Kino hingitseb, aga vähemalt pole seda Eestis uuesti kinni pandud, erinevalt enamikust maailmast. 2019. aastal jätkunud kinobuumi asemel oleme olukorras, kus isegi eeldatavaid hitte vaatab pealinna suurtes saalides tihti 3–4 inimest. Sellise asjade seisu juures on loomulikult priske osa rahakamaid filmiprojekte edasi lükatud ja uus Bond pole ainus.

Filmihuviline aga tühja ekraani ei salli ja nii on avaramad väljavaated indikinol, mida pole nii kulukas toota, ja võidukäiku teevad Netflix, Mubi jm edastusplatvormid. Mitmed kinokassasid skoorima mõeldud filmid on seejuures linastunudki Netflixis, mille konkurentsi kartis kinomaailm juba enne koroonat. Vaataja jaoks, kes kinno enam minna ei julge (ega valik ole ka enam kõige sisukam), on see hea uudis, sest vähemalt ei panda kaameraid kinni ja üleilmse seriaalivaimustuse kõrval elab ka filmiKUNST.

Pakun väikse valiku 2020. aasta vingematest liikuvatest piltidest (kokkuvõte hõlmab ainult mängufilme, dokid nõuaks eraldi ülevaadet). Kuna paljud filmid pole (Eesti) kinolevvi jõudnud ega jõuagi, lähevad ühtlustavalt käiku rahvusvahelised pealkirjad, sulgudes eestikeelne juhul, kui film me kinno jõudis. Eesti filmidel kasutatud muidugi eestikeelseid. Mõned filmid kannavad aastanumbrit 2019, aga jõudsid Eesti kinno või Eesti Netflixi 2020. aastal.

Head vaatamist!

1. “Another Round” (Järgmine ring)

Lavastaja Thomas Vinterberg, näitlejad Mads Mikkelsen, Thomas Bo Larsen, Magbnus Millang jt

Neli keskealist, materiaalselt kindlustatud valget meest peaosades ja selline film teeb Euroopa filmiauhindadel puhta töö! Lahe on, et me, inimesed, ei hinda filme veel ainult kvootide järgi. Seda enam, et film ei pakugi meile mitte mingit moraali: jutt on alkoholist laial skaalal. Hiilgavaimad momendid tekitavad isu klaasi järele haarata, madalseisud panevad kassiahastust tundma isegi purukarsklase. Mikkelsen pole kade näitama, miks ta on Euroopa parim näitleja.

2. “Viimased”

Lavastaja Veiko Õunpuu, näitlejad Pääru Oja, Tommi Korpela, Laura Birn

Võimas Põhjala vaatemäng, kus töölised õõnestavad omaenda jalgealust ning raha ja võimu esindajad esindavad katkuna levivat ajutist mõtteviisi. Pumpame ühe maalapikese tühjaks ja läheme eluga edasi. Aga kuhu? Virmalised pea kohal taevas siramas, pööratakse silmad maha, vanad väärtused lendavad õhku koos viimase põdrakasvatajaga, jalaga näkku sümboleid leidub filmi igas minutis, ent kõige tähtsamad on inimsuhted, mis on täiega ogarad ja kust võib end väiksegi enesekriitika olemasolul ilmselt ära tunda nii kaevur kui diplomaat, disainer kui agronoom.

3. “Babyteeth” (Piimahambad)

Lavastaja Shannon Murphy, näitlejad Eliza Scanlen, Ben Mendelsohn, Toby Wallace

Naerma ja nutma ja mõlemat korraga panev Austraalia indidraama, kus oivaline ansamblimäng, üliäge muusikaline kujundus ja hingematvad süžeepöörded. Eliza Scanlen ja Toby Wallace moodustavad särava duo, Ben Mendelsohn lisab napakat huumorit, kõik kokku üks ehedamaid ja üllatavamaid “noortefilme”, mis suudab ületada kõik riskikohad, kus oleks oht laskuda klišeedesse.

