Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Jutusaade Armastusest puudutab pigem seda teist poolt. Saatejuhid Elina Naan ja Veiko Tubin vestlevad koos külalistega armastuse erinevatest vormidest ja sellest, mida see sõna kellegi jaoks tähendab.
Seekord on saates külaliseks lavastaja ja näitleja Mari-Liis Lill, kellega vesteldakse Eesti Draamateatri dokumentaal-lavastusest “Esimene armastus” ning sellest tõukuvalt ka armastusest üldisemalt, selle muutumisest ajas ning tähtsusest me elus. Vastuse saab ka küsimus, mida teha siis, kui esimene armastus on otsa saanud.
Mõtteid vestlusest:
- Minu jaoks ilmselt kõige avastuslikum oli juba lavastuse jaoks intervjuusid tehes see, et millest inimesed räägivad, kui nad räägivad oma esimesest armastusest. Minu jaoks isiklikult tundus täiesti võrreldamatu, et ma võiksin siin rääkida oma 1. või 3. klassi armastusest. See ei ole minu jaoks üldse võrreldav selle punktiga, mida mina nimetan oma esimeseks armastuseks, mis tabas mind kuskil 13–15-aastasena. Minu jaoks oli avastuslik, et paljude jaoks on – nende jaoks see tunne seal 1. klassis või lasteaias võis olla võrreldav, samaväärne, sama tugev kui see, kuhu mina oma linnukese panen. Ma arvasin, et esimene armastus on meil kõigil sarnane, et see on meid tabanud kusagil varasemas või hilisemas teismeeas, ja see on see, kuhu kõik panevad selle punkti. Aga see ei ole nii. Ja kui ma proovis palusin näitlejatel jagada oma esimese armastuse lugu, siis seal oli inimesi, kes ütlesid, et justnimelt see suhe, mis mul praegu käsil on, ongi minu esimene armastus.
- Kui sa oled kedagi kunagi – päriselt – armastanud, siis kas on võimalik lakata teda armastamast? Need inimesed, keda me oleme päriselt armastanud, neid armastame me tegelikult elu lõpuni. Enne ma mõtlesin sellest ambivalentsemalt, et tunded muutuvad, teisenevad jne. Tunded võivad ka jahtuda sinnamaani, et sa ei mäleta neid enam. Aga nüüd, kuulates sellisest eluloo perspektiivist tervet 100-aastast lugu, on äkki järeldus see, et kui ma teda ikka enam üldse ei armasta, siis äkki see ei olnudki armastus ka siis, kui ma arvasin, et on.
- Minu esimene armastus on väga tugevalt seotud lõhnatajuga. Vanalinna muusikamaja, saal, öö, pimedus, halb 90ndate aeglase tantsu muusika, aeglane tants, tema nahktagi lõhn – väikese õlle ja suitsu seguga – see on see pilt.
- Kuidas armastus praegu lõhnab? Armastus lõhnab mere järele. Armastus, mis minu elus praegu on, nii paarisuhte tasandil kui ka suhtes lastega, on hästi palju olnud mere ääres, saanud alguse mere ääres, viibinud mere ääres – kuidagi see avaruse tunne, mis seal on, seostub mul armastusega.
- Kui kõik läheb valesti, siis ilmselgelt me ei ole teineteise jaoks loodud. Kui ta käitub minuga halvasti, siis ma ei pea, hambad ristis, temaga elu lõpuni koos piinlema. Aga kui ma saan kellegagi kokku, siis mulle meeldib panna siht sinna, et ma töötan selle nimel, et see võiks juhtuda. Pikk kooselu, tingimusteta armastus, mida tundub, et kunagi ei juhtu – ma vähemalt asun tööle selle nimel, et see võiks juhtuda.
- Südamevalu on väga tõeline tunne, aga ta on ka väga haruldane. Seda ei juhtu kogu aeg, nii et sa harjud ära ja see muutub tavaliseks. Mida selles olukorras teha? Võtta sellest viimast. Kuulata muusikat, kirjutada kurblikke luuletusi. Aga samas ei tasuks alahinnata ka teisi suhteid su ümber. Paarisuhe, romantiline kiindumus ei ole ainus suhe elus. Sul on loodetavasti sõbrad, kes on olemas just sellisteks hetkedeks. Sul on olemas perering, ükskõik milline ta on ja kellest koosneb. Kui su süda murdub ja tundub, et enam ei ole midagi, siis need armastused on ikkagi olemas. Ja võikski keskenduda nendele.
- Esimene armastus esimeseks armastuseks… Tegelikult me peaksime fookuse suunama hoopis teisele armastusele, sest see on see, mis tuleb ja taastab meie usu armastusse, kui meile tundub, et see on ilmvõimatu.
Vestlussaade “Armastusest” uurib, kuidas armastus meid puudutab ja mõjutab ning millised tunded sellest rääkides meid valdavad. Saadet juhivad joogaõpetaja, brändi Kuu Ruum looja ja luulekogu autor Elina Naan ning näitleja ja luuletaja Veiko Tubin.