Inimkonna ajalugu on ühiskondade, kultuuride tõusude ja languste jada. On piirkondi, kus korduvalt on tekkinud ja hääbunud mõni keerulise ühiskondliku korraldusega kõrgkultuur. Seni pole ühtegi näidet ühiskonnast mis oleks kadunud selle tõttu, et mõni taastumatu loodusvara on otsa saanud. Tõttöelda polegi ükski taastumatu loodusvara inimkonna ajaloos otsa saanud ja ilmselt seda ka kunagi ei juhtu.

Sageli on eelnenud mõne kõrgkultuuri langusele taastuvaks peetavate loodusressursside kvaliteedi või kättesaadavuse langus – kombinatsioon muutuvast kliimast, erodeeritud või viljakuse kaotanud mullastikust, bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest, veevarude kättesaadavusest jne.

Kui varasemalt on selline ökosüsteemide seisundite järsk halvenemine tabanud isoleeritud territooriume, siis tänapäeval näeme sarnaseid muutusi globaalselt. Ärevakstegevad signaalid Maa keskkonnaseisundi halvenemisest jõuavad meieni üha sagedamini ja valjemalt.

Õhtuste uudiste igapäevaosaks saanud teated rahvaste rändamisest pole midagi muud kui reaktsioon elutingimuste halvenemisele ja selle juured on muutunud keskkonnas.

Globaalsed keskkonnamuutused tulenevad ebavõrdsusest ja põhjustavad ebavõrdsust. Nii nagu kannatavad kliimamuutuste tagajärjel kõige enam sellesse ise kõige vähem panustavad kodutud, tabab kliimašoki lööklaine valusaimalt rahvaid, kes globaalsest, fossiilsetel kütustel põhinevast majanduskasvust kõige vähem osa on saanud.

Eestlastena peame enestele tunnistama tõsiasja, et oleme majandus- ja heaolukasvust võitnute seas olles samas üks juhtivamaid per capita kasvuhoonegaaside tekitajaid maailmas tänu oma senini riiklikult toetatud põlevkivil põhinevale energeetikale.

Käesolevaks ajaks on selge, et meie senist hea(elu)olu hoida on üha raskem, kui mitte võimatu.

Lõputu kasv lõplikus maailmas pole võimalik. Meie ja kaas(Maa)laste järgnevate põlvkondade heaolu nimel peame ümber mõtestama oma tegutsemise alused ja vastavalt ka käituma hakkama. Me võime seda nimetada säästvaks arenguks.

Jätkusuutlikud ja kestvad muutused ühiskonnas saavad alguse haridusest

Eesti elanikkond on saavutanud regulaarselt häid tulemusi Pisa testi tulemustes ning on üles näidanud kõrget keskkonnateadlikkust (Special Europarameter 409, 2014), samas kui meie keskkonnakäitumine on üks Euroopa viletsamaid.

Väga head teadmised meid ümbritseva kohta vajavad haridussüsteemis toetamist käitumise ümberkujundamiseks. Senini annab meie haridussüsteemis tooni 1990ndatel väljakujunenud tendents, kus säästvat arengut käsitletakse kui keskkonnakaitse eri vormi. Osaliselt on see põhjendatud, kuna enamus ühiskonna ees seisvatest probleemidest on seotud konfliktidega, kus inimtegevus on läinud vastuollu looduse reeglitega. Ennekõike meie majanduslik tegevus ei kipu Maale ära mahtuma.

Selliste vastuolude lahendamine pole vaid loodusteadlaste ülesanne läbi keskkonnakorralduse. Säästev areng on siiski ennekõike ühiskonna korraldamine selliseks, et me, kaotamata võimalust tulevaste põlvede heaoluks, mahuksime Maale koos teiste liikidega ära.

Säästva arengu haridus pole teadmiste omandamine säästvast arengust, vaid selle ülesandeks toetada inimestes parema tuleviku visioneerimise ning selle saavutamiseks kriitilise ja süsteemse mõtlemise, koostöö- ja jõustamisoskuste kujunemist.

Tilbury ja Wortman (2004) on sellisena sõnastanud üldkompetentse, mida jätkusuutliku ühiskonna elukorralduse arendamiseks ja sellega seotud väljakutsetega toimetulekuks on vaja arendada nii lokaalselt kui globaalselt:

• Visioneerimine – võime ette kujutada ja visualiseerida paremat tulevikku. Teades, mida me tahame, saame paremini välja mõelda, kuidas seda saavutada.
• Kriitiline mõtlemine ja refleksioon – võime ära tunda, et see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi. Võime kriitiliselt suhtuda senistesse dogmadesse ja kriitiliselt hinnata majanduslikke, keskkondlikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi struktuure jätkusuutliku arengu kontekstis.
• Süsteemne mõtlemine – võime tunnetada ja mõista süsteemide kompleksust ja emergentsust ning leida seoseid probleemide lahendamisel.
• Partnerluse ülesehitamine – võime ühistes eesmärkides kokkuleppimiseks, koos olemiseks, tegutsemiseks ja töötamiseks, erinevuste aktsepteerimiseks.
• Osalemine otsuste tegemisel ja elluviimisel – võime ennast ja teisi juhtida, osaleda otsustusprotsessides, jõustamine.

Selliste üldkompetentside arendamine ei saa toimuda spetsiaalsetes säästva arengu tundides või loengutes. Ka riiklikud õppekavad sõnastavad jätkusuutlikust läbiva teemana kõigis ainetes. Säästva arengu pädevuste arendamine toimugu ikka kombinatsioonis aine sisu ja metoodikatega läbivalt kõigis õppevormides ja -ainetes.

Säästva arengu haridusest rääkides ei saa me kuidagi ilma ökoloogiata.

Ökoloogia on teadus suhetest.

Üksikorganismi suhtest iseendaga, teiste liigikaaslastega, teiste liikidega, eluta osaga looduses – ehk siis teadus (öko)süsteemidest. Elementaarsete ökoloogiliste põhiprintsiipide tundmine aitab oluliselt kaasa ülaltoodud üldkompetentside omandamisele.

Kuigi me oleme tänu märkide keeles suhtlemise ja liigisisesele koostöö oskusele tuginedes üles ehitanud keerulise ühiskondliku korralduse ja kultuuri, oleme me ennekõike bioloogilised olevused. Ükski elusolend ei saa eksisteerida lahus teda ümbritsevast keskkonnast, olles ise samas selle keskkonna osa ja looja.

Meie endi heaolu sõltub oluliselt sellest, kuidas me suhestume teiste, meid elus hoidvate liikidega ja ökosüsteemidega. Looduses kehtivate reeglitega vastuollu minek tekitab vaid asjatut segadust.

Mihkel Kangur on Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent ja Ökoloogia keskuse juhataja. Artikkel ilmub Tallinna Ülikooli ja EDASI koostöös, et toetada tarkade otsuste elluviimist meie kõigi igapäevaelus ja laiemalt kogu ühiskonnas. 

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (44)