4. “I’m Thinking Of Ending Things”

Lavastaja Charlie Kaufman, näitlejad Jesse Plemons, Jessie Buckley, Toni Collette

Film nagu halb unenägu, samas on see hea film. Kui noored armastajad (kelle suhe pole siiski just liiga kuum) autos läbi lume gruuvides leigelt poolintellektuaalset vestlust peavad, ei aimakski, kui käest ära asjad varsti lähevad. Sõidetakse Jake’i (Jesse Plemons) vanemate poole maamajja, et Jessie Buckley mängitav nimeta noor naine tutvuks loodetava (kes loodab?) peika ema ja isaga, aga kuigi me hakkame peagi aimama, et asjad pole päris õiged, ei suudaks vaataja ilmselt ennustada, millistesse psühhokäänakutesse too aeglaselt kulgev linateos peagi rallima hakkab. Kreisi! Kreisi! Lihtsalt kreisi.

5. “Beats” (Biidid)

Lavastaja Brian Welsh. Näitlejad Cristian Ortega, Lorn Macdonald, Ross Mann.

1994, reivikeeluaeg, Šotimaa. Mida teha, kui korduvate rütmidega muusika avalik esitamine on keelatud? Korraldada hullumeelne tantsupidu kolkas hiiglaslikus mahajäetud tööstushoones, loomulikult. Sest aasta on 1994, elektroonilise tantsumuusika absoluutne kõrgaeg, mitte keskaeg, nagu arvavad Suurbritannia tagurlikud võimurid. Mustvalge pildikeel laseb vaataja silmas esile tulla kõigil tegelikel värvidel, mis noorte ellu kuuluvad: ropendavast, aga muidugi äärmiselt naljakast kõnepruugist kuni igasuguste esimeste kogemusteni õrnas eas. Sobib vaatamiseks ka eksnoortele.

6. “The Gentlemen” (Džentelmenid)

Lavastaja Guy Ritchie. Näitlejad Matthew McConaughey, Charlie Hunnam, Hugh Grant

Ritchiest ei oodanudki enam midagi rabavat ja siis teeb ta täiesti kompleksivabalt hulluse, mis oleks kui kõigi ta seniste hittide paroodia. Samas on süžee veel jaburam, tegelaste kõnepruuk veel ogaram, ülbem ja mahlakam ja karakterid veel reljeefsemad, totramad ja mahlakamad kui Ritchiel seni. Eraldi topeltpunktid lähevad Hugh Grantile, palun väga teile romkommide mesikeelt.

7. “Ema”

Lavastaja Pablo Larrain, näitlejad Mariana Di Girolamo, Gabriel Garcia Bernal, Giannina Fruttero

Ema on peaosalise eesnimi. Tšiili ühe nimekama ja ka omanäolisema filmirežissööri Pablo Larraini (“Neruda”, “Jackie”) värske teos viib vaataja moodsate tantsukunstide telgitagustesse, koos tänavatantsijatega Valparaiso maalilistele tänavatele ning Ema ja koreograafi Gastoni suhete ränkadesse rägastikesse, millest viib välja vaid tants. Kogu psühholoogilisele raskusele vaatamata vabastav film.

8. “Mank”

Lavastaja David Fincher, näitlejad Gary Oldman, Amanda Seyfried, Charles Dance

Just, kui juba tundus, et vana hea Oldman hakkab libisema sinnasamma C-märuli mülkasse, kus juba kõmmutavad Michael Madsen, Eric Roberts ja teised endised andekad näitlejad, tiris Fincher ta sealt kõrvupidi välja ja Oldman ON omal ajal legendaarseks saanud alkohoolikust stsenarist Herman Mankiewicz filmis, mis algab kui retropastišš, ent peagi selgub, et Fincher lihtsalt viib meid Manki ajastusse, möödunud sajandi keskpaika, Ameerika filmitööstuse kardinate taha ja võtteplatsidele. Ekraan pole kuigi lahmakas, kuidas kellelgi, tegemist on Netflixi filmiga, ent vaataja tõesti unustab ära, et ta viibib mustvalges ekraanimaailmas, mille ümber on värviline (loodetavasti hetkel hämar) korter. Jäägitult haarav eluloodraama.

