Küberturvalisus. Eneken Tikk: Eesti rahvusvahelise õiguse poliitika küberruumis

Foto: Shutterstock

Kas riik võib olla küberruumis suurem või väiksem, rikkam või vaesem, rohkem või vähem edukas kui “päriselt”? Kas küberruum täidab tõepoolest nii riikide kui ka üksikisikute unistused? Kuidas kujunevad väikeriigi vaated rahvusvahelise õiguse kohta küberruumis? Küsimus pole enam selles, kas rahvusvahelist õigust saab küberruumis rakendada, vaid selles, kuidas seda peaks rakendama. Panused on kõrged.

Tallinn rahvusvahelise õiguse pildil

Rahvusvaheline õigus ja selle rakendamine küberruumis on Eesti ja eestlaste jaoks oluline teema: “Tallinna Käsiraamatut”(1) rahvusvahelise õiguse rakendamise kohta küberoperatsioonide puhul (the Tallinn Manual) võib pidada Eesti välispoliitika tuntuimaks tooteks. Peavool riikidevahelises arutelus, kuidas tuleks rahvusvahelist õigust küberoperatsioonide suhtes rakendada, tuleb Tallinnast ja on osa Eesti rahvusvahelisest kuvandist.

Tavamõistes on “Tallinna Käsiraamat” keeruline juriidiline tekst ekraanide ja klaviatuuridega varustatud sõjaväelaste keeldudest ja käskudest. Kui kaugele võivad sõjalised operatsioonid minna, riskimata rikkuda teise riigi suveräänsust? Kus jookseb küberruumis teise riigi sise- ja välisasjadesse sekkumise piir? Mida tähendab ja mida mitte IKT keskkonnas jõu kasutamine? Milline on õiguspärane reaktsioon küberoperatsioonidele, mis neid piire ületavad? Käsiraamat on hea ja väärtuslik panus rahvusvahelisse õiguspraktikasse ja teadustöösse. Rahvuslikku uhkust selle teose üle on president Kersti Kaljulaid tunnustanud Maarjamaa Risti ordeniga käsiraamatu peatoimetajale Michael N. Schmittile.

Kuigi “Käsiraamat” ei ole Eesti ametlik seisukoht rahvusvahelise õiguse osas, on see praegu meie prioriteetide kohta kõige selgem signaal. President Kaljulaidi avaldus (2019) rahvusvahelise õiguse kohta küberruumis keskendub suuresti rikkumiskünnistele ja reaktsioonile.

Kuid kas Eesti unelm ongi selgete reeglitega küberoperatsioonid? Või oleks Eesti küber-Shangri-La hoopis maailm, kus sõdu ja konflikte küberuumis üldse ei peeta ning selle asemel toetab internet informatsioonilist enesemääramise õigust ja rahvusvahelist sallivust? Kas Eesti vaated ÜRO põhikirjale ja üldisele rahvusvahelisele avalikule õigusele võivad olla küberruumis ühed ja “päris” ruumis teised?

Mõni aeg ehk tõesti – kübermullis võime alustada ÜRO põhikirja lugemist artikli 2 lõikest 4 ja arutleda lõpmatult selle üle, mis on (ja mis mitte) jõu kasutamine küberruumis. Ja teistes olukordades võime sama dokumendi siiski avada esimeselt lehelt ning teha kõik endast oleneva, et me ei peaks kunagi lugema kaugemale artikli 2 lõikest 3 ja kohustusest rahvusvahelisi vaidlusi rahumeelselt lahendada. Pikas perspektiivis on kaheldav, kas riik saab ÜRO põhikirja küberruumi puhul rakendada teistmoodi kui reaalses maailmas ning kas end ise rahvusvaheliste küberkonfliktide keskmesse paigutavas riigis on varasemalt lubatud ja väärtustatud inimõiguste ja -vabaduste täielik teostamine võimalik.

Milliseks võib kujuneda Eesti strateegiline küberpoliitiline seisukoht?

Kuna “Tallinna Käsiraamatu” kolmanda väljaande ilmumise kohta käivad kuulujutud, on Eestil praegu hea aeg kujundada oma strateegiline küberpoliitiline seisukoht rahvusvahelise õiguse ja küberoperatsioonide kohta. Võimalikke variante on mitu.

Eesti võib jääda loorberitele puhkama ja lasta “Tallinna Käsiraamatu” kolmandal väljaandel polsterdada oma staatust rahvusvahelise õiguse ja küberoperatsioonide asjatundja-riigina. Hästi välja arendatud seeriana kajastab järgmine käsiraamatu uus trükk tõenäoliselt veelgi põhjalikumalt küberruumis operatsioonide läbiviimist puudutavaid uusi nüansse ja konsensust, mis teeb selle kasulikuks nii Ameerika kui ka Eesti küberoperaatoritele. Nii ei muudaks järgmine “Käsiraamat” Eesti kui maamärgi omaniku jaoks palju – “Käsiraamatut” seostatakse kilulinnaga igavesti.

Kuid kümme aastat tagasi, kui “Käsiraamatu” kontseptsioon esimest korda loodi ja projekt käivitati, pidi see teos täitma märkimisväärse tühimiku. Pärast Venemaaga seotud küberrünnakuid 2007. aastal Eesti ja 2008. aastal Gruusia vastu tekkis tõsine küsimus, kas rahvusvahelist õigust on võimalik küberruumis toimuva suhtes üldse rakendada. 2020. aastal on olulised muud küsimused.

Küsimus pole enam selles, kas rahvusvahelist õigust saab küberruumis rakendada, vaid selles, kuidas seda peaks rakendama.

