa põgenikelaagrites Karl Hintzeri fotodel on kunstiteadlane Harry Liivrand tegelikult näidanud juba varasemalt Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus 2019. aasta lõpus. See rändnäitus sobis hästi ka meie festivali konteksti ja seda väljapanekut näeb Pärnu Kontserdimaja galeriis. Teist pilku samale ajajärgule pakub Kontserdimajast vaid mõni meeter eemal asuv Pärnu Muuseum, kuhu fotokoguhoidja Indrek Aija koostas väljapaneku “Töörahva hääl”, mis toob publikuni 1950ndate aastate Pärnu propagandafotod. Ka nendel fotodel kujutatut võib tõlgendada reaalsuse moonutusena või sellest võõrandumisena.

Kas rahvusvahelise näituse tegemine sellisel aastal on suurem väljakutse kui muidu ning kas mõeldes sellele, et rahvusvaheline publik kohale ei jõua, polnud kiusatust Fotofesti edasi lükata?

Ma arvan, et

praegu on näitusetegevus mõnes mõttes olulisem kui iial varem. On ju kunst üks väheseid meelelahutus- ja kultuurivorme, mida meil veel vabalt tarbida saab.

Ma usun, et kunst aitab vaimu värskena hoida ja ainult Netflixi-kultuurist jääb ehk praegusel aja väheks. 

Reeglina ei ole ka galeriid ülerahvastatud, et seal nakatumist kartma peaks. Kui Tallinnas tulid piirangud, mille käigus pandi muuseumid ja näituseasutused kinni, olin tõsises hämmingus: kingapoed ja kaubanduskeskused olid endiselt lahti, aga näitusesaalides, kus on avar ruum ja vähe inimesi, nähti millegipärast ohtu. Linnagalerii end vabatahtlikult lukku ei pannud ja seega ei näinud põhjust ka festivali edasi lükata. 

Mis on see üks töö, mille pärast tasub Pärnusse sõita ka siis, kui aega napib isegi ühe näituse korralikult vaatamiseks, rääkimata kõigist?

Nendel näitustel on kokku sadu töid ja kui Pärnusse juba sõita, siis soovitaks võtta ikkagi aega teostega tutvumiseks. Kunst ei ole mõeldud kiirtarbimiseks. Samamoodi ei saa ka filmist vaadata vaid viit esimest minutit. Näiteks meie Raekojas avatud näitusel “Võõrandumine” elavad teosed üksteisega mõnusas sümbioosis, pakkudes teemale erinevaid vaatepunkte, ja ma arvan, et elamust pakub see siiski terve komplektina.

Ja lisaks Raekoja näitusele saab ju vaadata veel suurepäraseid näitusi Kunstnike Majas, samuti Kontserdimaja galeriis, Pärnu Muuseumis ja Pärnu Keskraamatukogus. Endla Teatri etenduste ajal või kokkuleppel kuraatoriga saab näha ka palmisaalis kohaliku fotorühmituse F8 näitust, nädala sees on avatud näitus Teatrikohvikus ja trepigaleriis.

Ärajäänud reiside asemel tasub kindlasti võtta aega Pärnu külastamiseks – käia näitustel, kohvikus ja spaas ning nautida uinunud suvepealinna rahulikku miljööd. 

Näituse kava leiab SIIT.
Näitused jäävad avatuks kuni 20. veebruarini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (260)