9. “Hillbilly Elegy”

Lavastaja Ron Howard. Näitlejad Glenn Close, Amy Adams, Gabriel Basso

Neid filme tulvab Ameerikast üha enam, kus peategelasteks tõelised “tõelised ameeriklased”: kolkast pärit töölisklassi (või töötute klassi) esindajad. Ent vähesed neist filmidest on nii sügava sisseelamisega tehtud: ühelt poolt tõesti haarav lugu (J. D. Vance’i raamatu põhjal), teisalt ei ole efektitsetud mingitel klassikuuluvuse teemadel, puudub ka nõretav sotsiaalporno: me ees on n-ö lihtsad inimesed, kes ei ole tegelikult üldse lihtsad, vastupidi, ülikeerulised karakterid, ning Glenn Close’i mäng vääriks kõiki auhindu, mis tänapäeva maailmas näitlejatele jagatakse. See võtaks jalust nõrgaks, aga noh, Netflixi me vaatame ju lamades, või teie seisate? Tõesti seisate, jah? Kummaline. Aga hea küll, eks igaühel omad harjumused.

10. “The Devil All The Time”

Lavastaja Antonio Campos, näitlejad Tom Holland, Hayley Bennett, Robert Pattinson

Järjekordne grandioosne Ameerika saaga ja ma arvan, et ma ei reeda ülearu, öeldes: kus kõik läheb halvasti. See on ka filmi kontsept pealkirjast alates: vähe sellest, et peame iga päev võitlema oma sisemiste deemonitega, seal meist väljas on maailm, mis üritab meile iga hetk räigelt käru keerata ning kus kedagi ei saa usaldada. Loomulikult näeb lavastaja Antonio Campos asju pisut liiga mustis toones, aga hei, ei näe, sest nende toonide juurde kuulub veel üks musta varjund: must huumor. Eriti viljeleb seda Pattinson oma värdjast pastorit eriti teatraalselt eteldes. Võimas lugu meeletult arvuka ja meisterliku näitlejategaleriiga.

11–20

11. “The Lighthouse” (Majakas). Lavastaja Robert Eggers, näitlejad Robert Pattinson, Willem Dafoe, Valeriia Karaman

12. “Chicuarotes”. Lavastaja Gael Garcia Bernal, näitlejad Dolores Heredia, Daniel Giménez Cacho, Ricardo Abarca

13. “Queen & Slim”. Lavastaja Melina Matsoukas, näitlejad Daniel Kaluuya, Jodie Turner-Smith, Chloe Sevigny

14. “I’m No Longer Here”. Lavastaja Fernando Frias, näitlejad Juan Daniel Garcia Treviño, Xueming Angelina Chen, Sophia Metcalf

15. “Uncut Gems”. Lavastajad Benny Safdie, Josh Safdie, näitlejad Adam Sandler, Kevin Garnett, LaKeith Stanfield

16. “Les Miserables” (Hüljatud). Lavastaja Ladj Ly, näitlejad Damien Bonnard, Alexis Manenti, Djebril Zonga

17. “A White, White Day”. Lavastaja Hlynur Palmason, näitlejad Ingvar Sigurdsson, Ída Mekkín Hlynsdóttir, Hilmir Snær Guðnason

18. “Only The Animals”. Lavastaja Dominik Moll, näitlejad Denis Ménochet, Laure Calamy, Damien Bonnard

19. “The History Of The Kelly Gang” (Kelly gangi tõeline lugu). Lavastaja Justin Kurzel, näitlejad George MacKay, Essie Davis, Nicholas Hoult

20. “Rain”. Lavastaja Janno Jürgens, näitlejad Indrek Ojari, Laine Mägi, Rein Oja

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (250)