Kuna see mure on sõjalistest huvidest palju laiem, peaks “Käsiraamatu” ümber koondunud tähelepanu Eestile korda minema. Teos on kujunenud monopoolseks arutelus selle üle, kuidas rahvusvaheline õigus küberruumis kehtib. Ja lähtudes tervest mõistusest, ei tohiks see arutelu alguse saada sellest, kuidas küberoperatsioone läbi viia. Alustada tuleks sellest, kuidas üleüldse vältida küberrünnakute toimepanemist ja nende tagajärgedega tegelemist.

Valdava osa maailma jaoks ei tähenda rahvusvaheline õigus rikkumiskünniste ja vastumeetmetega seotud “raskeid probleeme”. Enamikus riikides ja enamikul juhtudel peetakse rahvusvahelist õigust jätkusuutliku arengu, ühiskondliku ja majandusliku edasimineku aluseks ning seda rakendatakse koostöö, rahumeelse lahenduse ja inimõiguste kaudu. Enamiku riikide jaoks tähendab rahvusvaheline õigus ja selle rakendamine hoidumist kõigist nendest künnistest, rääkimata rikkumistele reageerimisest. See on koht, kus 2020. aastal on rahvusvahelises kogukonnas tõeline tühimik.

Ambitsioonikad ja veel ambitsioonikamad lähenemisviisid

Eesti jaoks oleks ambitsioonikas lähenemine investeerida laiemasse õiguslikku tippklassi ja veelgi tugevamasse jalajälge rahvusvahelise õiguse arutelus, olgu küberruumi kontekstis või sellest väljaspool. Rahvusvahelise õiguse temaatika otsustav ja kindel suunamine “Tallinna Käsiraamatust” väljapoole oleks suure riigi samm – samm näitamaks, et Eesti suudab vahendada ka rahvusvahelise õiguse heauskset diskussiooni, mis teenib laiemaid huve kui kõige arenenumate küberjõudude omad.

See tähendaks Eesti rahvusvahelise õiguse vaadete juhtimist tagasi neile teemadele ja rõhuasetustele, kus need on tavaliselt olnud reaalmaailmas. Lisaks maailmapoliitilise tähelepanu saavutamisele teeks see samm tõelise väikeriigi avalduse rahvusvahelise õiguse kohta: et rahvusvahelisi reegleid ja käitumisstandardeid ei tohi võimalike tugevate riikide huvide eest panti panna ja pärast iga järgmist strateegilist võistlust (ja väljaspool seda) on olemas rahvusvahelise õiguse normid, mis tagavad rahvusvahelise rahu, stabiilsuse ja julgeoleku.

Vähem ambitsioonikas, kuid võib-olla õigeaegne samm oleks teha Eesti hoiaku põhjalik ülevaade kõige olulisema valguses: kui palju hoolib Eesti rahvas rahvusvahelise õiguse diskussioonis praegu probleemiks olevast tühimikust? Kas eestlased on nõus aktsepteerima väiksemaid õigusi ja vabadusi suuremate julgeolekugarantiide nimel? Kas nad kiidavad heaks riigi vahendite kulutamise “väga erilistele” Atlandi-ülestele suhetele? Kuidas saab Eesti ehitada oma eksistentsi küberruumis, mida ta suudab õigustada ja tagada Narvast Nootamaani ja Vaindloost Karisöödini?

Panused on kõrged

Panused ja pinged selle osas, kuidas rahvusvahelist õigust küberruumis rakendatakse, on endiselt kõrged: on täheldatud, et küberkonflikt on tuumariikide jaoks viis oma arveid klaarida ilma kartmata, et kähmlusest puhkeks sõda. Kui nii, siis muutub küsimus, kuidas rahvusvahelist õigust küberruumis kohaldatakse, kergesti küsimuseks, kuidas rahvusvahelist õigust üleüldse kohaldatakse. Kuna riikidel pole internetis käitumiseks spetsiaalseid rahvusvahelisi reegleid ega standardeid, kandub rõhuasetus, mida me kohaldame riikide käitumisele küberruumis järk-järgult ka igivanadele rahvusvahelise õiguse reeglitele ja põhimõtetele.

Mida enam me tolereerime ja propageerime küberruumis erandeid, seda rohkem riskime madala intensiivsusega konfliktide ja süveneva riikidevahelise vaenu kujunemisega üheks ÜRO põhikirja võimalikuks tõlgenduseks rahvusvahelistes suhetes.

Ükskõik, millised on Eesti järgmised sammud rahvusvahelise õiguse kasutamise osas küberruumis, tuleks need kujundada põhjalikult hinnates, kuidas rahvusvahelise õiguse muutmine ja rakendamine toetab seda, mida Eesti soovib küberruumis saavutada ja mida me tahame, et Eesti oleks nii eestlastele kui ka meie oodatavale 10 miljonile e-residendile pakkuda.

Viited:

  • (1) Schmitt, M. (2017). Tallinn Manual 2.0 on the International Law Applicable to Cyber Operations (2nd ed.). Cambridge: Cambridge University Press. doi:10.1017/9781316822524

***

Artikli autor dr Eneken Tikk on TalTechi küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse vanemteadur. Hariduselt olen jurist, iseloomult pigem mitte (või siis enam mitte). Oma juuraõpingud olen viimastel aastatel rakendanud mind huvitavate maailma asjade sappa – infoühiskondade tõusud ja langused, infotehnoloogia kasutamine riikide poliitilistes ja majanduslikes huvides ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalused ja ohud arengumaadele.”

Küberturvalisuse rubriigi eesmärk on tõsta lugejate teadlikkust selle valdkonna probleemidest ja edusammudest nii Eestis kui ka mujal. Artikliseeria avab teemat muu hulgas tehnoloogia, juhtimise, majanduse, teaduse, riigihalduse ja rahvusvaheliste suhete vaatenurgast.